on riietus teenimatu häbi ja halvim kõigist alandustest, mis ühele täiskasvanud ihaldusväärsele ihule võib osaks saada.»
Ja Gaétan astus hoolimatult Garancière’i tänava jäätunud rentslisse ning jätkas:
«Isa Guinardon on ohtlik idioot. Ta teotab antiiki, püha antiikaega, kus jumalad olid veel head. Ta ülistab ajajärku, mil maalija ja kujur pidid kõike jälle otsast peale õppima hakkama. Tegelikult on ristiusk olnud kunsti vastane, sest ta ei soodusta alasti inimkeha tundmaõppimist. Kunst on looduse kujutamine ja looduse kõige klassikalisem vorm on inimkeha, alasti inimkeha.»
«Lubage, lubage,» ägises papi Sariette «On olemas ka vaimline ilu, nii-öelda sisemine ilu, mida kristlik kunst Fra Angelicosi kuni Hippolyte Flandrinini…»
Midagi kuulmata loopis Gaétan oma tormakaid sõnu vana tänava sillutisele ja lumeraskeile pilvile, mis ta pea kohal sõudsid.
«Eelrenessansi kunstnikud. Ega siis neid ei saa ühte patta panna, nad ei sarnane põrmugi üksteisega. See vana loll ajab kõik segi. Cimabue on rikutud bütsantslane. Giottos võib nagu aimata võimast geeniust, kuid ta ei mõista modelleerida ja kujutab nagu väike laps kõiki ühesuguse näoga. Itaalia vanadel meistritel on graatsiat ja rõõmu, sest nad on itaallased. Veneetslastel on värvimeelt. Lõppude lõpuks kõik need peentöömehed ikkagi pigem kopeerivad ja kuldavad kui maalivad. Teie õndsal Fra Angelicol on minu maitse jaoks küll liiga õrn süda ja palett. Mis puutub flaamidesse, siis on see hoopis teine tubakas. Neil on kätt ja nende hiilgav teostus on võrreldav parimate hiina lakikunstnikega. Vendade van Eyckide tehnika on imepärane. Siiski ma ei leia «Talle kummardamisest» nii palju võlu ega salapära, kui seda kiidetakse. Kõike on seal käsitletud halastamatu täiuslikkusega, kõik näib labane ning julmalt inetu. Memling on võib-olla liigutav, kuid ta ei maali ju muud kui ainult kõhetuid ebardeid ja vigaseid sante ja tema rikkalike, raskete, kohmakate rüüde alla peidetud neitsitel ja pühakutel võib aimata hästi haledaid kehi. Ma pole jõudnud ära oodata, kuni Roger van der Weydenist saab Rogier de la Pasture’i nimeline prantslane, siis saaks teda pidada Memlingist paremaks. See Roger või Rogier on neist kõige vähem naiivne, see-eest aga ka süngem, ja ta joonekindlus tõstab tema pannoode vormilise viletsuse veelgi enam esile. See on mingi kummaline hingevärrastus, kui imetletakse neid paastunäolisi kujusid, kuna ometi on olemas Leonardo, Tizian, Correggio, Velásquez, Rubens, Rembrandt, Poussin, Prud’hon. Selles on tõepoolest midagi sadistlikku!..»
Esteedi ja bibliotekaari kannul kõndisid aeglasel sammul hr. abee Patouille ja Maurice d’Esparvieu. Hr. abee Patouille, kel tavaliselt polnud kalduvust ilmalastega ja isegi mitte kleerikutega teoloogiaküsimusi arutada, oli teemast nii hurmatud, et jutustas noorele Maurice’ile kõik, mis oli teada kaitseinglite tegevusest, keda hr. Delacroix oli nii kohatult oma kompositsioonidest välja jätnud. Et oma mõtteid selle üleva aine kohta paremini esitada, laenas hr. abee Patouille väljendeid, kujundeid ning terveid lauseid Bossuet’lt. Ta oli neid pähe õppinud, selleks et neid oma jutlustes kasutada, sest ta oli tugevasti kiindunud traditsioonidesse.
«Jah, mu poeg,» ütles ta, «jah, jumal on pannud kaitsevaimud meid valvama. Nad tulevad meie juurde jumala andidega koormatult ja nad lähevad tagasi meie tõotuste koormaga. Selline on nende amet. Iga tund, iga hetk seisavad abimeestena meie kõrval need meie alati agarad ning väsimatud kaitsjad, alati valvsad tunnimehed.»
«Suurepärane, härra abee,» pomises Maurice, ise aga otsis mingit nõksu, millega saaks oma emal meele härdaks teha ning talt teatava summa välja pressida. Seda raha oli tal väga vaja.
VI PEATÜKK,
Järgmisel hommikul astus hr. Sariette koputamata hr. René d’Esparvieu kabinetti. Ta sirutas käed taeva poole, tema harvad juuksed seisid pealael püsti ja silmad olid õudusest pärani. Kogeldes teatas ta kohutavast õnnetusest: üks väga vana Flavius Josephuse käsikiri, kuuskümmend igasuguses formaadis köidet, Prantsusmaa suurpriiori Philippe de Vendôme’i vapiga Lucretius, hindamatu aare, mille veeristele Voltaire oli oma käega märkmeid teinud, üks Richard Simoni käsikiri ja Gassendi kirjavahetus Gabriel Naudéga, kokku kakssada kolmkümmend kaheksa seni avaldamata kirja, olid kadunud. Nüüd erutus ka raamatukogu omanik. Ta tõttas filosoofide ja gloobuste saali ja nägi kahju suurust oma silmaga. Paljudel riiulitel haigutasid tühjad kohad. Ta hakkas sihitult otsima, avas kapiuksi, avastas tolmuharju, põrandakaltse, tulekustuteid, soris söekühvliga koksitules, raputas hr. Sariette’i ilusat redingotti, mis rippus pesukausi juures, ja siis, kaotanud julguse, jäi vahtima tühjust, mis oli asunud Gassendi kirjamappide asemele. Juba tervelt pool sajandit nõudis kogu teaduseilm kärarikkalt selle kirjavahetuse publitseerimist. Hr. René d’Esparvieu oli avalikkuse nõude vastu kurdiks jäänud, ta keeldus enda peale nii ränka ülesannet võtmast ega loovutanud seda ka teistele. Leidnud mitmelt poolt kirjadest rohkem julgeid ning vabu mõtteid, kui jumalakartlik XX sajand seda taluda oleks suutnud, pidas ta õigemaks jätta need leheküljed avaldamata. Kuid ta tundis, et ta selle säilimise eest oma kodumaa ja maailma tsivilisatsiooni ees vastutab.
«Kuidas te võisite lasta niisugust varandust röövida?» küsis ta hr. Sariette’i käest karmilt.
«Kuidas mina võisin niisugust varandust röövida lasta?» osatas õnnetu raamatukoguhoidja. «Härra, kui keegi mul südame rinnust kisuks, siis ta leiaks, et see küsimus on sinna sisse graveeritud.»
Laskmata end neist tõsistest sõnadest liigutada, jätkas hr. d’Esparvieu tagasihoitud raevuga:
«Ja te pole midagi avastanud, mis juhiks teid varga jälile, härra Sariette? Teil pole mingeid kahtlusi, vähimatki aimu, kuidas niisugune asi võis juhtuda? Te pole midagi näinud, midagi kuulnud, midagi tähele pannud, midagi teada saanud? Tunnistage ise, et see on ju kujuteldamatu. Mõtelge, härra Sariette, mõtelge tagajärgedele, mida see teie silme all toimunud ennekuulmatu vargus võib kaasa tuua. Inimmõtte ajaloole hindamatu väärtusega dokument on kadunud. Kes varastas? Miks varastati? Kelle jaoks? Need, kelle kätte varandus sattus, teavad muidugi väga hästi, et Prantsusmaal nad sellest lahti ei saa. Nad lähevad ja müüvad selle maha Ameerikas, Saksamaal… Saksamaa himustab niisuguseid kirjandusmälestisi väga. Kui Gassendi ja Gabriel Naudé kirjavahetus satub Berliini, kui saksa teadlased selle välja annavad, milline katastroof see siis on, missugune skandaal, ütleksin ma! Härra Sariette, kas te olete sellele mõtelnud?»
Hoop oli seda julmem, et hr. Sariette ise tegi endale samu etteheiteid, ja nii ta vaid seisis ning vaikis totakalt.
Hr. d’Esparvieu aga kuhjas aina uusi kibedaid süüdistusi:
«Ja teie ei võta mitte midagi ette, ei mõtlegi sellele, kuidas neid hindamatuid aardeid üles leida. Korraldage uurimine, liigutage end, härra Sariette, pange pea tööle! See asi on seda väärt.»
Lahkudes heitis hr. d’Esparvieu raamatukoguhoidjale jäise pilgu.
Hr. Sariette otsis kadunud raamatuid ja käsikirju kõikjalt, kust ta oli neid juba sadu kordi otsinud ja kus nad kuidagi olla ei saanud, isegi söepangest ja ümmarguse tooli padja alt, ning läks siis, kui kell lõi kaksteist, masinlikult trepist alla. Seal kohtas ta oma endist õpilast Maurice’i ning vastas tema tervitusele. Inimesed ja asjad paistsid talle vaid läbi uduloori.
Ülikurb konservaator oli jõudnud juba eeskotta, kui Maurice teda hüüdis:
«Härra Sariette, mulle tuleb parajasti meelde, et viige ometi ära need raamatud, mis on minu aiamajja tassitud.»
«Mis raamatud, Maurice?»
«Ei mina oska teile öelda, härra Sariette, aga nende seas on koidest söödud heebreakeelseid ja igasugust muud vana paberipahna. Nad on mulle tüliks ees. Esimeses toas ei saa enam ringigi keerata.»
«Kes
