Aitäh, monsieur Dior. Agnès Gabriel

      Üsna varsti käis tal pea ringi kõigist neist lugematutest karusnahksetest stooladest, nahast reisikohvritest ja kristall-lühtritest, šampanjanõudest ja trühvlikuulidest. Parfüümide osakonnas särasid riiulitel kaunilt vormitud pudelikesed nutikalt seatud valguses, mis tegi igast pudelist erakordse kunstiteose. Teenistusvalmis müüjannad tupsutasid neile hooaja uusimaid lõhnu randme siseküljele. Võlutult nuusutas Célestine essentse, mis hullutasid ta haistmismeelt oma lilli, puudrit või vürtse meenutavate aroomidega.

      Olles juba üle nelja tunni aina vaadanud ja imestanud, haaras teda rammestus ja valutavad jalad suutsid teda vaevu kanda. Ta oli rõõmus, kui nad end koduteele asutasid. Rohked muljed olid ta ära väsitanud. Marie paistis aga sõbrannat käevangu võttes endiselt rõõmus.

      „Sinuga koos on selline poetuur palju toredam, Célestine. Järgmine kord lähme Printempsi, sinna on Lafayette’ist kiviga visata. Ja siis veel Bon Marchésse Seine’i vasakul kaldal – see on kõige vanem kaubamaja Pariisis. Seal on kingaosakonnas müüjaks üks ütlemata võluv mees. Ja siis peame tingimata käima veel Samaritaine’is …”

      „Ootan’d, Marie, mul käib juba pea ringi! Ma jään ju Pariisi kauemaks. Kaubamajad ei jookse meil eest ära.”