looduslik valik pole neid kahjuks veel ühegi silmapaariga varustanud. Ja siin oleme taas jõudnud ühe põhimõttelise tunnetusliku piirini, suure ja inimliku küsimuseni: kuidas tulla toime teadmisega süsteemivälise maailma olemasolust? On üpris loogiline oletada, et universum ei paljasta kunagi kõiki oma saladusi ning mõtleva inimese kokkupõrge tundmatuga on igal juhul vältimatu.
Ainuke võimalus seda tunnetuslikku tumeainet kuidagimoodi arvesse võtta on nähtavasti usk. See äratundmine võiks inimesele olla teatud mõttes ka n-ö astropedagoogiliseks orientiiriks. Süsteemi ja süsteemivälise piiril käib lakkamatu võitlus — mõnikord ka lihtsalt heatahtlik nügimine — teadmise ja usu vahel. Need kaks tunnetuse tuuma otsivad inimhinges tasakaalu ja seda tasakaalupunkti võibki nimetada tõeks. Tõde koosneb nii teadmisest kui ka usust; teadmine ilma usuta on piiratud ja inimese tunnetuslikku horisonti kitsendav. Me teame seda, mis toimub süsteemi sees, ja usume seda, mis toimub sellest väljaspool. Tark inimene teab muidugi ka seda, et süsteemi seeski ilmutavad end aeg-ajalt mustad augud või valged laigud ja et isegi teada-tuntud maailmas kohtame mõnikord ootamatuid tulnukaid ehk süsteemivälist substantsi. Nii et miski pole päris kindel ja võimalus puhastada oma hinge kas usu või teadmise läbi ongi sügavalt isiklik küsimus.
Inimese eluiga mahub üldjuhul ära saja aasta piiridesse, tema geneetiline eluiga (Elu iga) ulatub nelja miljardi aastani, aga kui “elu” pikendada sõnaga “olu”, siis võrdub meie elementaarosakestest koosneva füüsilise keha eksistents universumi enda vanusega. Antroopsusprintsiip lisab meie elule ja olemisele elegantselt justkui kümmekond miljardit aastat juurde: ta ei luba inimesele tingimata igavest elu, küll aga igavest olu, mis on igatahes parem kui mitte midagi. Elu jõgi voolab läbi erisuguste kehade rodu, mõistatuslik kosmiline ratsanik vahetab lihtsalt hobuseid. See on minu meelest palju adekvaatsem ettekujutus elust, sest nii saab inimene olla osa Elu suurest voolust, tundes samal ajal hädavajalikku müstilist osadust. Inimese elu mõte on mitte rüvetada seda salapärast ühendusteed mikro- ja makrokosmose vahel.
Kuhu me niisuguse antroopsusprintsiibi tõlgendusega siis välja jõudsime? Universumis eksisteerib mehhanism, mis meisterdab iseendast koopiaid. Miks seda tingimata vaja on, me ei tea, ja kuna me ei saa seda tuletada loodusseadustest, tajume seda imena. Antroopsusprintsiibi valguses võime jutuks võtta niihästi inimliku, bioloogilise kui ka kosmoloogilise loovuse — või vähemalt loomingu. Selle rea ülemises ja alumises otsas ei teki kummalisel kombel ka “mahutavuse” probleemi: kui loodus (kitsamas tähenduses) on varude poolest paratamatult piiratud, s.t elusorganisme ei saa olla lõputu hulk, siis mõtteid saab olla seda rohkem, mida rohkem neid kord juba on, ning samamoodi on ka universumitega: mida rohkem neid eksisteerib, seda rohkem tekib seal musti auke, mis omakorda sünnitavad uusi maailmu. Sedaviisi arutledes tundub mõte olevat üsna sarnane kujuteldavate mustade aukudega, teadvus ja mõtlemine aga hakkavad omakorda sarnanema kosmiliste protsessidega. Mõtlemise ja supernoova plahvatustega ei kaasne valuaistingut, elus olla on aga mõnikord päris valus. See tundub kohutavalt ebaõiglane ja sunnib mõtlema närvisüsteemist kui evolutsiooni ummikteest. Ja kuigi vahetevahel avaldatakse bioloogilise keha kohta arvamust kui ajutisest, kuid siiski paratamatust vahelülist tehisintellekti maabumise või saabumiseni (mille kõrval kambriumi plahvatus oleks lapsemäng ja pärast mida ei vajaks teadvus enam tingimata bioloogilist substraati), on inimloomal oma kehast siiski natuke kahju lõplikult lahti öelda. Rakett küll tõrgub, kuid ikkagi usume, et see viib meid taevaste jõudude abiga orbiidile. Vastupidine mõte võtaks ära elu mõtte ja oleks sisuliselt enesetapp.
Mõtet ilma dialoogipartnerita ei saa eksisteerida, vähemasti mitte lotmanlikus mõttes. Eri omailmad astuvad üksteisega dialoogi ja teevad seda otsekohe, kui üksteist märkavad. Seepärast on maailma sügav dialoogiline olemus üks teadvustatud eksistentsi põhiprintsiipe. Nõndaviisi põimib semiootika kõik elava ja oleva kokku ühte suurde müstilisse ringkäiku ning me ei tohiks kunagi loobuda lapselikust elevusest, mis tabab meid hetkel, kui taipame, et “mõte” võib olla sama suur kui “kosmos” — või isegi veel sutsuke suurem. See on absoluutselt imelik tunne, nagu tuhiseks alla suurel külakiigel, mis võtab seest õõnsaks. Me lihtsalt ei taipa, kuivõrd maagiline see ikkagi on: olla vaatleja.
ÜLIKOOL KUI EVANGEELIUM
Lapsepõlves paelus mind üks kummituslik Hiina muinasjutt nõiutud saviurnist. Vaene mees leiab põllul töötades savist anuma, mis hakkab paljundama kõike, mis tema sisse pannakse. Ühel päeval aga kukub urni vanaisa ja heidab hinge (arvatavasti ajupõrutuse tõttu). Nüüd hakkab võluurn välja viskama surnud vanaisasid, kes tuleb kõik maha matta, ja pere jääb väga vaeseks. See astja on justkui maailma mudel, mis muudkui meisterdab iseendast koopiaid. Kuid selleks, et maailmas tekiks asjade mitmekesisus, peab siin kehtima üks vaikiv eeldus, nimelt see, et võluurn läheb ühel heal päeval rikki. Surnud vanaisade lõputusse rodusse peab juhtuma mõni vanaisa, kes ilmutab endast elumärki ja viimaks urnist välja ronib ning selle jubeda kooljarea katkestab. Kui mõni vanaisadest ellu ärkab, säilib lootus, et vanameheroisk heidab sinna astjasse enda asemel midagi muud ja annab sedaviisi maailmale uue suuna. Ja meil pole vähimatki aimu, miks seda maailmade tantsu ülepea vaja on. Vastamata küsimustes on varjul antroopsusprintsiibi seeme, sest avarus ja ime kestavad niikaua, kui on veel ruumi minna. Igatahes on ühel heal vastamata küsimusel suurepärane omadus teha inimlik ruum suuremaks. Niiviisi on lõputult paisuv universum, elu, kultuur ja teadvus üks ja sama asi, ja peabki olema, sest oleme kõik selle kõige esimese vanaisa koopiad. Nii me siis isekeskis läheme, kammkeraamilised võluurnid süles ja vägev Kunda kultuur südames.
Minu meelest on maailmas vähe asju, mis oleksid samavõrra inspireerivad kui tung leida mõni vaimukas seletus eksistentsiaalse ühisvälja hüpoteesile. Läbimurdeliste teadmistega (kas või iseenda jaoks) kaasneb alati mingi tajutav füüsiline tunne, teistmoodi olek. Teadmised, mis seda pakuvad, on vaeva väärt, et läbi kestvate hingeliste kannatuste nendeni jõuda. Inimesi, kes seda inimlikku teekonda teistega jagada mõistavad, on alati liiga vähe. See on ka ülikooli sügavam mõte, tema sõnastamatu hingehariduslik ideaal, et tudengid satuksid selliste õppejõudude nägemisvälja, kes nad oma eksistentsiaalsetele rännakutele kaasa võtaksid. Ülikooli mõte on pakkuda noorele inimesele imekogemust, võimalust vaadata korraks lõpmatuse aknasse. Selles mõttes on ülikool kõige muu kõrval ka religioosne institutsioon.
Kujutame nüüd eespool käsitletud metafooride valguses ette kolme jõge. Esiteks maailmajõgi, mis voolab välja ühest päratu suurest mustast koopast. Sellel jõel on üks väiksem haru: elu jõgi. Ja sellel omakorda päris tilluke jõeharu: teadvuse jõgi. Me võime need voolusängid ka kodusemalt ümber nimetada. Olgu maailmajõgi Suur Emajõgi, Emajõkke suubuv elu jõgi Ahja jõgi ja selle väike haru (Ihamaru oja) omakorda teadvuse jõgi — inimhingede asupaik. Meie olemise pesa asub seega maagilise Ihamaru oja serval. Selline ettekujutus ühe suure jõe voolamisest varustab meid hädavajaliku eksistentsiaalse poeetikaga, rajamaks habrast silda mikro- ja makrokosmose, inimese ja jumala vahele.
Võiks ju viimaks mõtiskleda sellegi üle, kui palju erinevad praegusaegsed universumi tekke hüpoteesid igivanast läänemeresoome kosmoloogiast. Kas Lee Smolini pakutud evolutsioneeruv universum on kuidagi tunnetuslikult rikkam võrreldes näiteks suure tamme lauluga või teadmisega sellest, et maailm on tekkinud veelinnu munast? Suur tamm ja pardimuna on samasugused mustad augud, millest sünnivad kõik asjad ja olendid, samuti on nende iidsete kosmoloogiliste eelduste hulgas olemas varjatud antroopsusprintsiip. Nüüd, kus teaduslikust mütoloogiast on paratamatult saanud religiooni aseaine, tuleb tunnistada, et teadusliku mütoloogia roll ei ole teps mitte selles, et kõnelda, kuidas asjad tegelikult on, vaid pigem selles, et pakkuda inimesele võimalust olla kontaktis nähtustega, mis ületavad tema elu ajalisi ja ruumilisi piire. Teiste sõnadega, võimaldada talle osadust ja teha temast ühe võimsa mütoloogilise nägemuse kaudu parem inimene, kes suudaks mõelda ja taotella midagi üle iseenda elu piiride. Nii võiks vaatlejat ette kujutada lakkamatult kuju muutva substantsina, umbes nii, nagu vesi külmub jääks ja tardub hetkeks paigale, et siis taas jätkata oma igavikulist teekonda mere poole.
Ja siit jõuamegi tagasi
