Aitäh, monsieur Dior. Agnès Gabriel

      PROLOOG

      Üle linna laotus sügavsinine suvetaevas. Naine palus taksojuhil sõita väikese ringiga. Saint-Lazare’i raudteejaamast võtsid nad suuna lõunasse, Seine’i poole. Kui neil ühel ristmikul tuli peatuda, keris ta akna lahti ja kuulis rikkis summutite plärinat, paigalt võtvate masinate törtsatusi, liiklust suunavate politseinike vilet, bussi läbilõikavat tuututamist, ajalehepoisi hõikeid tänavanurgalt. Helisid, mis kõlasid ta kõrvus nagu muusika ja millest ta oli puudust tundnud. Alles nüüd mõistis ta, kui väga.

      Sõidu jätkudes nägi ta, kuidas üks elegantselt riietatud noor naine kõnniteel seisvale treppredelile astus ja käe graatsiliselt kübaraserva juurde tõstis. Tema ümber sebis tosinkond meest kaamerate ja reflektoritega – ei mingit kahtlust, ta oli jälle tagasi moepealinnas. Bistroode ees, allatõmmatud markiiside all istuti marmorlaudade ümber ja vesteldi, rüübates samal ajal kohvi või veini. Siin sõlmiti suhteid, pühendati üksteist saladustesse või aeti äriasju.

      Takso sõitis üle Haussmanni bulvari, ühe Pariisi nooblima ostutänava, kus päevase kleidi eest tulnuks välja käia õpetaja aastapalk ja tikandiga taskuräti eest õmblejanna kuuteenistus. Jalakäijad möödusid mõõdukal sammul kunstipäraselt dekoreeritud vaateakendest või astusid pungil ostukottidega välja moe ja ilu pühakodadest. Inimesed liikusid kergejalgselt ning nende sammude rütm näis järgivat mingit nende sisimas helisevat meloodiat.

      Nüüd ületas auto Madeleine’i väljaku, möödudes kirikust, mille fassaad meenutas antiikset templit, ja nad jõudsid Royale’i tänavale. Naise pilk langes liivakivikarva hoonele ja ta naeratas, meenutades oma esmakordset viibimist selles linnas, mil ta ei võinud veel aimatagi, mis saatusel tema jaoks varuks võiks olla.

      Concorde’i väljakult keeras taksojuht paremale Cours-la-Reine’i suunas. Kaldapealsel kõrgete pärnade all promeneerisid käsikäes armastajapaarid. Vanemad daamid kõnnitasid oma koeri, hoides ühes käes rihmaotsa, teises avatud sirmi, et varjata end lõõskava päikese eest. Kortsunud panamakübaratega mehed viibutasid loiult loksuva Seine’i kohal õngeritvu. Taamal kõrgus Eiffeli torni terasskelett, mille nägemine pani ta südame endiselt kiiremini põksuma.

      Jätnud seljataha Trocadéro aiad, pööras taksojuht Seine’ist eemale ja lähenes nüüd Henri Martini avenüüle. Mingi äkilise mõtte ajel palus naine taksojuhil peatuda, surus talle rahatähe pihku ja võttis oma kohvri. Ta tahtis viimase jupi teest jalgsi minna. Üksi. Omaenese tempos.

      Aegamisi astus ta võimsate kastanite all edasi, möödus laugelt kaarjate ärklitega mitmekorruselistest elumajadest, mille filigraansete rõdupiirete ümber väänlesid roniroosid. Ühel aknalaual lesis kass ja kissitas vastu päikest uniselt silmi.

      Jõudnud Jules Sandeau bulvarile, kiirendas ta sammu. Nüüd tõttas ta piki tänavat edasi nii kiiresti, kui jalad võtsid, tundmata kohvri raskust käes ega kõnnitee konarusi taldade all. Hingeldades jäi ta seisma maja ees numbriga seitse ja asus võtit otsima.

      Juba välisuksel võttis teda vastu tuttav bergamoti-, jasmiini- ja sandlipuu lõhn. Ta sulges silmad, hingas sügavalt sisse ja teadis – nüüd oli ta kodus.

      Esimene jagu

       Teeleminek

      ESIMENE PEATÜKK

      Célestine hammustas mahlakat mandlikooki, mille tädi talle rongile teemoonaks kaasa oli andnud. Madeleine Dufouril oli olnud raske oma mehe ainukest vennatütart teele saata. Ometi mõistis ta Célestine’i otsust – pärast kõike seda, mis oli juhtunud. Tema abikaasa Gustave oli siiski viimse hetkeni püüdnud Célestine’i veenda oma plaanist loobuma.

      „Sa oled normandialane, Célestine, sinu koht on siin, rannikul. Ükski korralik tüdruk ei lähe omal tahtel sellesse patupessa, mille nimi on Pariis! Ükskord sa veel rentslis lõpetad!” oli ta prohvetlikult kuulutanud.

      Ometi läks Célestine nüüd vastu oma elu esimesele suurele seiklusele. Hajevil pilgul vaatas ta kupeeaknast välja ja nägi laiuvate põldude ja puuviljaistandustega hilissügisest maastikku mööda libisemas. Kauguses seletas silm üksikuid talusid. Üle poole teekonnast oli seljataha jäänud ning kahe tunni pärast pidi ta pärale jõudma.

      Ta tõmbas mantlitaskust tuttava kirja ja silus hallikat paberit. Kui mitu korda oli ta oma kunagise kooliõe Marie saadetud ridu lugenud. Kaks ja pool aastat oli möödunud päevast, kui nad teineteist viimati nägid, enne kui sõbratar koos perega enam kui saja kilomeetri kaugusele Normandia kagunurka elama asus.

       Pariis, 27. oktoober 1946

       Mu armas Célestine!

       Kui väga oleksin ma soovinud Su pulma tulla! Kahjuks sain Su kutse liiga hilja, nii et enam polnud kuidagi võimalik reisi ette võtta.

       Sa torkasid oma punaste juustega meie klassis alati kõige enam silma, pole mingi ime, et Sa esimesena abiellusid – pealegi oma kahekümne esimesel sünnipäeval. Kirjutad, et Su mees Albert saab kunagi päranduseks õunapuuistanduse. Küllap oled väga õnnelik.

       Mul on Sulle palju uudiseid: jätsin oma uue koduküla Aubignyga jumalaga ja läksin Pariisi. See oligi põhjus, miks ma Su kirja õigel ajal kätte ei saanud. Vanematega oli küll kõvasti ütlemist, nagu isegi arvata võid. Aga ma tulin ikkagi ära. Nüüd ärkan igal hommikul oma väikeses ärklitoas, täis kannatamatut ootust, ja küsin endalt, milliseid üllatusi mulle uus päev kaasa toob.

       Pariislased kasutavad igat võimalust, et elu nautida. Ilusa ilmaga istuvad

Скачать книгу