style="font-size:15px;"> Alicia heitis pilgu enda ümber ning ta pilk jäi pidama keset söögituba asetatud pudeli- ja toidukastil.
„Teie tellimus,” selgitas Fernandito. „Arvasin, et targem on siia ilmuda koos toidukaupadega, juhuks kui see ennist käinud härrasmees peaks ikka veel siin viibima.”
Alicia naeratas ja noogutas.
„Mis ma sulle võlgnen?”
„Kõik on maja kulul. Peraladat ei olnud, aga ma tõin selle asemel Prioratot, mis Manolo sõnul pidavat olema oivaline. Mina veinist eriti ei jaga. Aga kui lubate, siis soovitaksin teil…”
„Vähem juua. Tean isegi. Aitäh, Fernandito.”
„Kas tohib küsida, mis juhtus?”
Alicia kehitas õlgu.
„Ma ei tea täpselt isegi.”
„Aga teil on nüüd parem, eks? Öelge, et teil on parem.”
„Palju parem. Tänu sinule.”
Fernandito, kes polnud kindel, kas teda võib uskuda, piirdus noogutusega.
„Tegelikult tulin teile rääkima, mis mul õnnestus välja selgitada,” lausus ta.
Segaduses Alicia suunas talle oma läbitungiva pilgu.
„Selle tüübi kohta, keda te käskisite mul jälitada,” selgitas poiss. „See Sanchís.”
„See oli mul päris meelest läinud. Aga ma kardan, et jäime selle asjaga hiljaks.”
„Kas te peate silmas tema vahistamist?”
„Sa nägid siis vahistamist pealt?”
Fernandito noogutas.
„Täna varahommikul võtsin koha sisse Paseo de Gracial tema kontorihoone vastas, täpselt nagu te käskisite. Seal oli üks sümpaatne vanapapi, keegi tänavakunstnik, kes mind uste juures valvamas nähes käskis edasi anda tervitused kapten Vargasele. Kas tema töötab ka teie heaks?”
„Tema on iseseisev ettevõtja. Kunstnike värk. Ja mis edasi sai?”
„Tundsin Sanchíse ära, sest ta kandis välja tulles väga peent ülikonda ja kunstnik kinnitas ka, et tegu on kõnealuse isikuga. Mees istus taksosse ja ma sõitsin talle motorolleriga järele – Bonanova linnaossa. Ta elab Iradieri tänaval ühes jalustrabavas häärberis. Ilmselt on tal ärivaistu, sest see linnajagu on ikka kuradi kallis ja see maja…”
„Tal on naisevõtu vaistu,” märkis Alicia.
„Nojah. Veab tal. Igatahes ilmusid õige pea pärast tema saabumist platsi mingi auto ja politseimasin, kust astus välja terve kari politseinikke. Neid oli vähemasti seitse või kaheksa tükki. Kõigepealt piirasid nad maja sisse ja siis lasi üks neist, kes oli politseiniku kohta ikka väga peenutsevalt riides, uksekella.”
„Ja kus sina kogu selle aja jooksul olid?”
„Peidus. Seal on üle tee üks suur maja, mis on parajasti remondis ja kus on väga lihtne ennast varjata. Nagu näete, võtsin tarvitusele ettevaatusabinõud.”
„Ja edasi?”
„Paari minuti pärast toodi Sanchís välja, käeraudades ja särgiväel. Ta tõrkus vastu, aga üks politseinik tema taga virutas talle jalaga põlveõndlasse ning ta lohistati politseiauto kongi. Ma tahtsin neile järele sõita, aga mulle tundus, et see peenelt riietatud võmm silmitseb suurt vana maja kahtlustavalt, nagu haistaks minu sealviibimist. Politseiauto tuiskas täiskiirusel minema, aga teine auto jäi paigale. Nad sõitsid ainult natuke kaugemale, nii et ma neid sealt majast enam ei näinud. Igaks juhuks otsustasin vaikselt oma pelgupaigas edasi istuda.”
„Sa toimisid õigesti. Sellises olukorras ei maksa oma õnne proovile panna. Kui kaotad jälje, siis kaotad. Parem jäljest ilma jääda kui peast.”
„Nii ma isegi mõtlesin. Isa ütleb ikka, et kes kaotab kannatuse, kaotab varem või hiljem ka pea.”
„Targad sõnad.”
„Aga asi on selles, et ma hakkasin juba närvi minema ja pidasin aru, kas lipsata minema või mitte, kui maja ees peatus üks teine auto. Väga uhke Mercedes. Sealt astus välja üks eriskummaline kuju.”
„Eriskummaline?”
„Tal oli ees mingisugune mask, nagu oleks tal pool nägu puudu või umbes nii.”
„Morgado.”
„Te siis teate teda?”
„See on Sanchíse autojuht.”
Fernandito noogutas, süda taas tulvil vaimustust, et saab oma jumaldatud Alicia saladusi jagada.
„Nii mulle tunduski. Ta oli ka vastavalt riides. Ühesõnaga, see mees astus autost välja ning läks majja sisse. Natukese aja pärast tuli ta õue tagasi, seekord ühe daami seltsis.”
„Kuidas see naine välja nägi?”
„Noor. Umbes nagu teie.”
„Kas ma paistan sinu silmis noor?”
Fernandito neelatas.
„Ärge õrritage mind. Naine oli noor, nagu ma ütlesin. Mitte üle kolmekümne, aga riides kuidagi soliidselt, nagu oleks vanem. Jättis rikka mulje. Kuna ma ei teadnud, kes ta on, andsin talle mõttes nimeks Judy Garland, teate küll seda filminäitlejat?”
„Ega sa väga mööda ei pannudki. Tema nimi on Victoria Ubach – või Sanchís. Ta on selle arreteeritud pankuri naine.”
„Seda ma arvasin. Need kaabakad jahivad alati endast nooremaid ja rikkamaid naisi.”
„Sellisel juhul sa tead, mida teha tuleks.”
„Minust pole selleks asja. Aga pöördume nüüd tagasi: nad mõlemad istusid Mercedesesse. Naine istus ette, autojuhi kõrvale, ja see tundus mulle kummaline. Kohe, kui nad sõitma hakkasid, võttis see teine politseiauto neile sappa.”
„Ja sina omakorda neile.”
„No loomulikult.”
„Kui kaugele sa neid jälitasid?”
„Mitte väga kaugele. Mercedes pööras ühelt kitsukeselt ja šikilt tänavalt teisele – sellised tänavad, kus kasvavad eukalüptid ning kus võib näha ainult toatüdrukuid ja aednikke kõndimas –, kuni jõudis viimaks Cuatro Caminose tänavale ja sealt edasi Tibidabo avenüüle, kus üks sinine tramm oleks mind äärepealt alla ajanud.”
„Peaksid hakkama kiivrit kandma.”
„Mul on ühe Ameerika sõduri oma, mis ma kunagi Encantese turult ostsin. Sobib mulle nagu valatult. Kirjutasin sellele markeriga peale Reamees Fernandito…”
