Missugune jutt! (Pöörab ära, astub kangaste poole.)
MÄRT (temale järele minnes, rõhuga). Ükskord see ikka nõnda tuleb, Leeni!
LEENA (häälega, millest kibedus läbi kõlab). Ei! Nõnda see küll kunagi ei tule!
MÄRT. Teil ei ole siis mitte ühtegi lahket sõna minu jaoks? Ja olete ometi muidu kõikide inimeste vastu hea!
LEENA (üles vaadates tõsiselt). Seda ei või ütelda, Märt, et mul lahket sõna teie jaoks ei ole. Muidugi, kui teie niisuguse jutuga tulete…
MÄRT. Kas teil siis südant rinnus ei olegi, Leeni? Kas teie ei tea, mis teie minust olete teinud? Inimese olete minust teinud, ja nüüd ei ole teil selle uue inimese vastu mingit kaastunnet!
LEENA. Ah, Märt! Kuidas teie seda võite ütelda! Kes siis selle uue inimese üle, kellest teie räägite, enam rõõmu tunneb kui mina! Kui minu püüdmine teile maja kodusemaks ja armsamaks teha selleks vähegi kaasa on aidanud – kas ma siis selle peale uhke ei ole?
MÄRT (tõsiselt). Leeni! Ükskord see asi meie vahel kõne alla peab tulema!
LEENA. Mis iseäralist küll meie vahel kõne alla peaks tulema? Midagi, mida kõne alla võtta asjata, mille lõpp juba ette teada? Ah, Märt! Ärge tehke mulle elu raskemaks, kui see muidugi juba on!
MÄRT. Leeni! Teie ei tea või teie ei taha teada! … Ja mina mõtlesin, et te ometi peaksite teadma! …
LEENA. Mis te ütelda tahate? Parem, Märt, kui ma mitte ei tea. Mis kasu sellest oleks? Mina olen ennast teie teiste teenijatega ühte kilda lugenud, ärge hakake mind sealt eraldama, sellest ei tule head!
(Anu tuleb veepaariga, Märt astub kärsitult kõrvale.)
III
(Anu ja Leena hakkavad kangaid kastma, Märt kõnnib lähemale.)
MÄRT. Kas sa kirikusse ei lähegi, Anu?
ANU. Nüüd veel? Teised hakkavad juba tagasi tulema.
MÄRT. Või muidu külla?
ANU. Ei lähe mina kuhugi!
MÄRT. Mis sa’s kodus konutad? Ilus pühabane päev…
ANU. Ei või ära minna.
MÄRT. Noo? Mispärast siis mitte?
ANU. Ma pean ju perenaise järele valvama!
LEENA (näitab ühtelugu Anule silmade ja kätega, et see peaks vaikima; Anu ei kuula).
MÄRT. Soo? Mis sa’s perenaise järele pead valvama?
ANU. Et ära ei varastata.
MÄRT. Kes teda siis varastada tahab?
ANU. Või mina tean. Võib-olla peremees ise. Sel on seesugused silmad.
MÄRT. Soo? Või niisugune amet on sul täna? Ise hakkasid selle peale või käskis keegi?
ANU. Vana Anu ei tee midagi, kui ei käsita.
MÄRT. Kes see käskis?
ANU. Või peremees ei tea, kes majas tüdrukute käskija on! (Võtab tühjad panged selga, ära.)
MÄRT (Leenale otsa vaadates). Teie tellisite siis endale – hoidja?
LEENA (naerdes). Võib-olla ka.
MÄRT. Keda te siis ei usalda, iseennast või mind?
LEENA (nagu enne). Päris hästi mitte ühte ega teist.
ANU (tagasi tulles). Minge külalistele vastu! Mogri Märt seob hobust aia külge! (Ära.)
LEENA (tahab ära joosta).
MÄRT (Leenale vastu astudes, kirglikult). Leeni! Et sa tead! Mitte keegi ei päästa sind minu käest. Mitte keegi! Ehk mina ei ole Räätsa Märt! (Leenale silma vaadates, südamlikult.) Mina – armastan sind, Leeni! (Pöörab värava poole minema.)
LEENA (silmad löövad särama, aga ainult silmapilguks; kahte kätt kokku pannes, kurvalt). Oh jumal, jumal! Mis sest küll peab saama! (Kogub ennast silmapilgu, siis ka Märdile järele.)
IV
(MOGRI MÄRT tütar MIILIGA tulevad aiaväravast. Märt nagu vürst, kes oma valda vaatama tuleb, toores ja uhke, ei kergita kübarat ega tereta. Miili jookseb temast mööda Leenat teretama.)
NOOR-MÄRT. Tere, isa! Kuidas sa nii hea mõtte peale tulid meid vaatama tulla? Praegu pidin (lööb silmad korraks Leena poole) Leenile ütlema: peale lõunat paneme hobuse ette ja sõidame Mogrile! (Sirutab käe isale vastu, see peab käeandmist asjata kombeks.)
VANA-MÄRT (urisedes, iga sõna nagu kägistades). Mis kiiam sul siis oli?
NOOR-MÄRT (jahedamalt, pistab ärapõlatud käe püksitaskusse). Ei midagi iseäralist. Niisamuti. Ei ole tükk aega enam kokku saanud …
LEENA (ennast Miili käest lahti tehes, võtab südamlikult vana-Märdi käe, mida see nagu puutompu raputada laseb). See oli tõepoolest ilus, et te tulite ja Miili ka kaasa tõite! Hommikust saadik oli niisugune tunne, et külalised tulevad, ja – tulidki…
VANA-MÄRT (urisedes). Mis ta’nd edvistab!
LEENA (ei pane äratõukavaid sõnu tähelegi). Kas istute siiasamasse või tulete tuppa? Siin väljas ongi lõbusam… (Nähes, et vana-Märt nii puine on, lõpevad tal sõnad suust.)
VANA-MÄRT (toorelt). Mis sina siis albid, ega me sinu külalised ole!
LEENA (jahmatab, aga püüab siiski lahke olla). Minu külalised ikka ka. Miili minu külaline! Noorel peremehel oligi kõige hommiku aeg igav…
MIILI (tõmbab Leenat eemale). Tule ära, mis sa ennast näägutada lased!
VANA-MÄRT (nagu lasu, raskesti pingile vajudes). Või igav! Võtku naine ära, siis ei ole igav. (Pojale.) No mis sa’s vahid, nagu poleks sa mind enne näinud? Tee suu lahti ja vasta!
NOOR-MÄRT (nukralt). Mis ma pean vastama, kui sa ei ole midagi küsinud?
VANA-MÄRT. No siis ära vahi, suu-silmad ammuli! (Hakkab napsipudelit taskust välja kiskuma. Leenale.) Kahvel too, või mis!
LEENA. Kohe! Ma toon midagi peale võtta ka! (Jookseb tuppa.)
VANA-MÄRT (silmab lina laual). Näe, missugust edevust siin ei aeta, lina laua peal! …
NOOR-MÄRT (rahulikult). Ära hädalda midagi, isa, see ei ole sinu raha eest. See on Leeni enese töö; näe, seal on veel terve rida kangaid maas.
VANA-MÄRT (nagu enne). Või ei ole minu raha eest? Kelle raha eest siis? Sinu raha eest vist?
NOOR-MÄRT. Seekord küll! Sinule on rent makstud.
VANA-MÄRT (kurjalt). Või rent makstud? Ja kolme endise aasta rent? Kus see on? Kas see ka on makstud?
NOOR-MÄRT
