isal minule maksta on, mis?
NOOR-MÄRT (temal on nagu võim põlvede seest kadunud, ta otsib istet).
VANA-MÄRT. Ei! Mogri Märdi pojale ei ole kõige rikkam ka veel rikas küllalt! Mis ma räägin! Nii rikast ei olegi! (Tigedalt.) Ja siis kõneled sina Masa Antsu tütrest! See peab minu poeg olema, kes niisugust rumalat lori ajab! (Ajab ennast üles.) Kaua ma’s siin niisugust lollust õige pealt kuulan? (Hüüab.) Miili-i! (Möirates.) Miili-i!
MIILI (ilmub lahtise akna peale). Jah!
VANA-MÄRT. Tule! Mina lähen! (Hakkab värava poole astuma.)
NOOR-MÄRT (ühe sammu temale järele astudes, südame põhjast). Isa!
(Vana-Märt ei jää peatuma ega vaata tagasi. Läve peal jätab Miili nutva Leena kähku jumalaga, nokutab venna poole pead ja tõttab isale järele. Leena kaob tuppa.)
II Vaatus
Moori talus. Väheldane vanamoodi taluhoone tagakamber. Madal lagi, väikesed aknad, lihtsad majariis-tad; ainuke toredus on raudne rahakapp ja seina peal naela otsas püss. Pahemat kätt aknad õue poole külge, tagaseinas uks peretoa kaudu õue, paremat kätt ahi ja teine uks. Kui aknad lahti, kuuldub eemalt kirvestega raiumist ja saagimist.
I
(Lahtise akna all seisab VANA-MÄRT ja räuskab aknast välja õue. Tantsib kahe jala peal ärrituse pärast. Ahju kõrval nurgas voki taga PERENAINE. Läve kõrval seisab alandlikult MARJAPUU, ilma et suud lahti teeks; sügab vahel habet.)
VANA-MÄRT. Soo, noo – hakka nüüd liikuma! Seda jalga tõsta – teist! Seda jalga – teist! – Said juba paigalt ära? – Rutemini vähe!
VENIV HÄÄL (õuest). Ega ma rutemini saa kui ikka inimene!
VANA-MÄRT. Ah rutemini ei saa kui ikka inimene? Soo, sina oled kah inimene? Või sina kah?
HÄÄL (õuest). Ju ma ikka olen, hobune ma ju ei ole!
VANA-MÄRT. Või ei ole hobune? Vaata, et ma ei tule õue ja ei pane sind hobuse kõrvale tiislisse! – Taosed võta sealt seina pealt! Look ka, ohjad! Rutemini! Või tema ei ole hobune! Nojah, muidugi ei ole, temale maksa palka! Sa oled hullem kui hobune, hullem! Hobusele lõika piitsa, saad ta liikuma, sind – ääh! (Pöörab akna alt ära ja tõmbab selle kinni.) Oleks vaja minna ja temale paar tulist kõrvetada, et ta õige näeks, mis ta on ja mis ta ei ole! Aga – noh! …
PERENAINE (õnnetult). Mis sa nüüd ometi nõnda räuskad, juba esmaspäeva hommikul jälle! Millal nõnda see nädal otsa saab! Sedaviisi ei või küll keegi ristitud inimene sinu teenistusse hakata.
VANA-MÄRT. Siis toon ma niisuguseid, kes ristimata! Venimise eest mina palka ei maksa, venimise eest mitte! Mina ütlen temale: Võta hobune, too soo seest koorem samblaid, ehituse töömehed ootavad. Tema hakkab jalgu mässima, tema – «paljaste jalgadega soo sisse ei lähe!» Mässib ja mässib, venib ja venib, mina – oota ja oota! Et neile kuraditele ka – kapju otsa kasvanud ei ole!
PERENAINE (õhates). Püha jumal! Mis sa nüüd ometigi suust välja ajad! «Et neile kapju otsa kasvanud ei ole! …»
VANA-MÄRT. Nojah, et viie meelega inimesel vaja pealt vaadata ei ole, kuidas tema oma jalatseid mässib ja tööaega raiskab! Kallist tööaega, kui sõnnik juba isegi vedada! Muidugi, sinu tüdrukud võivad teha, mis tahavad, nende järele ei vaata keegi!
PERENAINE (tusaselt). Minu tüdrukud juba hommikust saadik põllul ja laotavad sõnnikut.
(Sel silmapilgul on eestoast ja õuest tüdrukute ja poiste kilkamist kuulda, kes üksteist taga ajavad ja märjaks valada tahavad. Uks prantsatab lahti ja üleskroogitud alumiste riiete ja sopaste jalgadega, nagu nad praegu sõnnikuveo juurest tulnud, jooksevad, tüdruk ees, poiss veekapaga järel, üle põranda. Poiss on vett kaela saanud ja tilgub.)
TÜDRUK. Jaan kurivaim! (Peidab enese peremehe selja taha.)
VANA-MÄRT (parastades perenaisele). Soo! Seal on nüüd see sinu – sõnnikulaotamine!
POISS (eksitamata). Peremees! Hoia vähe eest! Pangetäie vett valas kurivaim kaela!
TÜDRUK (peremehe selja tagant). Et sul unevaev kergemini pealt ära läheks!
VANA-MÄRT (tulivihane, põrutades). Välja! Kas ma hullamise eest teile palka maksan? Hark pihku ja koormat tõstma! – Siis võtku ka veel…
TÜDRUK (on kähku lävest välja lipsanud).
POISS (lolli näoga ümber pöörates ja ära minnes trotsivalt). See oli omast ajast, peremees, omast ajast! Vanakurat andvat oma hingedele ka söögiaja.
VANA-MÄRT. Suu ka veel peas! Suu ka veel… (Tahab vihaselt poisile järele tormata, aga taltsutab ennast.) Ei maksa ju vihastada! Küll tuleb palgaõiendamise aeg, küll tuleb! Küll siis saame seda vanakuradi söögiaega näha! …
II
NOOR-MÄRT (astub lävest sisse, jääb kuulatama ja vaatab ringi, annab Marjapuule kätt). Tere, meister! (Astub isa poole.) Tere, isa!
VANA-MÄRT (ei vaatagi poja peale, Marjapuule). No mis sina veel vahid? Kuulsid ju, et samblaid saad!
MARJAPUU (habet sügades). Samblaid ikka küll… Oleksin peremehega veel rääkida tahtnud, laupäeva õhtul ei saanud kokku … Nüüd jälle tuli teile külaline… Eks ma või siis pärast ka… (Jätab pooleli ja läheb ära.)
VANA-MÄRT (väikese vaheaja järel tusaselt pojale). No kust sina tuled?
NOOR-MÄRT (lahkesti). Kodunt ikka. Tulin vaatama, kas ma oma rahvaga sulle appi sõnnikut vedama tulla ei või?
VANA-MÄRT (pöörab pojale selja, pahaselt urisedes). Appi?.. Ei tarvita mina sinu abi, katsu, kuidas enesega toime saad!
NOOR-MÄRT. Sa oled siis ikka veel minu peale pahane? (Ema poole, kes temale lahtiste kätega vastu tulnud on.) Tere, ema! Kuidas käsi käib? Endist viisi? Nojah! (Miili on tuppa tulnud ja õhinal lähemale astunud.) Tere, Miili! Nüüd peate mul mõlemad appi tulema ja isa lepitada aitama, isa on minu peale pahane!
VANA-MÄRT (urisedes). Kuidas ma’s ei pea olema, kui sa lapsiku rumala loriga tuled nagu eile…
NOOR-MÄRT (viivitades). Ei tea, isa, kui me seda asja uuesti iga külje pealt järele kaalume, kas ongi nii rumal!
MIILI. Ei ole see midagi rumal!
VANA-MÄRT (pahaselt). Tema ka! Ka suu risti nina all! Kes see sind on küsinud? Parem katsu, et ise kord mehele ja toita kaelast ära saad!
MIILI (haavunult). Minu süü läbi ma vist veel sinu toita olen? Küll ma lähen ka, ja võib-olla enne, kui sa aimatagi tead.
PERENAINE. Mis te’s nüüd kohe jälle riidlete!
VANA-MÄRT (käsi laotades). No kuula nüüd hullu! Masa Antsu tütre tahab võtta!
PERENAINE (õnnelikult). Märt või? Leeni? Noh siis jumal õnnistagu! … (Kohkub isegi oma sõnade üle ja jääb vait.)
(NOOR-MÄRDI silmad langevad tänulikult ema peale.)
VANA-MÄRT.
