tõmbas seda enda poole. Traadi otsas oli käsigranaadi splint.
„Kerr pani granaadi plahvatama, kui aiaaugust läbi jooksis,“ sõnas ta sinnapoole osutades.
Wisting heitis pilgu rajale, mida mööda Tom Kerr oli jooksnud. Neile lähenes koerajuht. Tema käsi ja vormirõivaid kattis eemal lamava koera veri.
Eemalt kostsid operatiivautode sireenid.
Koerajuht vajutas rinnatasku külge kinnitatud raadiosaatja heli kinni ja vaatas vihaselt ringi. Pilk jäi Claes Thanckele, justkui oleks kõik olnud advokaadi süü.
„Kurat, tal oli püstol,“ tõstis koerajuht oma verised käed üles. „Keegi viis talle relva.“
Mehed, kelle Kittil Gram oli saatnud esmaabivarustuse ja relvade järele, olid tagasi. Ühel neist oli ka kaart, mille ta laiali laotas. Wisting jäi nende ümber kogunenud ringi servale, aga nägi piisavalt. Paistsid oja ja punktiirjoon, mis tähistas rada, mida mööda Tom Kerr metsa jooksis. See viis erateeni, mis omakorda juhatas skääride suvilarajoonini.
„Tore,“ ajas Gram selja sirgu. „Kolm meest.“
Ta osutas koerajuhile ja kahele kõige vanemale ning kogenumale politseinikule, kes endiselt jätkasid kiirreageerijatena.
„Otsige läbi kogu selle tee äär veepiirini välja.“
Mehed võtsid igaüks omale automaatpüstoli. Etteotsa määrati koerajuht.
Gram hakkas just veel midagi ütlema, kui operatsioonide keskusest tuli teade.
„Politseiülem pani kokku staabi,“ andis operatsioonijuht teada. „Tema käsud on järgmised: Tom Kerr ei tohi piirkonnast lahkuda. Ta tuleb peatada, mida iganes selleks vaja läheb.“
„Vastu võetud,“ vastas Gram ja vaatas ringi, kas kõik olid teadet kuulnud.
Claes Thancke oli end vaikselt tahapoole hoidnud. Nüüd tegi ta suu lahti.
„Mida iganes selleks vaja läheb,“ kordas ta. Advokaat kõneles tavalisest peenema häälega. „Mida ta silmas peab?“
Keegi ei vastanud.
Metall kolksus vastu metalli, kui koerajuht püstoli kaitseriivi vabastas ja salve sisse lükkas. Mehed tema kõrval tegid sama. Siis marssisid nad minema.
6
Kaamera käis kogu aeg.
Kohale jooksid esimesed kiirabitöötajad, seljakotid seljas. Ühel oli kaasas kanderaam. Line jälgis neid kaameraga kuni õnnetuspaigani.
Olukord oli kontrolli alla saanud muljet avaldavalt kiiresti ja tulemuslikult. Esimestel minutitel pärast plahvatust valitses veel täielik kaos. Jalalaba kaotanud politseiniku karjed tungisid läbi luu ja liha. Vigastatud käega mees oli täiesti apaatne.
Juhi ülesandeid täitis Kittil Gram. Esialgu oli olukorrast raske ülevaadet saada, aga ta sai kahjude ulatusest kiiresti parema pildi. Ta oli jaganud ülesandeid ja hoolitsenud vajaliku abi saabumise eest. Siis suunas ta tähelepanu põgenenud vangile.
Sel oli enese peitmiseks käes suur piirkond. Kümme aastat tagasi töötas Line kohalikus lehes ajakirjanikuna ja käis siin, kui otsiti ühte kuueaastast last, kes oli kadunud. Otsisid vabatahtlikud ja Punane Rist. Appi võeti koerad ja helikopterid. Sellegipoolest kulus rohkem kui ööpäev, enne kui laps üles leiti. Külmunud ja nõrgana, kuid suhteliselt heas vormis, puges põnn hääli kuuldes ühe suvemajakese alt välja.
Line suumis isa lähivaatesse. Isa seisis tütrest viieteistkümne meetri kaugusel. Nägu oli pingul. Olukorra tõsidus paistis kortsudest tema tumedate silmade ümber ja ninajuurel. Kõrvaklappidest kostis, kuidas isa Stillerile ümbritsevat piirkonda kirjeldas.
Seal oli umbes 300 püsielanikku. Suviti mitmekordistus elanike arv tänu puhkajatele, aga nüüd, hilissuvel, ei olnud neid enam nii palju. Sajad suvilad seisavad praegu tühjad, kui Tom Kerr peaks peidukohta otsima, aga pigem püüab ta ilmselt mingi auto või paadi peale saada, et minema pääseda. See tähendas, et ohus olid kõik piirkonnas viibijad. Tom Kerr oli politsei lõksu meelitanud ja nüüd püstoliga varustatult jooksus. Talle järele minnes oli oht tekitada olukord, kus Kerr kelleltki auto röövib või kellegi pantvangi võtab.
Isa pöördus Line poole ja vaatas otse kaamerasse, nagu oleks korraga märganud, et tütar filmib. Stiller tegi sama. Siis vaatasid mehed teineteisele otsa ja tulid Line juurde.
Line langetas kaamera, kuid ei vajutanud seda kinni.
„Kas sa said peale, mis juhtus?“ küsis isa.
„Usun küll,“ vastas Line. „Proovisin Kerri pidevalt keskpunktis hoida, aga ei tea, mis tegelikult juhtus. Ma pean üle vaatama, mis seal olemas on.“
„Millal sul on võimalik videod mulle saata?“ tahtis Stiller teada.
„Kohe, kui koju jõuan,“ vastas Line.
Stiller noogutas.
„Sa võid kaamera nüüd ära panna,“ lausus ta.
„Kas sobib, kui ma edasi filmin?“ küsis Line.
Stiller mõtles järele. Siis osutas ta kaamerale.
„Ära ainult unusta, et kogu videomaterjal kuulub politseile,“ vastas ta. „Ilma meie nõusolekuta sa seda kasutada ei saa.“
„Sobib,“ ütles Line.
Ta tõstis kaamera uuesti üles.
7
Idast kostis helikopteri mürin. Wisting heitis pilgu kellale. Politseihelikopteri jaoks oli veel vara, pealegi tuli lennumasin valelt poolt. Ilmselt oli tegemist kiirabiga. Ta vaatas puude latvade suunas, kuid ei näinud midagi.
Stilleri telefon helises. Ta kuulas ära lühikese teadaande, võttis väikese mikrofoni ära ja tõmbas juhtme särgi alt välja.
„Sa pead kaasa tulema,“ ütles ta Wistingule.
„Kuhu?“
Stiller ei vastanud. Ta võttis saatja püksirihma küljest ning ulatas koos mikrofoniga Linele.
„Ära meid filmi,“ lausus ta.
„Kuhu sa lähed?“
Stiller ei vastanud, kuid pöördus uuesti Wistingu poole.
„Sinu teadmisi kohalikest oludest läheb vaja,“ osutas Stiller peaga autode poole.
Nende peade kohal ilmus nähtavale kiirabihelikopter. See liikus madalalt üle puulatvade ja jäi õhku rippuma, rohi all maadligi. Siis maandus kopter tasasele kohale oja kaldal. Tiiviku pöörlemine aeglustus ja avati uks. Kaks punases kombinesoonis meest ronisid välja ja jooksid kummargil tiiviku alt läbi.
Wisting sai Hammeriga silmsideme ja andis märku, et läheb Stilleriga kaasa.
„Kuhu
