korraks,” jätkas Dawes, „et te peate sellega leppima, mis parajasti saada on. Siia te jääda ei tohi, see on täitsa kindel!”
„Ma olen sinuga igati nõus,” sõnas Norina, „kuid, palun, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks, tee kindlaks, et nad saaksid mu otsekohe tööle võtta.”
„Ma teen, mis suudan,” oli Dawes lubanud. „Niisiis, mis nime te endale mõtlesite võtta?”
Norina kõhkles ning mees jätkas:
„See peaks olema niisuke, mida te ära ei unusta. Ma olen alati arvanud, et kui inimese käest niimoodi äkitsi nime küsida, siis tema räägib alati õigust.”
„Jah, ma mõistan,” lausus Norina.
Tüdruk oli hetkeks taas kahevahel, kuid hüüdis siis:
„Ma tean! Kas sa mäletad seda guvernanti, kes mul hästi lühikest aega oli ja kes abiellus isa noorema tallimeistriga?”
„Jaa, muidugi mäletab,” vastas Dawes. „Ilus oli teine. Ma ei oleks iialgi uskunud, et niisugune maale elama jääb!”
„Igatahes oli ta nimi Wyndham,” lausus Norina, „mis ajas mind naerma ja ma rääkisin talle pidevalt, et me oleme ilmselt pooleldi sugulased ja pealegi jääb see mulle hästi meelde.”
„Väga hea,” sõnas Dawes.
Mees vestles Norinaga seni, kuni oli kindel, et kogu teenijaskond on õhtusöögile läinud.
Seejärel mähkis ta surnud kassi vanadesse kaltsudesse, kandis alumisele korrusele ning peitis prügikasti.
Samuti viskas ta ära taldrikul vedelevad kalajäänused. Lakei oli unustanud kandiku Norina magamistoa ukse tagant kaasa võtta.
„Hooletu on nende noormeeste kohta veel liiga hästi öeldud,” lausus Dawes, „aga proua nõuab ainult, et nad pikad ja kena välimusega oleks, nii et ei tasu loota, et neil aru kah veel peas oleks!”
Laua taga istudes üritas Norina meenutada oma guvernantide soovituskirju, mida ta kunagi ammu lugenud oli.
Tüdruk teadis, et nii ema kui isa usaldasid pigem oma sisetunnet, selle asemel, et uskuda „paberitükke”, nagu isa soovituskirju põlastavalt nimetas.
Kui Violet isaga abiellus ning nad Londonisse sõitsid, oli kuulda, et naine vahetas pidevalt teenijaid.
Ülemteenrid olid vahetunud nii tihti, et viimaks oli isa lausunud:
„Parem on, kui ma tähtsamate teenritega ise tegelen, Violet.”
„Muidugi, kui sa soovid,” oli Violet malbelt kuuletunud, „sa oled nii tark ja tähelepanelik. Ma olen kindel, et sina ei tee kunagi ühtki viga.”
Seega oli isa valinud ülemteenri, kes töötas nende juures tänaseni. Mees oli oma eelkäijatest märksa võimekamaks osutunud.
Norina kahtlustas, et isa oli Hunti büroosse maad kuulama saatnud just nimelt Dawesi.
Tüdruk pani pliiatsi käest ning vaatas aknast välja.
„Ema, palun tee nii, et leiduks koht, kuhu ma minna võiksin,” palvetas tüdruk. „Kuidas ma saaksin jääda paika, kus ma ei julge midagi süüa hirmust, et toit võib mürgitatud olla, ning kus ma pean pidevalt kujutlema kõiki muid viise, kuidas kasuema minust lahti saada üritab?”
Palve tuli südamest.
Hirmunult sammus Norina toas edasi-tagasi. Ta võttis kätte ema väikese pildi, mida alati kaasas kandis.
Tüdruk palvetas, et ükskõik kus ema ka ei viibiks, mõtleks ta tütrele ega lakkaks teda iial armastamast.
Seejärel kordas Norina nagu väike laps ikka ja jälle:
„Aita mind… ema… aita mind.”
Norinal oli õigus olnud, arvates, et Dawes oli majast lahkunud.
Mees oli väljunud tagaukse kaudu samal ajal, kui isand eesukse kaudu lahkus.
Mäe tänavale ei olnud palju maad. Dawes ruttas sinna nii kiiresti, et oli kohale jõudes üsna hingetu.
Hunti büroo asus teisel korrusel ning trepist üles ronides järgnes talle hirmunud ilmega noor neiu. Viimane oli ilmselt äsja maalt Londonisse tulnud, eesmärgiga end „parandada”.
Tööbüroo koosnes ühest suurest toast. Tulevased teenrid ootasid ukse kõrval kõvadel pinkidel.
Toa otsas seisis kõrge laud, mille taga istus proua Hunt.
Sealt edasi tuli väiksem ruum, kus potentsiaalsed tööandjad said segamatult teenrikandidaatidega vestelda.
Proua Hunti suure ja aukartustäratava laua kõrval seisis väiksem, mis oli mõeldud naise sõbra jaoks, kes täitis sekretäri kohuseid.
Dawes sammus otsejoones üle toa proua Hunti laua juurde, kuid viimane ei vaadanud kordagi üles.
Alles siis, kui mees otse naise ees peatus, sulges ta pearaamatu, millesse oli parajasti sissekandeid teinud.
„Taevake, see olete ju teie, härra Dawes!” hüüatas proua üllatunult.
Dawes võttis viisakalt kõvakübara peast ning lausus:
„Kena teiega taas kohtuda, proua Hunt, te näete õitsev välja nagu alati!”
Kuuekümnele liginev proua Hunt kihistas plikalikult.
„Mida ma sinu heaks teha saan?” päris ta. „Ära tule ütlema, et viimane ülemteener on ka lahti lastud, sest seda ma ei usu!”
„Ei, temaga on korras,” vastas Dawes.
„Seda on igatahes kena kuulda!” sõnas proua Hunt. „Mul õnnestus just viimasele mehele, kelle teie leedi ära põlgas, koht leida ja Hastingsi hertsog ei ole tal mingit viga leidnud!”
Naise toon muutus agressiivseks.
Ta ei kannatanud, kui teenrid, kellele ta oli hea koha leidnud, tagasi pidid tulema, eriti kui neile oli öeldud, et nad „ei ole tööülesannete kõrgusel”.
„Igatahes,” asus Dawes asja juurde, „tulin ma siia ühe noore neiu pärast, kes on isanda kaugelt sugulane ning ta palus mul endale seltsilisena töökoht leida.”
„Miks ta peaks sellist ametit tahtma, kui ta ikka tõeline daam on?” uuris proua Hunt.
„Muidugist on!” vastas Dawes, „ma annab oma sõna selle peale!”
„Ainus häda on,” lausus proua Hunt, aeglaselt asja üle järele mõeldes, „et meil ei ole praegu kedagi, kes seltsilist otsiks, aga umbes nädala pärast peaks kindlasti midagi tulema.”
Dawes oli pettunud.
„Lugu on nii, proua Hunt,” sõnas Dawes usalduslikult, „see väga kena noor daam on olukorras, mis ei kannata oodata.”
Proua Hunt tõstis käed.
„Mida ma teha saan?”
„Mis
