hääl vajus ulgumiseks, kui generaatori kallal askeldav mees tema munandite külge klambrid kinnitas.
„Ärge nüüd töinake, mees, me pole ju veel midagi teinudki. Noh, vaadake mulle otsa! Silma sisse! Vaadake mulle otsa!”
Lapse kombel töinates tõstis Sanchís pilgu. Hendaya naeratas talle.
„Kuulge, Sanchís. Ma olen teie sõber. See on ainult teie ja minu vaheline asi. Ei mingeid saladusi. Teie aitate meid ja mina toimetan teid tagasi koju naise juurde, kus on teie õige koht. Ärge nüüd nutke, mees. Mulle ei meeldi, kui üks hispaanlane nutab, kurat võtaks. Siin nutavad ainult need, kellel on midagi varjata. Aga teil pole ometi midagi varjata, ega? Me oleme ju sõbrad omavahel. Ja ma tean, et Mauricio Valls on teie käes. Ja ma mõistan teid. See Valls on paras tõbras. Jah, jah. Ma ei kahetse põrmugi oma sõnu. Ma nägin dokumente. Tean, et Valls sundis teid seadust rikkuma. Sundis teid müüma olematuid aktsiaid. Mina neid asju ei jaga. Kogu see finantsvärk käib üle minu mõistuse. Aga isegi minusugune ignorant saab aru, et Valls sundis teid enda heaks varastama. Ütlen teile selge sõnaga: see isik – minister või mitte – on kaabakas. Ja uskuge mind, see on miski, millest ma aru saan ja mida ma pean iga päev oma silmaga nägema. Aga te ju teate, kuidas asjad siin riigis käivad. Inimest hinnatakse selle järgi, kes on tema sõbrad. Nii see paraku käib. Ja Vallsil on palju sõpru. Mõjuvõimsaid sõpru. Aga kõigel on siiski piir. Jõuab kätte hetk, mil tuleb öelda: nüüd aitab. Ja teie tahtsite kohtumõistmise enda kätte võtta. Vaadake, ma saan sellest aru. Aga see on siiski valesamm. Selleks oleme olemas meie. See on meie töö. Hetkel on meie ainus soov see närukael Valls üles leida, et kõik selgeks saaks. Ja et teie pääseksite tagasi koju oma naise juurde. Et me saaksime Vallsi trellide taha pista, kus ta oma tegude eest vastutust kannaks. Ja et mina saaksin minna puhkusele – mul on viimane aeg seda teha, uskuge mind. Ja siis võime kogu selle loo unustada. Te ju mõistate mind, eks ole?”
Sanchís püüdis midagi öelda, aga ta hambad lõgisesid suus nii tugevasti, et tema sõnadest ei olnud võimalik aru saada.
„Mis te ütlesite, Sanchís? Kui te seda rappumist ei lõpeta, ei kuule ma ju ühtki teie sõna.”
„Mis aktsiad?” suutis ülekuulatav viimaks välja öelda.
Hendaya ohkas.
„Ma olen teis pettunud, Sanchís. Mina arvasin, et oleme sõbrad. Ja sõpru ometi ei mõnitata niiviisi. See asi ei taha meil edeneda. Ma teen selle teile lihtsaks, sest sügaval südames ma mõistan teie teguviisi. Teised ehk ei mõistaks, aga mina mõistan. Sest ma tean, mis tunne on olla sellise rämpsu meelevallas, kes arvab, et nendesugustele on kõik lubatud. Seega ma annan teile veel ühe võimaluse. Sest te meeldite mulle. Aga ma annan teile sõbralikku nõu: mõnikord tuleb osata oma uhkus alla neelata.”
„Ma ei tea, mis aktsiatest jutt käib,” kogeles Sanchís.
„Jätke juba see pillimine, kurat võtaks. Kas te ei taipa, kui ebamugavasse olukorda te mind panete? Ma ei saa siit enne lahkuda, kui see asi on selge. Niisama lihtne see ongi. Te ju saate isegi aru. Asi on tegelikult lihtsamast lihtsam. Kui elu sulle taha keerab, on mõistlik teha nägu, et oled pede. Ja teile, kulla sõber, keerab elu nüüd kohe ikka korralikult taha. Ärge tehke seda enda jaoks raskemaks. Teist sada korda kõvemad mehed on siin toolis istunud ja kõigest veerand tunnikest vastu pidanud. Aga teie olete ju hellik. Ärge sundige mind tegema seda, mida ma teha ei taha. Niisiis, viimast korda: öelge mulle, kus te teda kinni hoiate, ja me unustame selle loo. Olete veel täna õhtuks oma naise juures tagasi, elusa ja tervena.”
„Palun… Ärge tehke talle midagi… Ta ei ole terve,” anus Sanchís.
Hendaya ohkas ja lähendas oma näo vähehaaval Sanchíse omale, kuni neid lahutas viimaks vaid paar sentimeetrit.
„Vaata, jobu,” ütles ta mõõtmatult kalgimal toonil, kui oli seni kasutanud. „Kui sa mulle ei ütle, kus on Valls, röstin su mune senikaua, kuni sa oled valmis oma lihase ema täis sittuma, ja seejärel lähen su naisukese järele ning koorin tal liha luudelt maha tulikuumade näpitsatega – aeglaselt, kuni ta taipab, et kõiges on süüdi see memmekast piripill, kellega ta abielus on.”
Sanchís sulges silmad ja niutsus. Hendaya kehitas õlgu ja sammus generaatori juurde.
„Kohe saad seda tunda.”
Pankur haistis uuesti seda metalset lõhna ja tundis, kuidas põrand tema taldade all vibreerima lööb. Elektripirn vilkus paar korda. Pärast seda oli kõik üksainus suur tuleleek.
4
Leandro hoidis telefonitoru kõrva ääres ja noogutas. Kõne oli kestnud juba kolmveerand tundi. Vargas ja Alicia jälgisid teda pilguga. Nad olid kahe peale pudeli veini hinge alla tõmmanud. Kui Alicia tahtis järgmise järele minna, pidas Leandro ta teel kinni ja pomises vaikselt midagi keelavat. Alicia süütas ühe sigareti teise järel, pilk naelutatud Leandrole, kes kuulas ja vaoshoitult noogutas.
„Arusaadav. Ei, muidugi mitte. Ma hoolitsen selle eest. Jah, just. Ütlen edasi. Teile ka.”
Leandro pani toru ära ja saatis neile rammestunud pilgu, millest võis välja lugeda võrdsel määral kergendustunnet ja murelikkust.
„See oli Gil de Partera. Sanchís tunnistas üles,” lausus ta viimaks.
„Tunnistas üles? Mida siis?” päris Alicia.
„Kõik tükid hakkavad vähehaaval paika nihkuma. Nüüd on kindel, et see lugu sai alguse juba üsna ammu. Paistab, et Valls ja see finantsist Miguel Ángel Ubach kohtusid veidi pärast sõja lõppu. Tol ajal oli Valls valitseva režiimi tõusev täht, olles tõestanud oma lojaalsust ja usaldusväärsust Montjuïci kindlusvangla ülemana, mis polnud just meeldiv ametipost. Tundub sedamoodi, et riigi hüvanguks olulise panuse andnud isikutele nende vaeva eest tasumiseks rajatud ühingu kaudu kandis Ubach Vallsile üle portsu Hüpoteegipanga aktsiaid – see mõne aja eest taasasutatud firma koondas endas mitmeid sõja ajal tegevuse lõpetanud finantsettevõtteid.”
„Jutt käib niisiis laiaulatuslikust riisumisest ja sõjasaagi jagamisest,” lõikas Alicia vahele.
Leandro ohkas kannatlikul meelel.
„Vaata ette, Alicia. Mitte kõik pole nii avarapilgulised ja sallivad nagu mina.”
Naine hammustas keelde. Leandro jätkas alles siis, kui oli püüdnud kinni tema alistuva pilgu.
„1949. aasta jaanuaris ootas Valls järjekordset aktsiapakki. Nii nägi ette nendevaheline suuline kokkulepe. Aga kuna Ubach oli ühe õnnetuse tagajärjel aasta varem ootamatult surnud…”
„Mis õnnetuse?” sekkus Alicia.
„Nende kodus puhkes tulekahju, kuhu tema ja ta naine une pealt sisse põlesid. Ära katkesta mind, Alicia, ma palun sind. Nagu ma ütlesin, pärast Ubachi surma tekkisid lahkhelid tema testamendi tõlgendamisel, kus mõistagi ei olnud selle tehingu kohta sõnagi. Asi kiskus keeruliseks, sest Ubachi poolt ametisse määratud testamenditäituriks osutus üks noor advokaat, kes töötas lahkunu ettevõttes.”
„Ignacio Sanchís,” märkis Alicia.
Leandro heitis talle hoiatava pilgu.
„Jah, Ignacio Sanchís. Testamenditäitjana sai Sanchísest ka peretütre Victoria Ubachi hooldaja kuni tolle täisealiseks
