meenub neiule Mari, nende naaber, kes töötab uurijana. Laura arutleb veel mõne minuti, kas unenäost teadaandmine on ikka õige tegu, nüüd kohe, öisel ajal. Ehk ootaks hommikuni? Ometi kannavad jalad justkui iseenesest teda Mari maja poole. Otse üle põllu minnes on selleni vaid paarsada meetrit. Kohale jõudes jääb ta hetkeks kõhklema – väike laps majas, äkki ärkab üles? Ometi astub Laura ukse juurde ning koputab vaikselt paar korda, lootes, et ehk ikka kuulevad. Mõne aja pärast kostuvadki lähenevad sammud ja uks tehakse lahti. Veel unesegasena vaatab Tanel üllatunult neiule otsa ja küsib, mis juhtunud on.
„Inimene on tapetud. Noor naine. Metsas,“ suudab Laura öelda ja minestab.
Tanel tõstab neiu sülle, viib tuppa ning asetab diivanile. Seejärel läheb ta kiiresti kööki, laseb klaasi külma vett ja ruttab tagasi. Tüdruku pead veidi ülespoole kergitades tõstab Tanel klaasi neiu suu juurde. Toibudes rüüpab Laura paar lonksu, vaatab mehele otsa ja ütleb uuesti: „Naine … tapetud.“
„Kus? Kuidas sa tead? Kas nägid naist?“
Ka Mari on teisest toast nende juurde tulnud ja küsib, mis on juhtunud.
„Noor naine olevat metsas tapetud, rohkemat ei tea praegu mina ka,“ vastab Tanel.
Laura tõuseb istuma, kuna tunneb ennast veidi paremini. Mari sätib ennast tema kõrvale ja palub mehel kohvi teha.
„Jutusta mulle palun, kus sa naist nägid.“
„Ma tean, et te ei usu mind. Keegi ei usu, aga ma pidin tulema ja teada andma. Ma ei saaks muidu ise rahu.“
„Oota nüüd, rahune palun. Mida me ei usu? Jutusta, kus sa naist nägid, siis teame kohale minna.“
„Ma ei tea, kus see juhtus. Nägin, kuidas naine mehe eest – ma arvan, et see oli mees – ära jooksis. Nägin, kuidas ta naise kätte sai, talle pähe lõi … Nägin …“ puhkeb Laura nutma.
Tanel tuleb kohvitassiga, paneb selle kapi peale, ruttab kööki tagasi ja valab natukese konjakit klaasi, toob neiule ning palub ära juua, öeldes: „See rahustab sind.“
Neiu võtab paar lonksu, ahmib õhku, kuna harjumatult kange jook kõrvetab kurku. Mõne aja pärast hakkab ta rääkima: „Ma näen vahel unenägusid, mis ennustavad kas juba sündinud asju või neid, mis alles toimuma hakkavad. Ma ei tea kunagi, kas sündmus on juba juhtunud või alles juhtub. Minu juurde tulevad hinged või vaimolendid – nii nimetatakse neid tavamaailmas – alles siis, kui inimene on surnud. Ma kuulen nende rääkimist oma peas. Selle noore naise hinge ma pole veel näinud, sellepärast arvan, et see alles juhtub.“
Abikaasad vaatavad teineteisele otsa. Mari palub Laural veel veidi puhata, kuni tal parem hakkab, ja lubab, et hiljem saadab Tanel ta koju.
Köögis uurib Mari mehelt, kas too usub seda totrust. Tanel kehitab õlgu ja vastab, et selliseid asju on varemgi juhtunud, et mõned inimesed näevad sündmusi ette, olles ühenduses teispoolsusega. Neile on sündimisega selline anne kaasa antud. Aga kas uskuda praegust olukorda …
„Tead, ma saadan tüdruku koju ja hommikul vaatame, mis saama hakkab. Ehk õnnestub meil veel veidike magada. Kell on pool kaksteist öösel. Mine sina magama, me ei saa momendil nagunii midagi teha.“
Mees saadab Laura koju, tee peal mingeid küsimusi esitamata. Küllap jõuavad nad hiljemgi pikemalt vestelda, kui vaja. Ta ootab, kuni neiu majja läheb, ja kõnnib siis koju tagasi.
Mari pole magama läinud, vaid ootab meest köögis, kohvitass laual. Ta tõstab selle mehe ette ja ütleb: „Tead, ma mõtlesin siin natukene. Ütlen ausalt, et mina selliseid asju ei usu. See oli kuidagi väga kummaline. Näeb unenägusid, mis hiljem realiseeruvad ja siis veel hääled peas? Pigem oleks neiul vaja psühhiaatri poole pöörduda. Selline asi lihtsalt pole reaalne.“
„No oota nüüd, ära hakka kohe järeldusi tegema. Mõtle ise – ta ju näebki neid asju oma unenägudes, ja kui ta varemgi selliseid asju on näinud ja need ka tegelikkuseks on saanud, tuleks seda siiski tõsiselt võtta. Me kõik oleme vaiminimesed ühel või teisel moel. Tahame olla õnnelikud, otsime seda püsivat õnne ja heaolu. Vahe on ainult selles, et kui sa ei ole oma võimetest teadlik, otsid sa õnne materiaalsest maailmast. Kui sa siis ükskord aru saad, et väljastpoolt seda ei leia, siis võib juhtuda, et pöördud enese teadmata oma otsingutega sissepoole. Hiljem saad sellest ka ise teadlikuks ja hakkad kompama oma sisemaailma. Ma tean, Mari, et ka sinus on see kõik peidus. Olen seda mitmeid kordi märganud. Sa nagu kaoksid mingil ajal kusagile kaugele ära, istud pikka aega liikumatult ja ei pane tähelegi, et ma sind kõnetan. Seda enam peaksid just sina praegu seda mõistma, kas pole nii?“
„Tohoh, Tanel, sa oled nagu psühholoog, jagad mulle teavet inimloomuse sügavamatest soppidest. Ma saan aru küll, mida sa mulle püüad öelda, aga mina ei näe nägemusi, isegi mitte unenägudes. Mina lihtsalt tunnetan asju, umbes nii, et tunnen ära, kes on paha ja kes mitte. Vot selline asi, aga eks ole seal veel palju muudki. Tead, vahel ma mõtlen küll, et kui saaksin vaimude maailmaga suhelda … näha veel armsaid inimesi, kes meie juurest lahkunud, aga … see pole ikka sama asi. Laura puhul on tegemist fantaasiamaailmaga. Ei-ei, sellist asja lihtsalt ei ole. Ei saa olla,“ vehib Mari kätega. „See, et mõni asi, mida ta enne näinud on, ka reaalselt juhtunud on, saab olla vaid juhuste kokkulangemine. Muud pole siin midagi salapärast.“
Tanel tõuseb pingilt, istub Mari kõrvale, embab naist tugevasti ja ütleb: „Tead, küll see selgus meile tundmatutest asjadest tuleb ka kunagi. Praegu lähme ja viskame veidikeseks pikali, muidu tuleb sinul homne …“ Tanel vaatab kella seinal, mis kohe esimest öist täistundi lööma hakkab, ja lisab, „või tegelikult juba tänane päev meie pisikese piigaga väga raske.“
2
1. oktoober. Teisipäev.
Hommik äratab hilised uinujad linasinise taevalaotuse ja kuldse päikesekeraga, mis sihikindlalt ikka ülespoole ronib. Tundub, nagu oleks päikesel kiire hakanud. Lõunakaart vaadates paistab lootustandev sinine taevas, kuid põhjakaarest lükkab punnis põskedega tuuletaat lähemale ähvardavaid tumehalle pilvelahmakaid. Pisike Karina on vanematele äratuskella eest, pugedes igal hommikul täpselt kell seitse nende juurde voodisse. Kahe ja poole aastane tirts võlub oma avala naeratuse ning siira meelega. Veidi aega rõõmurulliga hullanud, ronivad kõik voodist välja, et päevatoimetustega algust teha. Mari ruttab kööki piigale putru keetma, Tanelile saavad peagi valmis võileivad ja kohv. Kindlasti kulub ka endale täna ära kannutäis kuuma äratust peale öist ehmatust. Tanel sööb hommikueine, teeb musid-kallid ja astub õue, kus esimesed rasked vihmapiisad majaesise täpiliseks joonistavad.
Jaoskonnauksest värvilõhnalisse majja sisse astudes kiirustab Tanel teisele korrusele. Nädalapäevad tagasi lõppes siin remont ja terve operatiivosakond töötab nüüdsest alates ühes suures ruumis. Ainult ülemuse kabinet on ülejäänud ruumist klaasseinaga eraldatud. Enamiku päevast seisab selle uks pärani ja töökaaslased jalutavad sisse-välja just nii, kuidas vajadus tekib. Tanelile ei meeldi üksi suletud ukse taga töötada, tema peab kuulma töökaaslaste vaikset jutukõminat, arvutiklahvide rahustavat klõbinat. Tanel on karjainimene. Momendil ka tiimijuht ja ülemus.
Selline ümberehitus on nende töö palju lihtsamaks ja mugavamaks teinud.
Tanel hõikab Siljale, et too tema juurde tuleks ja ütleb: „Vaata, Silja, täna öösel juhtus üks imelik asi. Naabritüdruk jooksis keset ööd meie ukse taha ja ütles, et nägi pealt mõrva. Kummaline on selle asja juures just see, et neiu
