kust saabusin.
Uus jagunemine, uus sabadejagamine, jahmatav kõigele, mida saab muljuda.
Elusädeme palavikku leevendav kui soe tuuletõmme lahti unustatud aknast,
mis puhub geenilainet märgade linade vahel tsunamiks, et seda peagi tagasi algusesse voltida.
Uude, kätte võidetud algusesse.
Obelisk praguneb uuesti neljaks. Piki.
Aja treppideks, millel astud Sina, välja sirutatud käsi, laiendades olematust.
Kõik, mis on välja sirutatud, mureneb, aga aeglasemalt kui enne.
Tuleb ära kannatada armastavate sõrmede tõus ihult, soojuse surm, kuni
armastaja hingus läheneb uuesti nahale, jätkates pooleli jäänud silitust.
Üle pehme naha, lõpuni ja siis algusesse ja siis uuesti ja uuesti ja
uuesti ja.
Selles ei ole valu mõistet, valetan sirge seljaga ja ausaks jäädes. Ei ole.
Minule, kes ma olen kipsipuru astmetel, higi aknal.
Mitte headusest, vaid huvipuudusest.
Minule jäävad elu ja elamine eri intensioonideks,
nende kohustusabielu on nagu nukker sügis, komposti lõhn, üksindus kesksuvel, aasal, joostes.
Inimloomuse destillatsioon, mis näitab alles pärast, hiljem, teiseks saanuna,
ise enesele enda hääbumise tarkuseid. Hinge füüsikaid.
Unes tagurpidi nähtud õpetussõnu.
Nagu kaunitar oma nõrgemaid külgi, neid, mida avaldatakse alles peale lahkuminekut.
Pärast.
Vabanduseks ja lohutuseks.
Aga maga nüüd! Pole vaja nii palju tundmustest mõtiskleda. Need on ju ainult… tundmused, pildid. Kerkivad ja hajuvad nagu küpsed võililleõied, millesse armunud jooksu pealt puhuvad.
Nukrus on libesti,
aitab tungida läbi neutraalse dominandi, läbi loodu tihke majesteetlikkuse.
Majesteetlikkuse mitte erilise aupaklikkuse tähenduses, vaid jahmudes tema ükskõiksest hoolitsusest.
Järjekindlusest.
Taipamisest, mida ei maksa valju häälega nimetada, veel vähem seltskondlikult tarvitada,
ja ka omaette olles liialt uurima jääda.
Hea, hästi doseeritud nukrus on tinktuur, mis on tihke,
kange,
mida ei ole küll otseselt vaja, aga ta tõstab toonust.
Paneb vahetevahel puiesteel vilet laskma. Sellessamas tulevikus, mis on juba kohale jõudnud.
On juba maandunud kõikidele elamist kergendavatele maandumisväljakutele.
Selles paremas tulevikus, mida ei ole vaja mitte millegi muu pärast, kui et ta tuleks.
Paremas ei millegi muu pärast,
kui et ta oleks see, mis ta on, ja et ta tuli. Sest ega teda muu pärast otseselt vaja ju pole,
kui arutleda niinimetatud talupojamõistuse kasulikkusprintsiipi appi võttes.
Nagu ei ole otseselt vaja ka minu kui isiku, kui persooni, kui indiviidi suurimat valupunkti – eriomast temperamenti.
Kõdistamisel vallanduvat ainulaadsel moel kõlavat valuitsitust.
See tinktuur hoiab mind elus.
Jätkab minus inimeseksolemise saagat, müüti elamisest,
müüti elamisest iseendana teiste sarnaste hulgas.
Ei muu kui kohusetunde ja harjumuse pärast, mis on suur asi!
Müüti hoolimisest enda ja Tema vastu, kes ei ole mina.
Kes ei saa olla mina,
kes saab olla ainult käepigistus ja naeratus,
tunnistamas minu originaalset valu ja sellest tõusvat itsitust.
Mis vahel võib näida vilumatule pilgule kui appihüüd, aga pole seda kindlasti mitte.
See on Triumfant,
kes seisab mu kuklal, mu enese seest välja murdnud ja surub mu pead jalaga
ainsasse inimlikku asendisse, poksijaasendisse –
lõtvunult rippuma piigi otsas, lõug rinnal ja vaatama põrmu. Põrmu siis mulla, muu süsiniku mõistes, mitte surma metafoorina. Vaatama seda, mis ollakse – lihast itk.
Võib-olla ei oleks vaja olnudki tutvuda ja arvamisi jagama hakata,
aga las me siis olla, kahekesi. Üks targem, vähem kahtlev, kogemuste analüüsist järeldused teinud.
Teine uudishimulikum, lühinägelikum ja uljam. Iseeneste rõõmuks, üksteise olemisele värviks,
väljamõeldisteks väljamõeldiste keskel. Castor ja Pollux, null ja üks.
See on suur õnn.
Näha, kuidas viimane tükk koorikut üle voodiserva kukub.
Vettinud ja kuivanud illusiooni koorikut, lahutavat sünnitekki,
mis pole mitte vangistamiseks, vaid hoolimisest meile peale visatud. Tervislikkuse pärast.
Selle all oleme võrdsed.
Kuigi ühel meist on mahlakam perspektiiv, teisel mitte.
Nagu rikkal ja vaesel sõbral, kui selline kombinatsioon üldse maises elus võimalik on.
Isad ja emad, vaatamas voodilt maha vajuvat tekki, väikest maailmalõppu,
jätkuvat põhjust, et keegi paneks kirja midagi tragöödia žanris
ja tõstaks tervituseks klaasi oma järeltulijatele,
otsides pilku sellelt ainsalt, sellelt ainsamalt, kellelt saab kõikide sündmuste lõpuks
loota sellest kaleidoskoobist murdosakesegi mõistmist, mida nimetatakse elamiseks,
mitte eluks.
Ei kelleltki,
ei kellelegi.
Ole tervitatud,
Aadam.
