Esimesel korral oli vaja kätte saada siseringis ilmunud artikli illustratsioonid. Teisel korral tuli jäädvustada rekonstruktsioon sellest, kuidas mees tunnistab üles kaksteist aastat vana mõrva.
Seekord oli teisiti.
Kui Stiller Linele nädala eest helistas, siis mõtles naine alguses, et mees tahab ta välja kutsuda. See oli nagu õhus olnud ja ta oli võtnud hoogu, et keelduda. Stiller nägi hea välja ja vanusevahe ei olnud ka väga suur. Mees oli temast ainult kuus aastat vanem. Aga Line tahtis hoida ametialast suhet, mis nende vahel oli tekkinud.
Pikk rivi liikus vaikides aeglaselt mööda rada.
Line ei teadnud, mida Tom Kerr Taran Norumi mõrvast rääkinud oli, aga teadis, mida see mees oli teinud oma teiste ohvritega.
Tema teod olid ebainimlikud ja sadistlikud. Ta hoidis mõlemaid tüdrukuid mitu päeva vangis. Piinas neid seksuaalselt ja piinas surnuks. Vägistas, muu hulgas erinevate vahenditega. Osa asju olid enne sisseviimist tuliseks aetud. Jämesool ja kuseteed olid lõhki rebitud. Lisaks tuli lahkamise käigus välja, et rinnanibud olid tangidega välja rebitud, kui ohvrid veel elus olid. Pärast tapmist tükeldas ta laibad. Pea, käed ja jalad olid keha küljest eemaldatud, ilmselt selleks, et laipadest kergemini vabaneda.
Line vaatas korra selja taha ja nägi, et isa tuleb viimaste seas. Isa paistis vana ja liikus aeglaselt. Kui Tom Kerril ei oleks jalaraudu olnud, siis oleks isa ilmselt teistest maha jäänud.
Üle raja vedeles tormis murdunud puu. Kerri pidi aitama sellest üle astuda.
„Stiller!“
Hüüdja oli isa.
„Jah?“
„Kaks sõna, enne kui edasi läheme?“
Adrian Stiller käskis peatuda. Isa tuli tema juurde. Line kuulis kõrvaklappidest vaikset kõnelust, mis kostis Stilleri mikrofonist.
„Mulle ei meeldi see asi,“ ütles isa. „Me oleme seda rada käinud juba rohkem kui sada meetrit. See pole loogiline.“
„Mida sa silmas pead?“ küsis Stiller.
„Teiste matmiskohtadeni oli autost vaevalt 20 meetrit. Miks ta seda laipa oleks pidanud nüüd nii kaugele tassima?“
Stiller heitis pilgu rajale selja taga, keeras ringi ja vaatas ettepoole.
„Kas on veel palju minna?“ küsis ta.
Line suumis Kerri lähivaatesse ja kuulis kõrvaklappidest, kuidas mees matsutas ja siis uuesti sülitas.
„Ei,“ vastas ta.
„Kui kaugel see on siis?“
Stiller astus paar sammu Kerri poole.
„Miks sa ta teelt nii kaugele tõid?“ küsis ta.
„Et keegi teda üles ei leiaks,“ vastas Kerr. „Ei leidnudki, eks ole?“
„Ma tean, mis aiast ta räägib,“ kostis isa hääl. „Sinna on veel vähemalt kolmsada meetrit.“
Gram oli nende juurde tulnud.
„Mis teeme?“ küsis ta.
Stiller ei jõudnud veel vastama hakata, kui Claes Thancke vahele segas: „Kahju, et teil nii pikalt käia tuleb, aga Tom peab teile nüüd ikka ära näitama, kus see koht on,“ teatas ta irooniliselt.
„See oleks pidanud juba enne selge olema,“ arvas Gram.
„Seda infot ei tahtnud ta meile anda enne kui alles siin,“ selgitas Stiller. „Ei suunda, kuhupoole minna, ega seda, kui kaugel see paik on.“
Eestpoolt kostis kolinat. Keti tõttu pidi Tom Kerr pea käte juurde painutama, et otsaesist sügada.
„Me läheme edasi,“ otsustas Stiller.
Kittil Gram saatis koerajuhid ette lambaaia juurde. Teised liikusid Tom Kerri tempos. Paar meetrit hiljem koperdas mees puujuure otsa. Ta kukkus ettepoole ja püüdis tasakaalu saavutada, aga jalakett hoidis tagasi. Mees käänas end küljele, nii et maandus paremale õlale.
Kaks meest tõmbasid ta püsti.
„Kõik korras?“ uuris Adrian Stiller.
Kerr ei vastanud, püüdis ainult ülakeha liigutades oksapuru maha raputada.
„See jalakett ei ole mõeldud metsas liikumiseks,“ teatas Claes Thancke. „Minu klient võib ohtu sattuda. Ta teeb koostööd ja on siin selleks, et politseid aidata.“
„See on osa koostööst,“ kommenteeris Kittil Gram ja vaatas, et käerauad oleksid korralikult ümber. „Liigume edasi.“
Nad läksid. Kiiruse määras endiselt Tom Kerr. Jalge all krabisesid läinudaastased lehed. Line võttis kaamera teise kätte ja kandis seda puusakõrgusel. Kaamera kaalus vaid paar kilo, aga kogu aeg üleval hoides muutus see raskeks.
Rada laienes ja keeras põhja poole. Mets muutus. Tihedalt kasvavate lehtpuude asemele tulid suured käänuliste ja karedate tüvede ning keerdus ja väändunud okstega puud. Tom Kerr keeras ringi ja vaatas selja taha. Line kõrvaklappidest kostsid tema hingetõmbed. Lühidad ja järsud.
Ümber pöördudes kaotas Kerr tasakaalu. Lähim politseinik püüdis temast kinni haarata, aga Kerr kukkus.
Line suumis mehe lähivaatesse. Kui ta oli jälle jalule tõstetud, paistis põselt väike verine haav.
„Sa kriimustasid põse ära,“ märkis Kittil Gram. „Kas teeme sellega midagi või läheme edasi?“
Claes Thancke protesteeris jälle käe- ja jalaraudade vastu, aga keegi ei võtnud teda kuulda.
„Lähme edasi,“ vastas Kerr.
Kaks minutit hiljem ilmus paremal nähtavale vana traataed.
Karjamaa selle taga oli kinni kasvanud. Mõned aiapostid olid mädanenud, tükati oli võrk maha kukkunud ja vedeles sügavas rohus.
Lagunenud aia juures ootasid koerajuhid. Nõlv viis alla oja äärde.
Rivi peatus.
„Siit peame alla minema,“ ütles Kerr peaga viibates.
„Siin on maa veel künkalisem kui enne,“ märkis Claes Thancke. „Käe- ja jalaraudadega ei ole sinna alla soovitav liikuda. Minu klient võib veel viga saada.“
Kittil Gram, Adrian Stiller ja Wisting kogunesid nõu pidama. Line kohendas kõrvaklappe. Nahk klappide all juba haudus, aga ta pidi kuulma, mida nad räägivad.
„Ta jutus on point,“ ütles Line isa.
Stiller nõustus.
Isa heitis pilgu vangi ja tagasi Grami poole.
„Kas sinu jaoks on okei, kui jalarauad ära võtame?“ küsis ta.
Gram
