midagi ühes ei anna?
MIILI. Ärgu andku! Pärn ütleb: tema selle järele ei küsi. Ah, kuidas ta mind armastab! Üle päeva saadab mulle kirja! Ja kui sa teaksid, Leeni, missuguse! Kui sa meile tuled, küll ma annan sulle lugeda!
LEENA. Või iga üle päeva? Kuidas sa kirjad kätte saad, et isa ei tea?
MIILI. Ja mõtle ometi, kui kaval ta on, mis ta välja on mõtelnud! Postitaskukandja läheb ju meilt mööda ja paneb kirja tee äärde kivi alla. Sealt toon ära. Mineval pühapäeval, kui ma seal käisin, ütles ta…
LEENA. Mis? Sina käisid tema juures?
MIILI. Nojah, mis sest siis?
LEENA. Nojah, aga… Kuidas temal siis pühapäeval aega on? Temal on ju pühapäeval pood lahti?
MIILI. Poe kõrval on ometi väike kamber. Mina ei saa ju muul ajal kodunt välja, kui kirikusse mineku pähe. Siis, jutluse ajal…
LEENA. Mõned ütlevad – Miili, ära sa pahaks pane! – , et Pärn suur tüdrukutekütt olevat ja et seal poe kõrval kambris alati naisterahvast külalisi käivat…
MIILI. Ilmainimeste jutt, Leena. Ega Pärn seda salga! See on muidu äri pärast, et ta mõnikord kedagi tuppa viib; seda enam tulevad tüdrukud ostma ja ei lähe teise poodi, harjuski juurde.
LEENA. Võib-olla. Ja – Pärn ei tee sinu kaasavara peale mingit rehnungit? Mõni ütleb: Pärn otsivat rikast naist, temal ei minevatki kauplemisega hästi.
MIILI. Pärn ütleb, et kui isa heaga ei anna, tema minu kas või ihualasti salaja majast viib ja millestki ei küsi.
LEENA. Oh, sa õnnelik Miili!
MIILI. Jaa, ja sina ka, Leena, pead oma Märdi saama, ajagu isa kas või tiritammi!
LEENA. Mina? Mis juttu sa ajad, Miili?
MIILI (elavalt). Nojah, sina, nimelt sina! Sa arvad, et ma ei tea? Oi, Leeni, meie teeme veel ühel ajal pulmad!
LEENA (nukralt). See on ilmainimeste väljamõeldud jutt, Miili!
MIILI. No salga peale, kui sa ütelda ei taha! Mina tean, mis ma tean. Tule, lähme tuppa, teised tulevad! Seal räägime edasi. (Viib Leena kättpidi tuppa.)
VI
(Mõlemad Märdid. VANA-MÄRT laskub jälle nagu lasu laua juurde maha, tõmbab nüüd korbitaldriku lähemale ja hakkab suure suuga sööma, kuna NOOR-MÄRT laua juurde seisma jääb.)
NOOR-MÄRT (kui isa midagi ei ütle). No sa ei ütle midagi, isa?
VANA-MÄRT. Mis ma’s pean ütlema. Linad on sul alles …
NOOR-MÄRT. Hinda ei olnud, et müüa oleks maksnud …
VANA-MÄRT (luuravalt). Palju sul siis raha vaja on?
NOOR-MÄRT. Raha? Ei tea teda praegu millegi peale vaja olevat.
VANA-MÄRT (palju lahkemalt). Sa tuled siis omaga üsna hästi läbi?
NOOR-MÄRT (kehitab õlgu).
VANA-MÄRT (ikka süües). Kuidas sul siis tööjärg on? Millal sa sõnnikut vedama hakkad?
NOOR-MÄRT. Sõnnikut vedama? Kas sa tee ääres tähele ei pannud? Lõpetasin eile juba sisse künda.
VANA-MÄRT (tal jääb imestuse pärast pala poole tee peale suhu pisimata). Ime! Mina ei ole veel hakanudki. Ja – raha ei ole sul ka vaja?
NOOR-MÄRT. Ei, Kuidas sa selle peale tuled, et mul – raha vaja peab olema?
VANA-MÄRT. Noo, kui endisi aastaid mõtelda!
NOOR-MÄRT (silmi eemale pöörates, nagu häbelikult). Endisi aastaid peame ära unustada katsuma!
VANA-MÄRT (iseeneses uhkustades). Oli ikka tark mõte sulle noor ilus tüdruk perenaiseks panna, seisad paremini kodus! …
NOOR-MÄRT (imeks pannes). Selle mõttega võtsid sa Leeni majasse?..
VANA-MÄRT (naerdes). Mis sina siis arvasid?
NOOR-MÄRT. Mina mõtlesin, sul seisis ainult odav ustav inimene silmas, kellele palju palka maksta vaja ei ole.
VANA-MÄRT. Hähähä! See muidugi ka. (Lükkab tühja taldriku eemale, suud maigutades.) Päris head! Oskab teha küll.
NOOR-MÄRT (erutatult, sügavasti hinge tõmmates, hoogu võttes). Isa!
VANA-MÄRT. No mis siis?
NOOR-MÄRT. Leeniga on õnnistus majasse tulnud, tema läbi on minust inimene saanud, tema läbi on majapidamine niisugune, kui ta on, – aita mind teda nüüd ka kinni pidada!
VANA-MÄRT. Kas ta ära joosta tahab? Ära karda, kuhugi ei lähe! Lase see minu mure olla.
NOOR-MÄRT. Ah, isa! Väevõimuga? Sa ei saa minust aru!
VANA-MÄRT. No kui ta ära joosta tahab? (Muiates.) Teda heaga kinni pidada, seda peaksid sa ometi ise oskama! Muidu ei olnud sa sugugi nõnda tossike.
NOOR-MÄRT. Nojaa, isa, sa peaksid mind vähe kindlamale jalale seadma. Mis sa arvad? Vana olen ma seks ometi juba küllalt; minu majapidamisega olid sa rahul, mina ei ole enam see, mis ma olin, ja —
VANA-MÄRT. Ma olen sulle ju talu pidada andnud, mis siis veel?
NOOR-MÄRT. Sea mind julgele jalale, lase Räätsa talu minu nimele kirjutada.
VANA-MÄRT. Hähähähä!
NOOR-MÄRT (erutatult). Mispärast siis mitte? Sa näed ju, seda enam karta ei ole, et ma talu läbi löön. Sulle jääb ju sü oma suur koht, seda tahtma mina ei tule!
VANA-MÄRT. Enne surma ei tee mina midagi. Nõnda rumal ma ei ole. Ei!
NOOR-MÄRT. Ma palun sind, isa!
VANA-MÄRT. Mis sa nüüd! Küll sa kord saad kõik! Kust see varandusehimu sulle nüüd korraga tuleb? Ja mis sa’s tahad? Talu on sul käes, ela! Kui sa renti maksta ei jõua, ma ei nõua. Mis sa’s veel?..
NOOR-MÄRT. Nojaa, isa, aga eks kindlam jalgealune oleks ikka kindlam! Ma olen ju väga tänulik, et sa asjaga päri oled, ja tahaksin siis küll, mida varem, seda parem, pulmad ära teha.
VANA-MÄRT. Keda sa siis võtta oled mõtelnud?
NOOR-MÄRT (jahmudes, erutatult). Kuidas? Kellest siis meie vahel praegu kõne oli? Leeni tahan ma võtta.
VANA-MÄRT (külmalt). Leeni! Missuguse Leeni? Tee nimi peale! (Pigistab silma pilukile, järele mõeldes.) Kellel siin ümberkaudu Leenist tütar võiks olla, keda võtta maksab?
NOOR-MÄRT (suures ärevuses). Meie oma Leeni, sellesama Leeni, kelle sa mulle perenaiseks oled pannud, kellest sa praegu ütlesid, et… seda kunsti, teda heaga kinni pidada, peaksin ma ometi oskama. Kas sa’s nüüd äkki oled teisiti mõtlema hakanud?
VANA-MÄRT (hakkab laia häälega naerma).
NOOR-MÄRT
