oli meil õhk
Jälle me põletasime
Mõtlesime et taevas
Mõtlesime et õhk
Mõtlesime et tuli
Õhk mõtles et õhk
Nõnda me õhutasime
Nõnda ta tuli
TULI
Tulelik
Näe, piki palgeid leegid löövad, aga silm ei sulgu,
öös ja tähetaeva müras räige hunt lööb ulgu
ulgumere laineid vaskis-välkudega kattes,
puhtaks põlend palmivõsa kadakaisse mattes.
Toas, tuhastunud diivanis, hõõguvi vedrude vahel,
kusagil kärsanud hobujõhve ja niiske saepuru sees,
paksude kõmmeldund põrandaplankude all
leidub võib-olla üks lugu-ja-laulu-kandev kuldsõrmus
asjadeotsija jaoks.
Näe, istmik kõrbeb, ilu siiski söandab sütes mütata
ja heita nalju, et kas kütad või, hah, jätad kütmata,
ei ahi sellest morjendu, ei jää jää läitumata,
ei jää jäätumata süda, inimmeeled käitumata.
Massiivse unustuse alt välja kõdunenud talumajas
polnud unuajaleha kõrval suurt muud nuhutada.
Kui ehk see kummuli kummut?
Meile kellelegi ei meeldinud noid sahtleid lahti tirida.
Aga nii tema läks ja seal nemad olivad.
Ajalugu on kubinal tulvil kõiksugu laipu.
Põlevi silmi ja kõrvu neist mööda vaadata olla võiks taipu.
Oi? Ei?
Noid päikseleeke, sulatavi asfalti maanteede
ja peegelpilvekate klärahtavi klaase!
Oi protuberantseid metastaase
vähjus ilmatumalt imelikumail käärajude alleedel!
Yeah rokenrolli, hõissa lõõtsapilli,
tinktinktink edm-i, öö on sulakuum (hei!),
vainpeepluseta tantsi närvid kurjil kivel villi,
ainsaks jahutuseks iseoma sisemine tuum.
Ei.
Külm süda elutuld ei tapa. Ei tema tee nii.
Sa murrad sisse pruulikotta, muuseumist
pätsad iidse kapa,
lood uue,
jahutava,
vahutava,
kehutava
taustsüsteemi!
VESI
Või-või
maadligi õhkligi tuldpidi vettligi maja
ürgpidi lees
see on küsimus läbi ruumi ja aja
ta tuksub me sees
temas me elame temas me armastame
temas me sureme
kui me tas elame kui me tas armastame
siis tas ei sure me
siis taas ei sure me
ja pärast meid tulgu või
koorevõi või või või võimargariin
või nüüd ja siin
Üle
Üle vete ja vaikuste vaadata pole niisama.
Seal sahiseb saladusi ja surfilaudu.
Haldjaid on kuuvalgel kolamas, kalamehi ja kalu.
Sisuliselt on meri ju keetmata kalasupp.
Tormjas ja tõrges ja toores.
Võid visata sibulad sisse,
võid haakriku korjata rannalt,
toorik ja tõrkjas ja tormilik,
keetmata, taltsutamata
läitmata leem.
Vana hea püha vesi.
Suur ja hõbedane.
Loov ja lõhkuv ja hull.
Mõistlik merine inimees
pahaks seda ei pane.
Küll aga heaks.
Jah, nii peaks-
ki.
Taavi Eelmaa
Filius Binari
Ole tervitatud, ka täna,
Aadam.
Kasuta hästi seda aega,
mis eelneb täiesti teisest ainest Formisele,
kuid milles sünnib varem või hiljem ikkagi
esimene uutmoodi külm, väsinud ohe.
Tunne, millele sina nime paned.
Ärgu olgu see nimi –
kannatus.
Saabub uus algkorrastamatus, aega ja ainet siduvaid niite saputades.
Milline, ei tea. See on segasem kui mõistmatuse punktiirjoon isade peas oma poegi vaadates.
