järel harilikult tegid.
Isa toa poole rutates palvetas Norina, et tal õigus oleks ning Dawes ikka veel seal viibiks.
Tüdruk avas ukse ning leidis kergendusega, et nii see oligi.
Dawes oli üle neljakümnene mees, kes oli algselt hariliku toapoisina Sedgewynide majja tulnud.
Iga aastaga ametiredelil kõrgemale tõustes oli temast viimaks isa kammerteener saanud.
Nüüd saatis ta lord Sedgewyni kõikidel reisidel.
Seetõttu oli Norina pärast kasuema Londonisse kolimise soovi Dawesi väga harva näinud.
Kuid tüdruk tundis teda varasest lapsepõlvest peale ning ema oli meest usaldanud. Dawes oli igati eeskujulik teenija.
Kui Norina tuppa astus, korjas viimane parajasti kokku riideid, mida isa päeval kandnud oli.
Mees vaatas üles ning lausus:
„Tere õhtust, preili Norina! Hea teid nii säravana näha!”
„Ma vajan su abi,” sõnas Norina.
„Just nagu vanasti, preili Norina, kui te tulite mu juurde igasuguste soovidega! Dawes igatseb maale ja ta teab, et asja üle järele mõeldes teeb härragi seda.”
„Palun, Dawes, kas sa tuleksid minuga kaasa? Ma pean sulle midagi näitama,” lausus Norina.
Dawes pani oma kandami maha ning järgnes tüdrukule.
Norina kiirustas ees ning magamistoani jõudes avas ukse.
Dawes astus sisse.
Tüdruk sulges mehe järel ukse ning keeras selle viimase hämmastuseks ka lukku, lausudes seejärel:
„Ma ütlesin, et pean sulle midagi näitama.”
Norina sammus nurka, kuhu ta punase kassi peitnud oli. Üllatunult vaatas Dawes maha.
„Taevake, see ju va Punane!” hüüatas mees. “Mis ta siin üleval teeb?”
„Ta järgnes lakeile, kes mulle õhtusöögi tõi,” vastas tüdruk, „ja kuna ma arvasin, et ta on näljane, siis andsin ma talle kala ning kui ta selle ära sõi, siis ta… ta suri.”
Norina kõneles kiirustades, tundes äkitselt, et on nutma puhkemas.
Dawes jõllitas teda rabatult, kummardus seejärel ning katsus punast kassi.
Kahelda polnud võimalik, loom hakkas juba kangeks tõmbuma.
„Teie ütleb, preili, et ta sõi seda kala?” küsis mees otsekui oma peas selgust luua üritades, „mis oli tegelikult teile mõeldud?”
„See oli… mu õhtusöök,” vastas Norina, „ja see oli… mürgitatud!”
Dawes tõusis. Tema näoilmest järeldas tüdruk, et mees mõistis.
„Sa pead mind päästma,” anus Norina peaaegu sosinal, „sest siia jäädes suren mina ka!”
Viivuks valitses vaikus. Seejärel sõnas Dawes:
„Kas te tõesti arvab seda, preili? Ma ei suuda uskuda, et proua selleks valmis on!”
„Ta vihkab mind, Dawes.”
Dawes kratsis pead.
„Ta kadestab teid, see on õigus. Naised on kõik ühtemoodi ja te olete sirgunud sama kauniks kui teie ema, ja ma üldsegi ei liialda!”
„Asi ei ole ainult mu välimuses,” sõnas Norina. „Asi on rahas, mis ema mulle pärandas. Kasuema sai hiljuti teada, et kui isaga peaks midagi juhtuma, jääb see mulle.”
Dawesi suu tõmbus kitsaks kriipsuks. Sellest järeldas tüdruk, et mees ei kavatsenud vastu vaielda.
„Peab minema teie tädi juurde,” lausus kammerteener.
„Ta ei usuks mind iialgi! Sa tead, et ta ei usuks mind ja kasuema sunnib mind tagasi tulema. Ja siis ei ole kassi, kes mind päästaks.”
„Mis te siis soovitate, preili Norina?” küsis Dawes.
Tüdruk ei suutnud jalgade ees lebavat punast kassi vaadata. Ta sammus akna juurde.
Dawes kõhkles viivuks ning seisis siis Norina selja taha.
„Ma pean haihtuma,” lausus Norina lõpuks otsekui endamisi.
„Te ei saab üksi minna, preili, mitte ilma saatjata.”
Olles sellele juba ise ka mõelnud, sõnas tüdruk peale üürikest vaikusehetke:
„Ehk oleks võimalik mingit tegevust leida. Ma võiksin väikeste laste guvernant olla.”
Dawes mõtles asja üle vaikides ning lausus seejärel:
„Teie on taolise töö jaoks liiga noor, preili Norina, ja liiga kena. Te satub ühel või teisel viisil hätta ja peab siis lihtsalt tagasi tulema.”
„Aga peab ju olema midagi, mida ma teha saaksin!” raius Norina. „Ma olen hea hariduse saanud, nagu sa tead. Ja ma ei saa siia kasuema järgmist katset ootama jääda.”
Dawes kratsis pead ning lausus pärast põgusat pausi:
„Äkki, preili, te võib olla mõnda aega vanema daami seltsiliseks. Mõned soovivad endale kedagi, kes neile ette loeks, sest nende silmad ei ole selleks enam piisavalt head. Ja te oleksite vähemalt kaitstud, kuni me midagi paremat välja mõtleme.”
Norina lõi käsi kokku.
„Sul on õigus, Dawes! See on just õige asi. Ma saaksin sinuga ühendust hoida ja sa räägiksid mulle, mis isaga sünnib. Ma kardan tema pärast ka!”
„Arvate, et härra usuks, kui te talle tõtt räägib?”
Norina viipas abitult käega.
„Kas sina oleksid mind kassi nägemata uskunud?”
Dawes raputas pead.
„Ma oleks arvanud, et te näeb und, preili Norina.”
„Sellepärast sa peadki mulle kuskile koha leidma… ja ruttu!”
Tüdrukul judistas end ning lausus:
„Ma ei söö siin majas enam midagi, kui just keegi teine ei ole seda enne proovinud.”
„Senikaua, kuni mina elus olen, ei pea te nälga tundma,” lubas Dawes. „Aga ma olen teiega nõus, preili Norina, te ei saab siia jääda, kuid jumal teab, kust me teile paiga leiame.”
„Aga peab ju olema mingi koht, kust seltsilisi ja muid töölisi palgata saab.”
„Muidugist on,” noogutas Dawes, „selles majas olev kamp, kuigi mõned neist on veidi imelikud, tuleb kõik Hunti juurest Mäe tänavalt.”
„Siis sinna ma lähengi,” lausus Norina.
