Peale kaht käteplaksu muutus ruum taas tühjaks, hägusalt valgustatud kambriks. Taim kergitas aegamisi oma nuppu, juurtega kindlat pinda otsides. Tasapisi avanesid kroonlehed ning taim sirgus järjest suuremaks, tema pomisetud sõnad üha valjemaks. Viimaks seisis nende ees helerohelise varjundiga blondide lokkis juuste ning eresiniste silmade ja tihedalt kaardus tumeroheliste ripsmetega noor naine. Neiu plõksatas oma ripsmeid ning avas roosa suu, kuid sõnad jäid korraks kurku kinni ja tüdruk vaatas lihtsalt ringi. Siis avastas ta, et erinevalt teistest oli tema roheka varjundiga keha alasti ning kiirelt kasvatas ta endale rohelise, roosade narmastega kleidi. Jalad ja käed jäid endiselt katmata, kuid selles ei leidnud ta midagi imelikku.
„Üks roosinupp teile, kallis Ronk!“ viipas mees tarbetult käega. Ronk vaatas tüdrukut kerget sorti huviga, mis kadus siiski kiirelt. Roosinupu hääl oli endiselt kinninööritud ja ta vaatas ehmunult ühele ja teisele poole, mõõtes nende olekut ning ruumi ennast.
„Ma oleks palunud ka veidi tavapärast,“ sõnas Ronk tüdruku pilgust mööda vaadates mehe poole, kelle silmades kustus sära ning huultelt vallandus ohe. Ta raputas oma käisest väikese, mustjaspunase vedelikuga pudelikese.
„Võtke siit, ma ei saa nii tihti neid häirida, muretsen pärast endale uue.“
Ronk haaras pudeli ja asetas selle rüü salajasse sisetaskusse.
„Teadke – ta kasvab kiirelt. Oh, mitte füüsiliselt – selles suhtes on ta täiskasvanu, pean silmas tema mõtlemist ja värskust,“ nooksas mees tüdruku poole kes mõistes, et temast kõneldakse, õhetas kaelani, kuid vaatas endistviisi uudishimulikult ja suurte silmadega ringi.
Ronk noogutas väikese irvega: „Seda võin ma ise ka näha, suur tänu hoiatamast!“
Joraoona võpatas tahtmatult ning mudis oma käsi pilkava hääletooni peale.
„Ärge siis unustage, et ta mulle teene võlgu jääb!“ Seekord ei olnud kõnealuseks isikuks kindlasti mitte Roosinupp. Ronk vaikis, kuid tema olek rääkis enda eest ja mees ei teinud sellest uuesti juttu, pigem kibeles ta naisest kiirelt lahti saama. Ta heitis pilke kiirelt Roosinupult Rongale ja vastupidi.
„Kas lähete tagasi tavapärast teed pidi?“
„Omast arust juba ütlesin, et see on minu jaoks suletud.“
Mehe käsi jäi korraks habemesse kinni.
„Aga välja saate sealt ikka, sest mina tõket pannud ei ole.“
Ronk kehitas ükskõikselt õlgu.
„Kas mina pean ka kuskile minema? Mis väljaspool on? Kas seal on ilusam,“ sädistas Roosinupp järsku oma heliseva häälega ning keerutas juuksesalku peenelt sihvakate sõrmede vahel.
„Kas ta ära ei kao?“ päris Ronk jutuvadast välja tegemata Roosinupule viidates. Roosinupp pöördus mehe poole, kes tema pilku vältis ning selle asemel Rongale vastas:
„Kindlasti mitte niipea. Nad on üldjuhul seotud inimesega, kes neid esimest korda sellises olekus katsub. Kohati allumatud, kuid siiski kiindunud. Mitte igaveseks – nad ei ela ju igavesti, kuid mõneks ajaks siiski.“
Ronk vaatas tüdrukut pika läbitungiva pilguga. Joraoona naeratas kergendatult ja Roosinupp torutas huuli. Ta mõistis hägusalt, et räägiti temast ja janunes rohkemat kuulda. Ta poleks selle peale tulnudki, et end kuidagi solvatuna tunda, et keegi talle praegu tähelepanu ei pööranud.
„Siis me lahkume,“ noogutas Ronk teravalt ja haaras tüdrukul kaenla alt.
„Ai!“ hüüatas tüdruk ning kihistas omaenda hääletooni peale naerda. Ronk astus kindlate sammudega avause poole, mis just oli tekkinud. Ta laskis Roosinupust järsult lahti ning tõstis käed enda ette, justkui midagi nähtamatut lükates. Mees hüüdis talle veel midagi hüvastijätuks järele kuid Ronk isegi ei pilgutanud seepeale. Roosinupp vaid vaatas juuste lehvides tagasi ja viipas käega. Siis avastas ta põnevusega oma ilusad ümmargused varbad ning neid liigutades ja silmadega süües järgnes Rongale.
Nad läbisid peegeldavast peaaegu-veest udutaolise vaheseina, mis jättis naha kuivaks ning voolas ühtesoodu hoolimata sellest, et polnud pealtnäha ühegi veekoguga ühenduses. Seejärel Ronk seisatas, haaras taas Roosinupust ning sulges silmad. Nõnda kõndis ta edasi üht kätt piha kõrgusel hoides ja tundlike sõrmedega õhus otsivaid liigutusi tehes. Viimaks haaras ta millestki, tõmbas käe enda poole ja järgmisel silmapilgul ilmusid nad kahekesi vetikarohelisel, roomavate tuleleekidega sillal. Seal avas naine taas silmad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
