praegu ei ole ühtegi näha. Ta ronib üles, pasun käes, ja on nüüd üksi mägijärve ääres.
Salajak koos ringmüüriga jääb siit põhja. Vaid mõned päevad tagasi, enne lahingut, pidasid viitrid müüri peal vahti. Nüüd on nad surnud või luku taga. Kuid mitte kõik. Mõned põgenesid Salajaki alla käikudesse ja peidavad end seal. Nad võivad tagasi tulla – seetõttu vajab kindlus kaitset. Ehk saab lohemadu aidata?
Lovisa kissitab silmi päikese ja sädeleva järve poole. Pikk, kitsas, sügav, nimetu mägijärv mäe lõunaküljel. Täis kalu: lõhet ja forelli. Lohemao toitu. Storsi toitu.
Sellise nime pani Lovisa lohemaole, kui too oli end esimest korda tema pasunahüüu peale sügavusest välja ajanud. Lohemadu tuli lõunast, Jämtlandi metsadest ja suurtest järvedest, ja ta kuulab Lovisa sõna.
Lovisa usub seda, ta loodab seda.
Nüüd tõstab neiu pasuna ja puhub kõigest jõust. Helid kaiguvad üle mägijärve.
Sa pead end näitama! Ja minu sõna kuulama!
Ent midagi ei juhtu. Helide kaja põrkab mäetippudelt tagasi, aga järvepind püsib sile.
Lovisa puhub uuesti. Pasun kaigub veel kõvemini, veel kaugemale ja Storsi peab seda vee all kuulma. Aga järv ainult sädeleb päikese käes rahumeelselt.
Lovisa langetab pasuna. Ta ohkab ja libistab pilgu üle mäeseina – ning avastab kaugemal midagi tumedat ja ümmargust. Süsimusta avause. See haigutab üleval mäe sees nagu kolli suu, parajal kõrgusel, et sinna sisse ronida.
Koopasuu? Kaevanduse auk? Lovisat hakkab asi huvitama. Ta võtab pasuna pihku ja läheb tasakesi sinnapoole. Paari sammu kaugusel avausest ta peatub ja kuulatab. Mõtleb viitritele ja lugudele Midgardi maost. See olla kõigi lohemadude esiema ja räägitakse, et ta tukub sügaval mägede all. Aga võib iga hetk ärgata.
Lovisa läheb avause juurde. Piilub sisse. Pimedusest ei paista mingit liikumist ega kuuldu hääli. Aga ta on ikkagi ettevaatlik, kui jala käiku tõstab.
Sees on maapind kõva ja kruusane. Lovisa küll hiilib, aga kivid krabisevad ikka. Päevavalgus jääb seljataha, õhk muutub külmaks ning käigu seinad kõrgemaks ja laiemaks. Käik kaldub hirmutaval moel üha enam maa-aluse maailma poole, aga Lovisa läheb samm sammu järel aina edasi. Ta kuulatab uuesti. Vaikus. Ei viitreid, ei Midgardi madu.
Või äkki kostab pimedusest kraapimist? Lovisa piilub ringi. Seinad on krobelised, täis pragusid ja varje. Aga samuti vaiksed.
Sellegipoolest hakkab neiu aimama, et ta ei ole üksi. Ning kui ta hakkab ümber pöörama, et tagasi minna, elustub korraga kolm varju. Nad libisevad välja pimeda seina ühest lõhest.
Lovisa hingamine peatub.
Viitrid. Viitrisõdalased, keda ta varem on näinud vaid kaugelt. Nüüd seisavad nad temast vaid kümne sammu kaugusel. Kolm kuju, kes on temast vähemalt kaks jalga pikemad. Nad kannavad nahast sõjarõivaid ja neil on paksud mustad juuksed. Kõigil on õlal raske kivinui.
Lovisa seisab paigal. Ta hoiab endiselt hinge kinni, tahab olla nähtamatu. Ta hakkab taganema, et pimesi valguse poole põgeneda, kui kostab veel üks kraapiv hääl – aga nüüd tema selja taga.
Ta vaatab kiiresti üle õla. Seal on neljas viiter. Too on seinapraost välja tulnud, pikk ja laiaõlgne, ja ka temal on nui.
Lovisa ei saa põgeneda. Käik on korraga jääkülm. Lovisa seisab paigal, selg sirge. Ära karda, mõtleb ta, ole vihane. Mõtle Samuelile. Tema oleks võidelnud!
Niisiis tõstab ta oma pasuna nuiana üles ja tõmbab kopsud õhku täis.
„Ma ei ole üksi,“ sõnab ta vaikselt, kuid selgelt. „Mul on kaaslased.“
Viitrid ei vasta, aga see, kes tema selja taga seisab, hingab pika turtsatusega välja. Kõik astuvad aeglaselt lähemale. On tunda mulla, kivide ja vana koopaniiskuse haisu.
Ta puhub pasunaga pika valju törtsu. Heli on kõrvulukustav ja sunnib viitrid peatuma. Siis vaatavad nad üksteisele otsa ja tulevad edasi. Nüüd tõstavad nad nuiad Lovisa vastu.
Neiu valmistub relvitult võitlema. Üks inimene nelja inimsööja vastu. Neli ühe vastu.
Korraga kaob päevavalgus Lovisa selja taga. Koopasuust kostab sisinat. Lovisa vahib hämmeldunult. Ta näeb hiiglaslikku ussipead.
Storsi!
Lohemao üüratu suur pea vangub aeglaselt ja tilgub veest. Storsi keha on väljas, aga pea täidab käiguava ja varjab päikesevalguse.
Lohemadu hiivab end edasi-tagasi õõtsutades aegamisi sisse. Tema kollased silmad vahivad viitreid. Pikk ussikeel nilpsab välja ja justkui nuusutab koopaõhku.
Viitrid ei tagane. Nad tõstavad oma nuiad ussikeele vastu ja möirgavad sõjahüüu:
„A-aaaarrrr!“
Lohemadu kinnitab oma pilgu viitrisõdalasele. Tema silmad püsivad liikumatult lahti.
„A-aaaar…!“
Storsit sõjahüüud ei kõiguta. Ta avab suu ja ründab. See käib nii kiiresti, et Lovisa ei jõua näha – kostavad vaid viitrisõdalase karjed.
Viitri pikad käed on Storsi suletud lõugade vahel. Viiter rabeleb, aga vabaks ei pääse.
Lovisa on paigal seisnud. Nüüd astub ta pika sammu ette ja puhub lohemaole pika hüüu.
Storsi, tagasi! Järve tagasi!
Lohemadu kuulab sõna ja taganeb. Ta tõmbub kiiresti koopast välja, viiter abitu saagina lõugade vahel.
Hetk hiljem on lohemadu koos viitriga kadunud. Käigusuue on tühi.
Valgus on tagasi ja viitrid hõiguvad üksteisele. Nende rasked sammud kõmisevad mööda käiku kaugemale. Tagasi Salajaki alla.
Lovisa kiirustab Storsile järele koopast välja värske õhu kätte. Seal kavatseb ta lohemaole käsu puhuda, et too viitri lahti laseks. Aga on juba hilja. Lohemadu ja tema saak on juba mägijärve ääres.
Storsi libiseb pladinal järve. Ussipea kaob vee alla, viiter lõugade vahel. Lohemao keha voogab allapoole ja saba sulpsatab veel viimast korda veepinnal.
Siis on Storsi ja viiter kadunud. Mägede vahel valitseb jälle vaikus. Ainsa jäljena võitlusest vedeleb maas kivinui.
Lovisa jätab selle sinnapaika. Ta hingab sisse ja astub mööda nõlva alla oru poole. Sealt hüütakse:
„Neitsi Lovisa! Kus te olete?“
„Ma olen siin!“
Ihukaitsjad seisavad all ja nad ei ole siin enam üksi. Lõuna pool on nähtavale ilmunud sõdurite kolonn, härjad, vankrid ja parved, millega üle järvede tullakse. Koormaks väikesed ja suured palgivirnad.
Lovisa ei jõua mõelda, milleks
