Endalegi harjumatult kammis ta mustad juuksed sõrmedega õlgadele ning rinnale võbelema.
Korraga pritsis laest värsket vett. Seesolijad neelasid seda ahnelt ning paistsid nähtuse üle vaid rõõmu tundvat, suunates oma naervad pilgud veele vastu. Seejärel kastepiiskadena pärlendanud veesadu lakkas ning ruumi oli ilmunud väike, roheliselt sätendavate silmade ja tumepruuni nahaga mehike. Ronk võbistas end tahtmatult – tema ei olnud veega pritsimise pooldaja ja kindlasti ei meeldinud talle üllatused. Ta suunas oma pilgu mehe suunas.
„Oo! Mu kallis Ronk! Tavaliselt tulete ju otseteed?“
Kogu tema olek oli pehmelt öeldes naeratav ja heatahtlikult lõbus, kuid sellele vaatamata taandusid teised kohalviibijad neist kaugemale.
„Tavapärane sissepääs oli blokeeritud.“
„Tõesti? Mina pole korraldust andnud ega seda märganud.“
„Minu eest,“ lisas naine jäise teravusega.
„Oo! See oli mulle teadmata,“ vajus mees hetkeks mõtiskellu ning naeratas veelgi laiemalt kui ennist.
„Jah, jah. Seda ma mõtlesin, et mida deemonid siitpoolt otsivad. Neile tavaliselt veerõhk ei istu. Noh ja tuli ja vesi ja kõik muu. Mida saan teie heaks teha?“ tõsines ta äkitselt ning kogu ta ihu muutus nii, et muutus ei saanud jääda kellelegi märkamatuks.
Hõbedane sära läbistas teda ning korraga oli mehe asemel Ronga ees seismas vetikatest habeme ja iminappadega hõbedane moodustis, kes rääkides maigutas rohelist suud. Kummalisele välimusele vaatamata äratas ta sellises olekus märksa rohkem aukartust ning hirmu. Ka Ronga pilk ei olnud enam nõnda eemaletõmbunud ja kõigutamatu. Ta pani meest tähele ning veelgi enam pani ta tähele, mida too rääkis. Naine tõmbas õhku kopsudesse ning päris: „Kas me peame siin kõnelema?“
„Mida suurem hulk rahvast, seda vähemat märgatakse,“ kehitas mehe sulam oma olematuid õlgu. „Pealegi – minust tähtsam pole siin keegi, nagu kallis Ronk isegi teada võib.“
Naine heitis pilgu nende ümber. Kõik teesklesid, et neil polegi kõrvu, kuid kikitasid neid sellegipoolest. Ronga kahtlustav pilk reisis ühest tumedusesopist teiseni ning tema vestluspartnerile ei jäänud see kahe silma vahele.
„Neist pole meile küll mingit ohtu,“ sõnas ta sügava häälega oma kõmisevast suutorust. „Hetkeseisuga olengi nad unustanud ja nemad meid, kui nende ujumiselundid neile armsad on!“ lisas ta hääle valjenedes.
Koheselt algas taas sagimine. Kostusid närvilised naerupahvakud ning isikud asusid omavahel kõrgendatud hääle ning efektsete žestide saatel vestlema. Ronga pilk lõdvenes sedavõrd, et see omandas taas tavapäraselt kõrgi oleku. Mees noogutas, otsekui käskides oma viimasele küsimusele vastata.
„Mul on ülesandeks üks Roosinupp kohale toimetada,“ sõnas naine. Hõbedane kuhil võbeles ning tema pilk liikus kahtlustavalt ringi. Ta vaatas naise külgedele surutud käsi ning nõudliku küsimärgina esinevat nägu. Seejärel märkas ta sätitud juukseid.
„Kas Ronk on hakanud oma välimuse pärast muretsema?“
See küsimus pani naise võpatama ning tema käed kerkisid masinlikult kõrile. Kohe sai ta aga nõrkushetkest üle:
„Ronk on alati oma välimuse eest hoolt kandnud.“
Mehel ei läinud kõrvust mööda, et naine ei kasutanud oma vastuses sõna „muretsema”. Endist inimkuju tagasi võttes väljendas kogu tema olek pilget. Ronk aga ei teinud sellest väljagi, oodates külma rahuga mehe vastust.
„Et siis… Roosinupp kohale toimetada? Tea, mispärast küll?“ sügas too sügavat süsimusta habet ning arutles iseendaga, kuid siiski ka Rongale kuuldavalt. „Teile on keeruline ära öelda, seda küll. Pole varem sellist juhust ette tulnud. Roosinupud on värsked. Mind üllatab, et teid järele saadeti?“
Ronk vaikis, meest oma pilguga õnnistades.
„Läheme kõigepealt edasi, siinne õhkkond tõesti ei soosi sedalaadi vestlust.“
Ta haaras oma jääkülmade kätega Rongast kinni ning veevulina saatel imendusid nad naisele sedapuhku tuttavasse ruumi. Nende kehad lõhustusid ning liikusid sel viisil ühest paigast teise peaaegu valguskiirusel. Siinset õhustikku naine juba teadis, kuid see ei pannud teda oma ülesandest taganema. Mehe vaikimine aga näitas, et ta endiselt mõtles. Oma habet sügades muutis ta mõtteis sobrades pidevalt oma kehakuju, mis tema jaoks oli võrdväärne edasi-tagasi sammumisega. Ronk oli paigal ega lasknud meest hetkekski oma valvsa pilgu alt vabadusse. Sellest hoolimata oli ta siiski natuke ebakindel.
„Ma võin vaid aimata, milleks on tarvis veealuste roosinuppu. Isegi ehk tean. Aga see ei olegi nii oluline. Teil kästi, tehti ülesandeks?“ pöördus mees taas Ronga poole ning sai konkreetse noogutuse osaliseks. „Küll aga ei kujuta ma ette, mis kasu mina sellest saan? Te teate kokkulepet, et käsi peseb kätt. Isegi nõnda mõjuvõimsate isikutega tegeledes nagu mina.“
„Teie, Joraoona, pole ainus mõjuvõimas isik antud kontekstis,“ sõnas Ronk talle omase jahedusega „ ja teene…“ külm pilgutus otse Joraoona poole „ei jää vastuseta. Korraldused on alati nõnda käinud. Me mõlemad teame, et allmaalased teevad omavahelisi tehinguid. Kui te nüüd suvatseksite meenutada, siis alles hiljuti osutasin teile ühe sellelaadse.”
„Jah, aitab-aitab,“ katkestas mees teda. Ronga näol virvendas eksimatu võidukus. Isegi pühakud polnud pühakud, saati siis veel järvealused. Kui muidu võis veealustega mõnikord teadmata põhjustel tulla ette probleeme saatanlikele kokkulepetele jõudmisega, siis Joraoonaga polnud seda kordagi juhtunud. Ja tavaliselt oli eestvedajaks Järve pool.
Mees lõpetaski juurdlemise ning võttis oma inimkuju. Ta naeratas oma puseriti hambaid paljastades ning plaksutas käsi. Näis, et ruumil tõmmati kardinad eest ning kogu sära tõeline olemus paistis sellest läbi. Jämedad, sinist karva ronitaimed moodustasid suure hulga puure, milles elavad vangid olid nii väsinud või hirmul, et nende suust ei kostnud silpigi. Iga krõbina peale võpatasid need maadligi surutud erinevat liiki kinnipeetud. Kumbki ei teinud sellest välja, nõnda harjunud olid nad selle vaatepildiga. Joraoona plaksutas veel korra, sedapuhku loivakõlaliselt ning puurid keerdusid, paljastades uut liiki vangla.
Maast laeni taimelavade rivid olid tihedalt täis pikitud nagu raamaturiiulid pisikeses ruumis. Vetika-huumuslikus pinnases kasvasid veidrad pool-elusad taimed. Mõningatel neist olid värvilised õied, mõnedel sirutusid juured varvastena teiste kasvukohale. Kõik neist liigutasid end elusolendile sarnaselt, kuid peale tuulevihina muud häält nende rakkudest ei kõlanud. Paljud neist olid mingil viisil mürgised, pritsides suutaolistest koonudest erksavärvilist vedelikku. Teineteisega suhtlesid nad helitult. Soe, lämbe õhk ümbritses neid kuldse valguskumaga. Sekka võis haista ka taimede aroomi, ent need olid omavahel nõnda segunenud, et hõng paiskus ühtse pilvena ja erinevaid taimi selles ära tunda oli praktiliselt võimatu. Kohati oli lõhn magus, seejärel hapukas või suisa roiskunud. Leidus ka joovastavat ning lihtsalt peadpööritavat lehka.
Taimed nõtkutasid oma päid ning lagistasid õielõugadega, tolmukaid nilpsavalt külastaja poole sirutades. Joraoona tõmbas ning keeras riiuleid ikka ringi ja ringi, kuni viimaks ilmus nähtavale lavats üksteise külge väändunud roositaimedega. Kõik olid nupus ja rohelistest nuppudest kiikasid välja
