Sariette jooksis aiamajja. Maurice oli tõtt rääkinud. Sadakond köidet vedeles laudadel, toolidel, põrandal. Seda nähes ei teadnud ta, kas hõisata või väriseda. Esialgu oli ta üllatunud ja ehmunud, rõõmus kaotatud varanduse taasleidmise üle ning hirmul seda veel kord kaotada; ja hämmeldunud raamatuinimene lalises nagu rinnalaps ning kisendas kähedalt hullumeelse kombel. Ta tundis ära oma heebreakeelsed piiblid, vanad talmudid, veelgi vanema Flavius Josephuse käsikirja, Gassendi ja Gabriel Naudé kirjavahetuse ning oma kõige kallima aarde – Prantsusmaa suurpriiori vapi ja Voltaire’i omakäeliste märkustega Lucretiuse. Ta naeris, nuttis, kaisutas marokäänköiteid, vasikanahku, pärgamente, ehisnaeltega puukaasi. Ja sedamööda, kuidas toapoiss Hippolyte neid sületäite kaupa raamatukokku kandis, asetas hr. Sariette liigutusest väriseval käel kõik hardalt oma kohale tagasi.
VII PEATÜKK,
Kõik raamatud olid uuesti kogutud hr. Sariette’i harrastesse kätesse, kuid see õnnelik seisund sai kesta vaid üheainsa viivu. Järgmisel ööl lahkus jällegi kakskümmend köidet oma kohtadelt, nende seas ka Vendôme’i suurpriiori Lucretius. Ühe nädalaga olid mõlema testamendi heebrea- ja kreekakeelsed tekstid pöördunud aiamajja tagasi. Ja terve järgmise kuu lahkusid nad igal ööl oma kohalt riiuleil ning siirdusid salaja vana teed mööda aiamajja. Teised aga läksid teadmata kuhu.
Kui hr. René d’Esparvieu’le sellest tumedast loost jutustati, piirdus ta sellega, et lausus vähimagi heatahtlikkuseta oma bibliotekaarile:
«Vaene härra Sariette, kõik see on väga kummaline, väga kummaline tõepoolest.»
Aga kui hr. Sariette tegi ettepaneku esitada kaebus või teatada politseikomissarile, pistis hr. d’Esparvieu karjuma:
«Mis asja te mulle nüüd soovitate, härra Sariette? Tuua perekonnasaladused avalikkuse ette, lärmi lüüa… Mis teil arus on! Mul on vaenlasi ja ma olen uhke sellele, sest arvan, et ma olen neid väärt. Ainus, mille üle võiksin kaebust tõsta, on see, et mind ründavad minu omas parteis enneolematu ägedusega marurojalistid, kes, nagu ma tahaksin uskuda, on küll head katoliiklased, aga väga halvad kristlased… Ühesõnaga minu järele luuratakse, mind valvatakse, varitsetakse, ja teie, härra Sariette, soovitate mul usaldada ajakirjanike pahatahtlikkuse hooleks säärane koomiline saladus, burleskne seiklus, lugu, milles meie mõlemad mängime üpris haledat osa. Kas tahate mind lõplikult naeruväärseks teha?»
Selle jutuajamise lõpul otsustasid mõlemad härrad raamatukogus kõik lukud vahetada. Lasti eelarve teha, kutsuti töömehed. Kuus nädalat kajas kogu d’Esparvieu’de maja hommikust õhtuni vasarahoopidest, puurimisest ja viilimisest. Filosoofide ja gloobuste saalis põlesid tuled ja lambiõli lehk ajas majaelanikel südame pööritama. Endised vaiksed ning vagurad saali- ja kapiuste lukud asendati tujukate ning tõrksate seadmetega: kõikjal aina numbri- ja tähekombinatsioonidega lukud, tabad, sneprid, riivid, ketid, elektrikellad. Kogu see kaadervärk ajas hirmu peale. Lukkude plaadid sätendasid ja nende keeled ragisesid. Iga saali, kapi ja laeka avamiseks oli tarvis tunda šifrit, mida teadis ainult hr. Sariette. Ta tagus endal pea täis kummalisi nimesid ja hiiglasuuri arve ning läks ise lõpuks segi nende krüptogrammide, ruutude, kuupide ja kolmnurkade rägas. Ise ta enam toa- ega kapiuksi lahti ei saanud, ent igal hommikul olid nad ristseliti, raamatud ümber lükatud, segi paisatud või hoopis kadunud. Üks kordnik leidis ühel ööl Servandoni tänava rentslist Salomon Reinachi brošüüri Paraba ja Jeesuse identsuse kohta. Et sellel oli d’Esparvieu raamatukogu tempel, siis tõi ta selle omanikule tagasi.
Suvatsemata hr. Sariette’i sellest isegi informeerida, otsustas hr. René d’Esparvieu konsulteerida üht oma kohtunikust sõpra, kohtunõunik hr. des Aubels’i, kes igati vääris usaldust ning oli toimetanud juurdlust paljudes tähtsates süüasjades. See oli pisike, ümmargune, väga punase näo ja kiila peaga mees. Tema sile peanupp läikis nagu piljardimuna. Ta tuli ühel hommikul raamatukokku ja esines bibliofiilina, kuid kohe ilmnes, et tal polnud raamatuist aimugi. Kõik antiikfilosoofide büstid peegeldusid ringina tema pealael, kui ta esitas mitmesuguseid kavalaid küsimusi hr. Sariette’ile, kes sattus segadusse ja läks punaseks, sest süütus annab hõlpsasti tunnetele voli. Kohe tekkis hr. des Aubels’il äge kahtlus, et hr. Sariette ise on toime pannud vargused, millest ta niisuguse õudusega teatas, ja samas mõtles ta, et tuleb otsida kuriteo kaasosalisi. Mis puutub motiividesse, siis need talle muret ei teinud: kuriteomotiive leiab alati. Hr. des Aubels tegi hr. René d’Esparvieu’le ettepaneku lasta ühel prefektuuri agendil salaja maja valvata.
«Ma lasen teile anda Mignoni,» ütles ta. «Ta on suurepärane töötaja, on tähelepanelik ja ettevaatlik.»
Järgmisel hommikul jalutas Mignon kella kuuest alates d’Esparvieu’de maja ees. Pea õlgade vahele tõmmatud, suured konksuga bakenbardid paistmas kitsaservalise melonkaabu alt, silmad vilamas ja süsimustad suured vuntsid ees, nii kõndis see hiiglasuurte käte ja jalgadega meeldejääv kuju Hôtel de la Sordière’i esimese suure oinapeaga samba ja Garancière’i tänava teises otsas asuva Saint-Sulpice’i kiriku koori ning Neitsi kabeli vahel edasi ja tagasi. Keegi ei saanud enam sisse ega välja käia, ilma et ta oleks tundnud, kuidas nuhitakse iga tema liigutuse ja isegi mõtte järele. Mignon oli imetaoline olend, kellele loodus oli andnud kõigil teistel inimestel puuduvaid omadusi. Ta ei söönud ega maganud. Igal kellaajal, olgu see öösel või päeval, tuule või vihmaga, alati nähti teda maja ees ja keegi ei pääsenud tema röntgenipilgu kiirgusest. Igaüks tundis end läbivalgustatuna, oma luud paljastatuina, hullemini kui alasti – tundis end skeletina. Ja see toimus ainsa sekundiga, nuhk isegi ei peatunud, vaid jätkas oma igavest edasi-tagasi kõndimist. Keegi ei pidanud sellele vastu. Noor Maurice vandus, et ealeski enam ei pöördu ta isamajja tagasi, kui teda nõnda läbi valgustatakse. Ta ema ja õde Berthe kaebasid, et see läbitungiv pilk solvab nende hinge karsket häbelikkust. Noore Léon d’Esparvieu guvernant preili Caporal tundis sõnulseletamatut ebamugavust. Hr. René d’Esparvieu kaotas närvid ega astunud üle oma maja läve, ilma et oleks kaitseks nuhi uuriva pilgu vastu tõmmanud kaabu silmini ja saatnud kuradile papi Sariette’i, kes oli kõige selle õnnetuse algpõhjus. Perekonnasõbrad nagu abee Patouille ja onu Gaétan käisid ainult väga harva, visiidid lakkasid, varustajad kõhklesid oma kaubapakkumisega, suurkaubamajade veovankrid söandasid vaevalt maja ees peatuda. Kõige tõsisema korralageduse põhjustas nuhkimine aga teenijaskonnas. Toapoiss ei söandanud politsei silma all enam käia kingsepaemanda pool, kes pärastlõunal üksinda oma poes töötas, leidis, et maja on muutunud talumatuks, ning esitas peremehele lahkumispalve; pr. d’Esparvieu toaneitsi Odile ei julgenud enam pärast proua magamajäämist oma mansardtuppa tuua Octave’i, vastas asuva raamatupoe kõige ilusamat selli, ning muutus kurvaks, kergesti ärrituvaks, närviliseks, rebis kammides proua juukseid, vastas talle nipsakalt ja hakkas Maurice’ile külge lööma; kokk proua Malgoire, juba viiekümnendais aastais tõsine naisterahvas, ei võtnud enam vastu Auguste’i Servandoni tänava veinipoest, ei suutnud aga kauem taluda oma temperamendiga niivõrd vastuolus olevaid loobumusi ja läks lolliks: tõi pererahva lauale toore küüliku ja teatas, et paavst palub tema kätt. Pärast kaks kuud kestnud üleinimlikku visadust, mis oli kõigi orgaanilise elu senituntud seaduste ja loomse elu põhiliste talitlustega vastuolus, lõpetas agent Mignon, kes polnud märganud midagi ebanormaalset, järelevalve ning kadus sõnagi lausumata, loobudes igasugusest vaevatasust. Kogus aga läks raamatute tants aina hullemaks.
«See on väga hea,» ütles hr. des Aubels. «Kui miski ei sisene ega välju, siis on kurjategija majas.»
See ametnik arvas, et roimarit saab avastada ka ilma ülekuulamiste ja läbiotsimisteta. Varem kokkulepitud päeval laskis ta südaöösi raamatukogu põranda, trepiastmed, eeskoja põranda, aiatee, mis viis noorhärra Maurice’i majja, ja ka selle esimese
