tõusik, kes haistis saaki, kuna lõviosa Ubachide varandusest oli pärinud Victoria, ja neid kaht lahutas aukartust äratav vanusevahe. Pealekauba oli Victoria Ubach tuntud oma heitlikkuse poolest. Räägitakse, et ta olevat teismelisena kodust põgenenud ja kuus kuud kadunud olnud. Aga need kõik on vaid kuulujutud. Põhiline on hoopis see, et kui Sanchís Ubachi panga juhtimise aktsionäride huvide esindajana üle võttis, keeldus ta Vallsile loovutamast, mida lahkunu oli tollele väidetavalt lubanud. Tollal oli Valls sunnitud oma mõõga tuppe pistma, nagu öeldakse, ja selle solvangu alla neelama. Alles aastaid hiljem, kui temast sai minister ja ta omandas märkimisväärse võimu, otsustas ta Sanchíselt jõuga kätte saada selle, mis tema arvates õigusega talle kuulus, ja enamgi veel. Ta ähvardas süüdistada teda seotuses Victoria kadumisega 1948. aastal, motiiviks alaealise raseduse varjamine, ja tüdruku peitmisega Costa Brava ühes erakliinikus – oli vist Sant Felieu de Guíxolsi lähedal –, kust sandarmid olid tüdruku pool aastat hiljem leidnud, kui too üksinda rannal uitas, segaduses ja alatoidetuse märke ilmutades. Kõik näib viitavat asjaolule, et Sanchís vandus alla. Terve rea ebaseaduslike tehingutega kandis Sanchís Vallsile üle väga suure summa ulatuses Hüpoteegipanga aktsiaid ja võlakirju. Lõviosa oma varandusest sai Valls just sel moel, mitte äialt, nagu vahel on oletatud. Aga Valls sellega ei leppinud. Ta avaldas jätkuvalt survet Sanchísele, andestamata talle, et too oli asjasse seganud Vallsi naise Victoria, ähvardades hävitada tema maine ja kasutada ära tema kunagise kadumisloo, et oma tahtmine maksma panna. Sanchís üritas protesteerida ja pöördus mitmete instantside poole, aga tema ees sulgusid kõik uksed, põhjendusega, et Valls olla liiga mõjuvõimas, seisvat režiimi koorekihile liialt lähedal ja et nende käed jäävat lühikeseks. Pealegi pidavat sel juhul tõstatama sõja lõpul sõlmitud kokkulepete ja hüvitiste küsimuse, mida aga keegi ei soovinud teha. Sanchísele anti sõnaselgelt mõista, et ta selle teema unustaks.”
„Mida ta paraku ei teinud.”
„Ilmselgelt mitte. Ta mitte üksnes ei unustanud seda, vaid otsustas ka kätte maksta. Ning just siin tegi ta tõeliselt suure vea. Ta palkas uurijad Vallsi minevikus nuuskima. Nood sattusid Sebastián Salgadole, sellele närukaelale, kes endiselt Montjuïci vanglas kõdunes, ning avastasid terve rea kahtlasi vahejuhtumeid ja kuritarvitusi, mida Valls oli vanglaülemana töötatud aastate jooksul paljude kinnipeetavate ja nende pereliikmete suhtes toime pannud. Selgus, et on päris pikk nimekiri kandidaate, kes oleksid valmis Vallsi-vastases võimalikus kättemaksuaktsioonis peaosa mängima. Puudus vaid veenev lugu. Seega leiutas Sanchís ministrile kättetasumiseks vandenõu, maskeerides selle ministri hämara minevikuga seotud poliitiliseks või isiklikuks vendetaks. Ta hakkas saatma ähvarduskirju Salgado kaudu, kelle ta oli palganud, pakkudes talle kaasosaluse eest nii-öelda söödaks raha, mille Salgado pidi kätte saama pärast juba algatatud armuandmisprotsessi. Sanchís teadis, et kirju jälitatakse ja et see jälitamine viib Salgadoni. Ta palkas ka endise Montjuïci vangi, kellegi Valentín Morgado, kellel jätkus kõvasti põhjust Vallsi vastu ebasümpaatiat tunda. Morgado oli vabaks lastud 1947. aastal, kuid ta süüdistas Vallsi oma naise surmas – too oli mehe vanglasviibimise jooksul haigestunud. Morgado võeti tööle perekonna autojuhina. Ühe Bebo-nimelise vana vangivalvuri abiga, kes sai Sanchíselt samuti märkimisväärse rahasumma, nagu ka Metrobarnale kuuluva soodsa üürikorteri Pueblo Secos, oli Morgadol võimalik varustada oma heategijat infoga, mis puudutas kinnipeetavaid, keda oli Vallsi Montjuïci-aastate jooksul kõige rängemate karistustega nuheldud. Üks neist – keegi tõsiste vaimsete probleemidega kirjanik, kes oli teiste kinnipeetavate seas välja teeninud hüüdnime Taeva Vang – osutus Sanchíse kavandatava vandenõu tarvis ideaalseks kandidaadiks. Paistab, et Martín oli salapärastel asjaoludel kadunuks jäänud pärast seda, kui Valls palkas kaks meest, tehes neile ülesandeks toimetada ta ühte suurde häärberisse Güelli pargi lähistel ning ta seal mõrvata. Martínil oli õnnestunud põgeneda ja Valls elas alalises hirmus, et too võib kunagi tulla talle kätte maksma, kuna Martín pidas teda vastutavaks ühe naise, Isabella Gisperti surmas. Kas sa ikka jälgid mind?”
Alicia noogutas.
Sanchíse plaan oli veenda Vallsi vandenõu olemasolus, mis ähvardas avalikuks teha tema vanglaülemaks olemise ajal vangide suhtes toimunud kuriteod. Kõige selle taga pidi aimuma Martíni ja teiste endiste vangide käsi. Nad tahtsid ta närvi ajada, sundida teda välja pugema kaitsva positsiooni kookonist ja nendega mees mehe vastu silmitsi seisma. See oli tema ainus võimalus nende suu sulgeda. Ta pidi hävitama nad enne, kui nad temast ette jõuavad.
„Aga see oli kõigest plaan tema lõksumeelitamiseks,” märkis Alicia.
„Täiuslik plaan, sest kui ka politsei oleks asja uurima hakanud, oleks avastatud vaid isikliku kättemaksu ja rahadega sahkerdamise jälgi, mille Valls oleks kinni mätsinud. Salgado oli ideaalne sööt, sest teda sai kergesti seostada teiste vangide, eriti David Martíniga, kelle käsi pidi kogu seda plaani nii-öelda varjust juhtima. Ometi suutis Valls pikki aastaid säilitada külma verd. Ent pärast 1956. aasta atentaadikatset Círculo de Bellas Arteses, millega Morgado tema elu kallale kippus, hakkas Valls vaikselt enesevalitsust kaotama. Ta korraldas Salgado vabastamise, et saaks lasta teda jälitada, lootuses, et too juhatab ta Martínini, ent Salgado kõrvaldati, kui too lootis parajasti käppa peale panna vanale röövsaagile, mille ta oli veidi enne 1939. aastal aset leidnud arreteerimist ühte Põhjavaksali hoiukappi varjule toimetanud. Mees polnud enam kasulik ja tema vagaseks tegemine ei jätnud mingeid jälgi. Valls aga sai hakkama mitme suurema ja väiksema apsakaga, mis tekitasid valejälgi. Ta sundis Pablo Cascost – ühe talle kuuluva ettevõtte, Ariadna kirjastuse töötajat – võtma ühendust Semperete perekonna liikme, kellegi Beatriz Aguilariga, kellega tol mehel oli kunagi suhe olnud. Sempered on ühe vanaraamatupoe omanikud, mida Martín ja võimalik, et ka tema kaasosalised, võisid Vallsi arvates pelgupaigana kasutada, kuna Martínil oli olnud mingit laadi suhe raamatupoe omaniku hinge heitnud naise Isabella Gispertiga, poe praeguse juhataja ja Beatrizi abikaasa Daniel Sempere emaga. Ja hüva, nüüd sa võid mind katkestada, enne kui sul hoog peale tuleb.”
„Aga Mataixi raamatud? Kuidas seletada Vallsi lauasahtlisse peidetud raamatut, mille ma leidsin ja mis tema tütre Mercedese sõnutsi pidi olema viimane asi, mida isa enne kadumajäämist käes hoidis?”
„Eks see ole osa sellestsamast strateegiast. Mataix oli olnud Martíni sõber ja kolleeg ning Montjuïci vang. Surve, ähvardused ja salajane vandenõu said Vallsist vähehaaval jagu, nii et ta otsustas koos oma usaldusmehe Vicentega isiklikult Barcelonasse sõita, et astuda vastu oma arvatavale kättemaksuinglile, David Martínile. Politsei on arvamusel – ja mina olen nendega ühel nõul –, et enda teada suundus Valls salajasele kohtumisele Martíniga, mille käigus ta lootis temast lõplikult vabaneda.”
„Aga nagu Mataix, oli ka Martín juba aastaid surnud.”
„Täpselt. Tegelikult ootasid teda ees hoopis Sanchís ja Morgado.”
„Kas Vallsil polnuks lihtsam lasta politseil David Martíniga tegeleda?”
„Tõepoolest, aga sel juhul võinuks tekkida oht, et Martín, kes tema arvates oli veel elavate kirjas, oleks vahistamise korral välja rääkinud Isabella Gisperti surma ja paljude teiste juhtumitega seotud asjaolud, see aga oleks Vallsi mainele korraliku hoobi andnud.”
„Kõlab loogiliselt. Vist. Aga edasi?”
„Kui Valls Sanchísel ja Morgadol peos oli, viisid nad ta ühte vanasse Castellsi tehasesse Pueblo Nuevos, mis on juba aastaid suletud, ent kuulub Metrobarna kinnisvaraagentuurile. Sanchís tunnistas üles, et nad piinasid teda tunde ja viskasid siis laiba ühte tehaseahju. Kui ma Gil de Parteraga telefonis rääkisin, oli ta just saanud kinnitust, et politsei oli leidnud luujäänuseid, mis arvatavalt kuuluvad Vallsile. Nad on välja nõudnud Vallsi hammastest tehtud röntgenülesvõtted, et kindlaks teha, kas tegemist on tõepoolest ministri säilmetega. Kujutan ette, et kas täna õhtuks või homme hommikuks on meil selgus käes.”
„Nii
