sõnu kuuldes pahvatas noor d’Esparvieu naerma ja tagus rusikaga patja, mis on ülevoolava lõbu kindel märk.
«Hahahaa! Siis teie olitegi see, kes papa raamatukogu rüüstas ja vaese Sariette’i-papi hulluks ajas. Kas teate, et ta on jäänud täitsa idioodiks?»
«Tegeldes endale suveräänse mõistuse loomisega,» jätkas ingel, «ei hoolinud ma vähimatki sellest alamast olendist, ja kui ta mõtles takistada mu otsinguid ja segada mu tööd, karistasin teda häbematuse eest. Ühel talveööl lõin talle pähe raske raamatuga, mida ta katsus minu nähtamatuist kätest ära kiskuda. Üsna hiljuti tõstsin ma võimsa, kondenseeritud õhu sambast moodustunud käega üles Flavius Josephuse väärtusliku käsikirja ja ajasin sellele tobukesele säärase hirmu nahka, et ta tormas kisades trepikotta, ja kui kasutada Dante Alighieri jõulist ütlemisviisi, kukkus maha nii, nagu kukub surnud keha. Ta sai selle eest rikkalikult tasutud, sest teie, armuline proua, ohverdasite oma lõhnava taskurätiku tema haavadest voolava vere sulgemiseks… Tol päeval, kui mäletate, te andsite taevagloobuse varjus Maurice’iga esmakordselt teineteisele suud.»
«Mu härra!» hüüdis nördinud pr. des Aubels kulmu kortsutades. «Ma ei luba teil…»
Ent ta jäi kohe vait, taibates, et pole sobiv silmapilk lugupidamise asjus liiga nõudlik olla.
Ingel jätkas häirimatult:
«Otsustasin uurida usu aluseid. Tormasin kõigepealt juuda usu mälestusmärkide kallale ja lugesin läbi kõik heebreakeelsed tekstid.»
«Te oskate heebrea keelt!» hüüatas Maurice.
«Sündimisest peale. Paradiisis ma kaua aega muud keelt ei kõnelnudki kui heebrea keelt.»
«Ah, te olete juut! Teie taktitu käitumise järgi oleksin pidanud seda kohe taipama.»
Suvatsemata kuulata, jätkas ingel meloodilisel häälel:
«Tungisin Idamaa, Kreeka ja Rooma muinsustesse, neelasin teolooge, filosoofe, füüsikuid, geolooge ja loodusteadlasi. Sain teada, mõtlesin järele ja kaotasin usu.»
«Kuidas? Te siis ei usugi jumalasse?»
«Usun küll, sest minu olemasolu sõltub tema olemasolust, ja kui teda enam poleks, kaoksin ka mina olematusse. Usun temasse samal põhjusel, miks sileenid ja menaadid uskusid Dionysosesse. Usun juutide ja kristlaste jumalasse, kuid ma ei pea teda maailma loojaks. Parimal juhul on ta korraldanud sellest vaid tühise osa ja kõik, millesse ta on puutunud, kannab tema lühinägeliku ning brutaalse vaimu pitserit. Ma ei arva, et ta oleks igavene ning lõpmatu, sest absurdne on kujutleda olendit, kes oleks lõpmatu nii ruumis kui ka ajas. Ma pean teda piiratuks, isegi väga piiratuks. Ka ei usu ma enam, et ta on ainus jumal. Kaua aega ei uskunud ta seda isegi: alguses oli ta polüteist, alles hiljem tegid tema uhkus ja jumaldajate meelitused temast monoteisti. Tema mõtlemises on vähe järjekindlust, ta polegi nii võimas, kui arvatakse. Kui kõik ära öelda, siis on ta pigem nõme ning tühine demiurg kui jumal. Need, kes nagu mina tema tõelist olemust tunnevad, nimetavad teda Jaldaabaotiks.»
«Kuidas te ütlesite?»
«Jaldaabaot.»
«Mis asi see Jaldaabaot siis säärane on?»
«Ma ütlesin teile: demiurg, keda teie oma sõgeduses austate kui ainukest jumalat.»
«Te olete hull. Ma ei soovita teil abee Patouille’le säärast jama ajada.»
«Ma ei loodagi, kallis Maurice, tungida läbi teie mõistust varjava pilkase pimeduse. Teadke ainult, et lähen Jaldaabaotiga võitlema ja loodan teda võita.»
«Uskuge mind, see ei lähe teil korda.»
«Lucifer kõigutas tema trooni ja hetkeks oli tal isegi ebakindel võit käes.»
«Kuidas teie nimi on?»
«Inglitele ja pühakuile Abdiel, inimestele Arcade.»
«Hästi, mu vaene Arcade, mul on kahju, et teie asjad nii halvad on. Aga eks ole, te ainult heidate meie üle nalja? Äärmisel juhul ma saaksin veel aru, et te tulite taevast tulema mõne naise pärast. Armastus paneb tegema suuremaidki lollusi. Aga te ei pane mind eluilmaski uskuma, teie, kes te olete jumalat palgest palgesse näinud, et te pärast seda leidsite tõe papi Sariette’i raamatutest. Ei, see ei mahu iialgi minu pealuu sisse!»
«Mu kallis Maurice, ka Lucifer nägi jumalat palgest palgesse ja ometi keeldus teda teenimast. Mis puutub seda sorti tõdedesse, mis leiduvad raamatuis, siis need võimaldavad meil mõnikord näha, kuidas asjad ei ole, ilma et nad meil ealeski laseksid avastada, kuidas asjad tegelikult on. Ja sellisest viletsastki tõest oli mulle küllalt tõestamaks, et see, kellesse ma pimesi uskusin, ei ole usutav ja et Jaldaabaot on inimesi ja ingleid oma valedega petnud.»
«Pole mingit Jaldaabaotti, on ainult jumal. Noh, Arcade, pingutage veel natuke! Jätke oma lollused, oma uskmatus, lihaärastuge, saage uuesti puhtaks vaimuks ning asuge jälle kaitseingli ülesannetesse. Täitke oma kohust. Annan teile andeks, aga et teid enam näha poleks.»
«Tahaksin teile heameelt teha, Maurice. Tunnen teie vastu omamoodi hellustki, sest mul on pehme süda, kuid minu saatus viib mu nüüdsest peale nende hulka, kes on võimelised mõtlema ja tegutsema.»
«Härra Arcade,» ütles pr. des Aubels, «ma palun teid nüüd lahkuda. Mul on õudselt ebamugav viibida särgiväel kahe mehe vahel. Uskuge mind, ma pole sellega harjunud.»
XI PEATÜKK
Kui Gilberte niiviisi voodil kükitas, hiilgasid tema valendavad põlved kerge lühikese särgi alt, ristamisi kätega varjas ta oma rindu, jättes vabaks ainult prisked ning ümarad õlad ja meeleheitlikus segaduses vallandunud juuksed.
«Rahustuge, armuline proua,» vastas talle vaim, «teie olukord polegi nii riivatu, kui te ütlete, sest siin ei viibi te mitte kahe mehe, vaid ühe mehe ja ühe ingli ees.»
Gilberte uuris võõrast pilguga, mis püüdis läbi pimeduse tungida, erutus siis ühe ebamäärase, aga sugugi mitte tühise tundemärgi pärast, ja küsis:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
