6 | 2021 | Eesti Kirjanike Liidu ajakiri | ilmub 1923. aastast
Karl Martin Sinijärv | Maa / Õhk / Tuli / Vesi
Taavi Eelmaa | Filius Binari
Indrek Hargla | Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul
Jürgen Rooste | Jeeriko roos jt luuletusi
Lilli Luuk | Kivi / Elu nagu filmis
Katrin Väli | Rabas jt luuletusi
Martin Algus | Kõik oli näha
Urmo Jaanimägi | Aeg kaob, rõõmudega on nagu on
Airis Erme | Jürikuu hoovused jt luuletusi
Kirjanik loeb. Vahur Afanasjev
Karl Martin Sinijärv / Valner Valme | Enne oli üks ulgumine ja hammaste kiristamine
Maarja Vaino | Poeetikast ja võimuihast
Eret Talviste | Eestlus, naiste roll ja elu kui selline
Jaan Sudak | #MeToo ja regilaulud. Tüütud kosilased, röövitud pruudid ja mõrv pulmaööl
Elo Viiding | Jubedad hauakõned
Paavo Matsin | Rasedus keisrit mõistatamas
Ave Taavet | Tegelikkuse kalibreerija
Rauno Alliksaar | Ajalugu ei saa iialgi otsa
Kärt Hellerma | Üheotsapilet
Tõnis Hallaste | Ühest mustast monoliidist eesti kirjanduses
Kroonikat
Ilukirjanduse tõlkevõistlus
Estica
Vahur Afanasjev 24. VIII 1979 – 10. V 2021
Andres Rõhu 3. IV 1965 – 16. V 2021
Karl Martin Sinijärv
MAA
Maa ja Sa
Maamärkidena läbi ilma ikka Sa ja Maa.
Ja Maagi saab siin eputada suure tähega.
Näiteks Päike? Tühitähik sõnamängu halbuses.
Muudkui laguneb ju iseoma palge malbuses.
Ja läbi maksva ilma lajub raju puhta priilt.
Näed vaimusilmas paradiit kui Kalevipoeg siilt.
Sa tajud oma aju laiust aja lademetel.
Sinu suusklus on vaid sulnis siuglemine sademetel.
Kuid kes Sa oled – Vanapagan vahest toda teab.
Taevaisa igaks juhuks sängi valmis seab.
Mõistetav?
Mõistan põllumajandust küll. Jõusööta ja vagusid
ja piimaloomi ja alet ja väetist,
mõistan äkkeid ja traktoreid ja rukist ja
poetagust õlut ja jäätist,
mõistan mulda ja selle sees elajaid,
selle sees surejaist aru saan küllaltki hästi,
aga millest ma aru ei saa, on, et kuidas see kõik
(ja kelle mahitusel) kunagi võimsasti mullale-vallale lasti.
Tuli ta maast või taevast, või merest, kui merd
veel ei olnud,
oli ta üldse või oligi nii, nagu väidavad nood,
kes, et, oh, mida te nüüd, eh-ei,
midagi-ealeski polnud?
Mõistan jääaega ja metsa ja ürgset ollust ja väekat verd.
Väetiseks muldume kõik, ka laberik Maa
ja ta terane serv.
Universumi konarlikul tenniseplatsil.
ÕHK
Taevataadist lähemalt
Vist läbi uduhabeme ja raukluse Sind aretati liiga isalikuks.
Viltu käima jäid, tokk käes, said tornjalt pisalikuks
ega lõpuks veennud enam kuigi paljusid.
Su üle heideti liig rohkeid nalju siis.
Suur osa neist jäi kinni pilvedele.
Palju valu paistes põlvedele,
palju headmeelt heasse uriveerel hinge,
ohtralt ütlusi, et ärge kohe minge
selle liiga kõrge ilmaveere taha,
kuhu lõppelõpuks kõik jääb meitest maha,
aga kus ei praegu ole ühtki ootust,
ole usku ega uskumisetust.
Just Sust saab ikkajälle tulla hele.
Aga kellele ja keherdune hele?
Ma paluks meile. Helehele, mittejäle.
Kohe.
Enne, kui taas must.
Ei jaksa taluda ju taevaisatust.
Kuis talub Taevaisa oma isadust?
Ükskord ikka mõtlesime nõnda
Ükskord oli meil taevas
Ükskord oli meil õhk
Ükskord tuli meil tuli
Ikka oli meil õhk
Siis me põletasime
Ikka oli meil taevas
Ikka oli meil õhk
Ikka
