poole vaadata ja Storsit näha. Kui ihukaitsjad teda peaks nägema, siis hakkavad veel nooli laskma.
„Kõik korras,“ vastab ta meestele. „Kas midagi juhtus?“
„Teid kutsutakse kindlusse tagasi, preili Lovisa! Teie isal on uudiseid.“
Lovisa tõstab pilgu Salajaki poole. Ta mõtleb oma isale. Ja tema rahunõukogule. Vanadele meestele, kes usuvad, et viitrid on võidetud ja läinud.
„Läheme siis kindlusse,“ sõnab ta. „Mul on ka üht-teist rääkida.“
1 1 jalg on umbes 30 cm. ‒ Toim.
Ootus
„Ma tapan ta ära,“ ütleb Niklis Egg Jöranile.
Vennad istuvad kindluse hämaras vahekäigus kinnise puitukse taga. Nad on raskelt põrandale vajunud.
Niklis vaatab oma mõõka. Teravat, kuid murdunud Tormi, mille ta sai rännakul Salajakki.
„Ma võitlen temaga,“ lausub ta vaikselt. „Varem või hiljem tapan ta ära.“
„Kelle?“ küsib Jöran.
„Selle, kes Samueli tappis. Nahktiibadega maaraviitri.“
Jöran langetab vaikuses pea. Viitrite kindluses ei ole enam ühtegi vaenlast. Kõik on vaikne nagu taevas, aga vendadel Eggidel sellest parem ei ole.
„See maara on juba surnud, Niklis,“ vastab Jöran. „Mõlemad viitrid jäid laviini alla.“
„Kas sa nende laipu nägid?“ küsib Niklis.
Ta vaatab vahekäigu otsa poole. Seal on aken, mis avaneb põhja suunas. Suure sügaviku poole kindluse kõrval, kus vennad eile ronisid. Ja kus viitrid laviini alla kadusid.
„Siis saan Tormiga lund torkida,“ ütleb ta. „Kuni tera punaseks muutub.“
Ukse taga haigetoas lamab nende vanem vend Samuel Egg, kes sai maaraviitril raskelt haavata siis, kui kõik juba arvasid, et lahing on lõppenud. Viiter kadus minema ja nad ei saanud teha muud kui oma meelemärkuseta venna eest hoolt kanda. Foogti mehed hiivasid kanderaamil Samueli nelja nööri abil mööda kaljuseina üles. Üleval kanti Samuel haigetuppa. Uksed pandi kinni ning Niklis ja Jöran vajusid samasse põrandale istuma.
„See maara peab surema,“ ütleb Niklis uuesti.
Pea taob, kõrvad ja keha valutavad. Maaraviitri lõikav kisa riivas teda, kui ta mööda kaljuseina ronis – aga kõige hullem on mälestus sellest, kuidas Samuel kukkus ja ta suust verd tuli.
Sõdurid lähevad mööda, aga keegi ei peatu. Aknast langev päikesevalgus liigub õhtupoole tasakesi mööda põrandat lähemale. Korraga kergitab Jöran pead ja kuulatab.
„Kas sa kuulsid midagi?“ küsib ta. „Kas Samuel hüüdis?“
„Ei,“ vastab Niklis. „Ta ei ole ärganud.“
Ta hoiab kätt mõõgal, Jöran aga punub köit. Vennas on osav köiepunuja ning ronija, kuid kehv võitleja.
Niklise pea taob üha kõvemini. Valu tuleb välja saada ja lõpuks vaatab ta Jöranile otsa ning lausub karmilt:
„Sina jäid lahingus kahtlema, vennas.“
Jöran võpatab ja ajab ühe keeru segamini.
„Mida? Mis mõttes?“
„Sina ei tahtnud maara vastu võidelda,“ vastab Niklis. „Ma nägin! Sa rippusid seal nööri otsas kinni ega tulnud alla võitlema.“
„Ma ronisin,“ ütleb Jöran. „Niklis, seda ma teengi … Ma ronin palju paremini, kui ma võidelda oskan. Sinuga on vastupidi!“
„Oravad ronivad,“ lausub Niklis. „Sõdurid jäävad paigale ja võitlevad.“
Ta on natuke viha endast välja saanud ja peavalu leeveneb. Siis kostavad kivivõlvide all summutatud sammud. Niklis vaatab üles ja näeb, kuidas pimeduses hõljub lähemale valges rõivastuses sale kuju. See on foogti tütar preili Lovisa. Tema selja taga sammub kaks kogukat ja sünget sõdurit.
Lovisa suured sinised silmad võlusid Samueli ära kohe esimesel korral. Aga Niklis ei ole võlutud ega tõuse püsti, kui neiu nende juurde tuleb.
„Ma külastan haavatuid,“ sõnab Lovisa. „Kuidas … kuidas teie vend end tunneb?“
„Mitte hästi,“ vastab Niklis. „Ta ei ärka.“
Lovisa neelatab.
„Teda ründas vaenlane … Kas vastab tõele?“
„Jah,“ noogutab Jöran. „Maara kisa tabas teda otse rindu.“
Lovisa langetab pilgu, kuid Jöran ajab end kiiresti püsti. Ta vajub Lovisa ette põlvili, köhatab ja sirutab käe. Selles on punane siidsall.
„Preili, me leidsime selle kindluse alt kaljude vahelt. Samuel tahtis selle teile sealt ära tuua.“
Lovisa langetab pea ja võtab salli, sõrmed värisemas.
„Aitäh, härra Jöran. Ma kohtun nüüd oma isaga. Ma räägin talle teie vennast.“
Neitsi keerab selja ja läheb minema, ihukaitsjad kannul.
Niklis ja Jöran jäävad istuma. Ja ootama.
Valelikud mungad
On videvik ja päike on laskunud mägede taha. Lovisa on punase salli hoolega ümber kaela sidunud nagu mälestuse Samuel Eggist. See on ainus, mis tal on.
„Tulge,“ ütleb ta ihukaitsjatele. „Me läheme isa juurde kindluse õuele.“
Ta astub mööda kivitreppi alla ja suurest uksest välja, kuid nõlval peatavad teda langetatud puud. Need on samad tammepalgid, mida ennist siiapoole veeti ja nüüd mäest üles veeretatakse. Härjad ja töölised näevad vaeva, et palke kindluse kõrvale platoo peale saada.
„Isa!“ hüüab Lovisa ja kiirustab järsakust üles.
Foogt Georg valvab koos nõunik Rickard Sejeniusega vedajaid. Nõunik kummardab Lovisale, aga foogt seisab rangelt ja liikumatult, käed mantli all rinnal risti.
„Sa käisid väljas, mu tütar.“
„Muidugi, isa.“ Lovisa vaatab talle otsa. „Ma käisin haigeruumides. Haavatud kangelasi vaatamas.“
„Aga
