Lafayette’i väiksele avastusretkele ja laseksime endale kõige uuemaid sukamoode näidata? Kui me just iga vaateakna ees seisma ei jää, oleme veerand tunni pärast Haussmanni bulvaril.”
Kui Célestine sai postkontoris telegrammi saadetud, läks ta Marie kannul Clichy väljakule, mille keskel kõrgus kivist soklil pronksist skulptuurirühm. Siia jooksis kokku viis tänavat, nii et pidevalt vuras neist mööda autosid, motorollereid ja jalgrattaid. Vahepeal möödus klobinal ka üks hoburakend, mille kutsar hoidis ühes käes ohje, teises sigaretti. Ebalevalt jäi Célestine kõnnitee serval seisma ja haaras Mariel abiotsivalt käest kinni. Üheskoos ootasid nad, kuni politseinik oma postilt liikluse käeviipega peatas ja jalakäijatele tee vabaks tegi. Kui nad Batignolles’i bulvarist üle läksid, vilistas kordnik neile järele, mille peale Marie talle rõõmsalt lehvitas.
„Ära ole nii hirmu täis, ma chère. Esimestel päevadel ei julenud mina ka kuidagi üle tänava minna. Usu mind, liiklusega harjub päris ruttu ära,” lubas Marie, ja Célestine lootis, et sõbrannal on õigus.
Külm sügistuul puhus neile näkku ja pani lõdisema. Kiiresti astusid nad piki Clichy tänavat. Ühe poe ees Milani tänava nurgal seisid inimesed, et saada toidukaartide eest võid, piima, õli, nuudleid, kohvi, suhkrut ja jahu. Põhitoiduaineid, mida ka kaks aastat pärast sakslaste lahkumist ikka veel range normi järgi jagati. Milline õnn, et tema onu ja tädi olid Genêts’s vanavanemate vürtspoodi edasi pidanud, mõtles Célestine tänutunde ja nukrusega. Nõnda oli nende perekonnal olnud ka sõja-aastatel piisavalt süüa, erinevalt paljudest teistest, kelle juures võis neil aegadel läbi elatud kitsikust tänaseni kaugelt märgata.
Imestusega pani ta tähele, kui hästi mõned inimesed tema ümber riides olid. Ta oli küll isegi arvanud, et pariislased riietuvad teisiti kui Normandia rannakülade elanikud, aga ometi üllatas teda see elegants, mida siin näha sai. Sõja algusest peale, 1939. aasta septembrist, ei nappinud ju üksnes toiduaineid, vaid ka riidekraam oli kogu Prantsusmaal normeeritud. Moejoone elegantsist ja rafineeritusest hooliti maal niikuinii vähem kui linnas, ja nõnda meisterdatigi vanast sõjaväemantlist sageli kostüüm, ülikonnast seelik, vestist müts. Ka tema ema õmbles oma lihtsad kleidid ise, kuid kasutas selleks alati parima kvaliteediga kangaid ning valis hoolikalt sobivat lõiget. Tema vanima sõbranna isa oli kangakaupmees ja nii leidus Laurianne Dufouri jaoks ikka mõni hea kvaliteediga riiderest, millest ta midagi välja oskas võluda.
Mõned Pariisi flanöörid, kes Célestine’ile vastu tulid, olid oma väljanägemise nimel küll terve varanduse mängu pannud. Hoolikalt mingitud ja uhkete soengutega naised kõpsutasid kõrgetel kontsadel mööda kõnniteed, seljas karusnahast äärisega mantlid ja käes riietega värvilt harmoneeruvad ridikülid. Mehed, kes neid saatsid, kandsid parimast kalevist põlvini ulatuvaid mantleid ning nende garderoobi täiendasid laia äärega kaabud ja nahkkindad. Midagi sellist oli Célestine näinud ainult kaugelt, kui jõukas linnarahvas suvel Normandia rannikule puhkama sõitis.
Kuid ilu kõrval köitis ta tähelepanu ka viletsus. Ikka ja jälle nägi ta viledaks kulunud pintsakute ja lagunenud kingadega kahvatuid mehi ja naisi. Nende nägudest luges Célestine välja nälga ja kannatust, millest pärast sõja lõppu veel ei olnud üle saadud. Need inimesed käisid kühmus, pilku vaevu kõrgemale tõstes.
Üks väsinud silmadega noor naine, kelle nõelutud pearätiku alt ripnesid laubale pulstis juuksesalgud, vedas käe otsas poisikest. Väikemees köhis lakkamatult ja pühkis varrukaga nina. Oli ehk seegi naine üks neist, keda pärast okupantide lahkumist sunniti pöetud päi mööda Pariisi tänavaid jooksma? Neist, kelle kuritegu seisnes selles, et nad olid mõnda saksa sõdurisse armunud ja nendega suhteid loonud. Célestine mäletas veel hästi neid ajalehtedes avaldatud fotosid, mida ta oli vaadanud, südames raev ja silmis pisarad – sellest oli vaevalt kaks aastat möödas.
Ühe kioski juures seisis salk sõjaveterane. Ühel neist puudus jalg, teisel käsi küünarnukist altpoolt. Üks silmalapiga sõdur rüüpas tubli sõõmu õllepudelist ja ulatas selle kaaslasele. Ning korraga nägi Célestine vaimusilmas kaht mundris meest, ühel aastaid vaevu kakskümmend, teisel kaks korda enam. Nad viipasid talle rõõmsalt ja sammusid, sõdurikotid seljas, oma teed. Uduloor mähkis marssijad endasse ja nad kadusid olematusse …
„Olemegi kohal.” Marie sõnad tõid Célestine’i taas olevikku. Ta suutis kurku tikkuvaid pisaraid vaevu tagasi hoida. Ei, ta ei tahtnud praegu minevikule mõelda. Ta oli Pariisis, ja tänasega oli tema elus alanud uus lehekülg.
Südame põksudes astus Célestine sisse kõrgest klaasuksest, mille taga tumehallides livreedes teenistujad kundesid tervitasid ja neid soovitud osakondadesse juhatasid. Tal jäi hing kinni. Ühtäkki viibis ta maailmas, millel polnud midagi pistmist eluga tänaval. Mitte kunagi varem ei olnud ta tõstnud jalga niivõrd gigantsete mõõtmetega hoonesse, polnud ealeski näinud niisugust sära.
Seestpoolt üleni liiva- ja kullakarva hoone kõrgete sammaste ja neile toetuvate ümarate võlvidega meenutas teatrisaali. Kuid inimesed loožides balustraadide taga ei jälginud laval toimuvat, vaid tõtlesid toimekalt siia-sinna, tehes sisseoste. Célestine’i pilk rändas üle kolme korruse kõrge klaaskuplini, kust langes sisse kahvatusinist päevavalgust. Sadade, kui mitte tuhandete lampide säras hiilgas see luksuse ja külluse tempel soojas heledas valguses.
„Kas pole fantastiline? Sõidame liftiga päris üles! Alla tuleme siis trepist,” pakkus Marie ja tõmbas sõbrannat otsustavalt endaga kaasa.
Ja nii uurisid nad läbi ühe korruse teise järel. Müügiosakonnad olid jagatud üksikuteks poodideks, mis kõik olid täiesti erinevalt sisustatud riiulite, laegaste, kappide, kuldraamides peeglite ja lilleseadetega. Célestine’ile näis, nagu oleks ta sattunud ümbermaailmareisile. Ta ei väsinud imetlemast siniste lindude ja draakonitega filigraanset Hiina portselani, värviküllaseid idamaa vaipu, kuldlõimedega batistkangaid Indiast, käsitsi punutud kübaraid LõunaAmeerikast ja peeni hirvenahast kindaid Itaaliast. Klaasvitriinides sätendasid üksteise võidu teemantidest kaelaehted, hõbedased teekannud ja pildiraamid.
Mööda laia treppi jõudsid nad alla teisele korrusele. Marie võttis otseteed suuna sukaosakonda. Célestine’i pani imestama hooletu elegants, millega väike armas tedretähniline müüjanna, vaevu vanem kui tema, ühe sahtli teise järel lahti tõmbas ja neile üksteise järel erinevaid sukapaare näitas. Lõppude lõpuks ei sarnanenud nad oma rohmakates talvemantlites sugugi varakate kundedega, vaid neist oli esimesel pilgul aru saada, kes nad tegelikult olid – kaks rahatut provintsitüdrukut. Aukartusega libistas Célestine õhkõrna nailonit üle randme ja imetles sukaõmblust, mis oli peenike nagu sulejoon.
„Loomulikult pakume teenusena ka silmade ülesvõtmist, kui peaks väike õnnetus juhtuma,” selgitas müüjanna armuliku pilgu ja võluva naeratuse saatel.
„Suur tänu, mademoiselle. Me peame sõbrannaga kõigepealt veidi nõu, kumma värvi me võtame – kas pärli või šampanja,” kinnitas Marie surmtõsise näoga ja näpistas vargsi Célestine’i käsivart.
„Aga me ei saa ju endale midagi niisugust lubada,” protesteeris Célestine kohkunult, niipea kui nad kuuldekaugusest välja olid jõudnud.
„Muidugi mitte. Aga lõpuks ongi see ju vaid mäng. Siin tuleb teha nägu, nagu oleks meil ostutuuril terve varandus vabalt võtta. Ja kes teab – kui oleme ükskord oma unistuste mehe leidnud, võime ehk endale selliseid sukki tosinate viisi lubada.”
Teatava rahuldustundega meenutas Célestine, et oli alles nädal tagasi visanud oma kihlasõrmuse jalge ette mehele, keda nii mõnigi naine olnuks valmis oma unistuste meheks nimetama. Mehele, kes ta ühel pärastlõunal köögipõrandale oli paisanud, et võtta, mis tema meelest ühele abielumehele pidi kuuluma. Kuna nad olnuks ju ammugi abielus – kui Célestine’i
