veendus Norina, et lisaks isa raha äärmiselt hooletule raiskamisele ahnitses naine iga penni oma taskusse.
Violet vaidles vihaselt väikseimagi Norina peale kulutatud summa üle. Just siis avastas kasuema, et varandus, mida ta nii innukalt priiskas, oli tegelikult esimesele leedi Sedgewynile kuulunud.
Naine marssis Norina magamistuppa ajal, mil tüdruk parajasti luges. Ainus kasuema näole heidetud pilk reetis, et midagi on valesti.
Tüdrukule ei olnud antud isiklikku elutuba, vaid üsna suur magamistuba. Seal leidus kaks tugitooli ja laud, millelt sai vajaduse korral süüa juhtudel, kui ta alla söögituppa ei läinud.
Violet marssis toa teise otsa, istus tugitooli ning lausus:
„Ma tahan sinuga rääkida, Norina.”
„Millest?” küsis tüdruk.
„Isa ütles,” sõnas Violet kalgilt, „et sinu ema oli rikas naine. On see tõsi?”
Norina kõhkles hetkeks.
Ta oleks tahtnud öelda, et ei soovi Violetiga oma emast ega tema asjadest rääkida.
Siis aga tundus talle, et jäme olles teeks ta suure vea.
„Kui isa teile nii ütles,” lausus tüdruk, „siis peab see muidugi tõsi olema.”
„Tahad öelda, et isa surma korral saaksid sina kogu raha endale?”
Ema testamenti lugenuna teadis Norina, et nii see oli.
Tüdruk kõhkles, kuid vastas siis:
„Ma ei tea täpselt, kuidas need asjad korraldatud on, kuid ma olen kindel, et kui te isa käest küsiksite, räägiks ta teile täpsemalt.”
„Su isa juba seletas mulle, kuigi mõnevõrra segaselt,” sõnas Violet. „Ma tahtsin lihtsalt üle kontrollida.”
„Sel juhul ei oska ma rohkem midagi öelda,” vastas Norina.
„Ma arvasin su isaga abielludes,” nähvas Violet tigedalt, „et tegemist on väga jõuka mehega.”
„Me ei ole iialgi puudust kannatama pidanud, kasuema,” lausus Norina, „aga ehk tahate te teistsuguseid asju kui need, millest isa enne teiega abiellumist rõõmu tundis.”
„Mida mina tahan,” vastas Violet, „on garantii, et ma ei jää puruvaeseks nagu pärast oma esimest abielu ning minu arvates oleks õiglane, et su isa oma surma korral kogu vara mulle pärandaks.”
Naine silmitses Norinat vaenuliku pilguga ning lisas siis:
„Aga nagu välja tuleb, kuulub vähemalt kolmveerand tema varast sinule!”
Üleni pingule tõmbudes sõnas Norina:
„Isa ei ole veel viiekümneaastanegi. Ma ei mõista, kasuema, miks peaksite te muretsema selle pärast, mis juhtub pärast tema surma.”
„Selliseid lollusi võivad ainult noored tüdrukud rääkida!” vastas Violet. „Kui sa vanemaks saad, mõistad ise ka, et oma õiguste eest tuleb seista ja hoolitseda selle eest, et olles pühendanud kellelegi parimad aastad oma elust, ei lõpeta sa puruvaeselt.”
Sõnad vihaselt Norinale nähvanud, lahkus naine ukse paukudes toast.
Ohates mõtles tüdruk, et seda oligi oodata.
Talle oli algusest peale tundunud, et Violeti armuavaldused olid kõigest abivahendid saamaks seda, mida naine parasjagu tahtis.
„Miks, miks ometi,” küsis Norina endalt, „pidi isa abielluma kellegagi, kes erineb emast nagu öö ja päev?”
Vastust ei teadnud keegi. Tüdruk hakkas arvama, et ehk oleks mõistlik maale tagasi sõita.
Samas teadis ta, et isa soovib, et Norina kohtuks inimestega, keda tädi talle tutvustas.
Hooaja kaks esimest kuud möödusid kiiresti.
Seejärel hakkas tüdruk soovima, et nad kõik võiksid maale tagasi kolida.
Siis saaks ta vähemalt taas varahommikuti isaga ratsutada, nagu nad seni olid teinud.
„Ma pean talle sellekohase vihje andma,” lausus Norina endamisi, „ilma, et kasuema taipaks, et see minu mõte on.”
Kuid tüdrukul ei õnnestunud iialgi isaga kahekesi jääda. Kasuema leidis alati viisi, kuidas seda takistada.
Lisaks mõistis Norina jahmatusega, et isa oli õhtuti rohkem jooma hakanud kui eales varem.
Ta oli veendunud, kuigi seda ei olnud võimalik tõestada, et asja taga oli samuti Violet.
Õhtusöögi lõpuks oli kindel, et mõistlik vestlus isaga on võimatu. Tihti kuulis tüdruk, kuidas viimane üles oma tuppa minnes mööda koridori komberdas.
Norina teadis, kui kohkunud ema oleks olnud, ning hakkas isa Violeti haardest päästmiseks jõudu paluma.
Samas mõistis ta löödult, et Violet ei laseks tal seda iialgi teha.
Tüdruk pani raamatu käest ning läks laua juurde, millele oli asetatud kandik õhtusöögiga. Ta teadis, et kui isa juhtubki tüdruku asukoha kohta küsima, öeldakse talle kindlasti, et tütar on „sõprade pool”.
Ka hiljem poleks ta isa juurde pääsenud. Enamik Violeti sõpru olid keskealised mehed, kes jõid kõvasti ning jäid majja varaste hommikutundideni.
Selleks ajaks ei olnud eriti tõenäoline, et isa tütre kohalolu üldse tähele paneks.
Violet oli Norinale üsna selgeks teinud, et ei taha teda täna õhtul allkorrusel näha.
„Kas sind ei ole siis õhtuks kusagile kutsutud?” uuris kasuema karmil toonil, mida ta tüdrukuga rääkides alati kasutas, välja arvatud isa juuresolekul.
„Ei, täna on esmaspäev, kasuema, ja esmaspäeviti korraldatakse balle harva.”
„Igatahes toimub mul pidulik koosviibimine ja kui sina kohale ilmud, on naisi rohkem kui mehi.”
„Sel juhul söön ma loomulikult üleval oma toas,” lausus Norina.
Viisakalt kuulekas olla oli lihtne. Palju hullem oleks, kui tal kästaks midagi teha, meeldigu see talle siis või mitte.
Tegelikult ei olnudki Norinal mingit tahtmist Violeti sõpradega ühes seltskonnas viibida.
Nad kas tegid talle ülevoolavaid komplimente, mis vihastas kasuema, või siis ignoreerisid tüdrukut täielikult.
Norina mõtles, et varem oleks isa selliseid mehi lakekrantsideks sõimanud.
Kuid nüüd oli ta ilmselt naise pealekäimisel nendega leppinud.
Tüdruk heitis pilgu kandikule, mille lakei oli lauale asetanud, vaevumata isegi linikut alla panema. Samuti olid nõud korratult paigutatud.
Kandikul oli väike supitirin, klaas ning taldrikule asetatud leivaviil. Viimase kõrval oli killuke võid, kuna eraldi võitaldrik polnud enam kandikule
