kogu selle valge tolmu tahmaharjaga minema pühkinud. Tõsi on muidugi see, et ta pühkis ära toaneitsi Odile’i nöörsaabaste jäljed. Trepil ja raamatukogus tuvastati pikemate vahemaade taga väga kerged palja jala jäljed, mida jätnud isik oleks otsekui õhus hõljudes maad vaid suurte distantside järel ning ilma surveta puudutanud. Kokku saadi viis jälge. Kõige selgem neist asus büstide ja gloobuste saalis laua juures, kuhu oli kuhjatud raamatuid. Prefektuuri päevapiltnik tegi sellest mitu fotot.
«See on ju palju hirmuäratavam kui kõik muu,» pobises hr. Sariette.
Hr. des Aubels suutis vaevu oma ehmatust varjata.
Kolme päeva pärast saatis prefektuuri antropomeetriaosakond esitatud fotod tagasi teatega, et sellist isikut nende kartoteegis ei ole. Pärast lõunat näitas hr. René fotosid oma vennale Gaétanile, kes uuris neid sügava tähelepanuga ning lausus pärast pikka vaikust:
«Ma usun tõesti, et sellist neil prefektuuris arvel pole. See on kas jumala või mõne antiikaja atleedi jalg. Jalatald, mis selle jälje jättis, on nii täiuslik, et meie tõug ega kliimavööde sellist ei tunne. Tal on ülimalt elegantsed varbad ja jumalik kand.»
René d’Esparvieu hüüdis, et ta vend on hull.
«Ta on luuletaja,» ohkas pr. d’Esparvieu.
«Onu,» ütles Maurice, «te armute sellesse jalasse ära, kui te peaksite teda veel kunagi kohtama.»
«Niisugune oli Vivant Denoni saatus, kes saatis Bonaparte’i Egiptuses,» ütles Gaétan. «Teebas leidis Denon ühest araablastest rüüstatud hauakambrist imeilusa pisikese mumifitseeritud jala. Ta vaatles seda erakordse kirega. «See on noore naise jalg,» mõtles ta, «printsessi, veetleva olendi jalg. Ükski jalanõu ei saa iial moonutama selle täiuslikke vorme.» Denon imetles, jumaldas ja armus. Joonistus sellest väikesest jalast leidub Denoni Egiptuse-reisi atlases, mida võiks lehitseda siinsamas ülal, kui ainult papi Sariette üldse laseks vaadata mõnd köidet oma kogust.»
Mõnikord ärkas Maurice oma voodis südaöösel üles. Ta arvas kuulvat kõrvaltoast lehekeeramise krabinat ja raamatute kukkumist parketile.
Kui ta ühel hommikul pärast ebaõnnestunult veedetud õhtut kell viis klubist koju jõudis ja aiamajakese ukse ees taskust kadunud võtit otsis, kuulis ta selgesti häält, mis ohates lausus:
«Teadmine, kuhu sa mind juhid? Mõte, kuhu sa mu viid?»
Aga kui ta sisse sai, ei leidnud ta kummastki toast kedagi ja mõtles, et kõrvad ajavad pilli.
VIII PEATÜKK,
Maurice ei imestanud millegi üle. Ta ei püüdnud asjade põhjusi teada saada ja elas rahulikult näilikkuse maailmas. Eitamata igavest tõde, ajas ta nii, nagu himud teda tõukasid, tühja taga.
Harrastades vähem sporti ja jõuharjutusi kui enamik tema põlvkonna noormehi, jätkas Maurice ebateadlikult prantsuse tõu vanu erootilisi traditsioone. Prantslased on olnud kõige galantsemad mehed ja oleks suur pahandus, kui nad selle eelise kaotaksid. Maurice hoidis seda joont; ta polnud armunud ühessegi naisesse, kuid ta armastas armastada, nagu ütleb püha Augustinus. Pärast seda, kui ta oli osutanud õiglast austust pr. de la Verdelière’i hävimatule ilule ja salakunstidele, nautis ta noore lauljatari Luciole’i võlusid, talus nüüd rõõmutult oma ema toaneitsi Odile’i elementaarseid perverssusi ja kauni pr. Boittier’ pisaraist nõretavat jumaldust. Südames aga tundis ta suurt tühjust. Ent kui ta ühel kolmapäeval salongi astus, kus ta ema enamasti rangeid ning võludeta daame läbisegi raukade ja väga noorte meestega vastu võttis, märkas ta selles intiimses ümbruses pr. des Aubels’i, sellesama kohtunõuniku abikaasat, kellelt hr. René d’Esparvieu oli tulemusetult oma raamatukogu salapärase rüüstamise asjas abi otsinud. Pr. des Aubels oli noor ja Maurice leidis, et ta oli ilus – selleks oli ka põhjust. Gilberte’i oli voolinud tema liigi geenius ja ükski teine geenius polnud end selle teose loomisse vahele seganud. Seepärast inspireeriski kõik temas iha, miski tema vormis ega sisus ei tekitanud muid tundmusi, ei viinud inimvaimu teistele mõtetele. Mõte, mis paneb maailmu külge tõmbuma, sundis Maurice’i lähenema sellele vaimustavale olendile. Seepärast pakkuski ta daamile oma käsivart, et viia teda teelauda. Kui Gilberte’ile oli tee serveeritud, ütles Maurice talle:
«Võiksime omavahel kokku leppida. Kas see sobib teile?»
Ta kõneles moodsate kommete kohaselt, selleks et vältida lamedaid komplimente ja säästa naist tüütusest kuulata üht neist vanaaegseist armuavaldusist, mis sisaldavad ainult ebamäärast udu ega nõua mingit täpset ega ühemõttelist vastust. Kasutades juhust, et tal oli võimalik mõni silmapilk pr. des Aubels’iga salajuttu ajada, rääkis ta kokkusurutult ja pealetükkivalt. Gilberte, nagu öeldust järeldada võib, oli loodud rohkem iha äratama kui iha tundma. Kuna ta siiski tundis, et talle oli saatusest määratud armastada, siis alistus ta sellisele saatusele meelsasti ning mõnuga. Maurice polnud talle eriti vastumeelne. Ta oleks eelistanud vaeslast, teades juba kogemustest, kui petlik võib mõnikord olla heast perekonnast noormeeste armastus.
«Kas tahate?» ütles Maurice otsekui lõppkokkuvõtet tehes.
Gilberte tegi, nagu ei saaks ta aru, ja peatanud oma pasteedisaiakest hoidva käe hetkeks suu juures, vaatas Maurice’ile üllatunult otsa ning küsis vastu:
«Mida?»
«Teate isegi.»
Pr. des Aubels lõi silmad maha, jõi sõõmu teed ega vastanud üldse, sest tema häbelikkus polnud veel võidetud.
Siis võttis Maurice tema käest tühja teetassi ning ütles:
«Laupäev kell viis Rooma tänav 126 alumine korrus parempoolne uks kangi all, koputage kolm korda.»
Pr. des Aubels heitis perepojale range ning rahuliku pilgu ja astus kindlal sammul ausate naiste ringi, kellele hr. senaator Le Fol parajasti selgitas, kuidas töötavad haudemasinad Sainte-Julienne’i põllumajanduskoloonias.
Järgmisel laupäeval ootas Maurice oma alumise korruse toas Rooma tänaval pr. des Aubels’i. Ta ootas asjatult. Keegi ei tulnud kangi alla ja väike käeke ei koputanud kolm korda uksele. Ja Maurice andis voli oma tunnetele ning kirus äraolijat, nimetades teda mõttes märaks ja lehmaks. Tema tühjajooksnud ootused ja petetud lootused muutsid ta ülekohtuseks, sest pr. des Aubels, kes ei tulnud sinna, kuhu ta polnud lubanud tulla, ei olnud neid nimesid ära teeninud. Aga me otsustame teiste inimeste tegude üle selle järgi, kui palju need meile lõbu või kannatusi põhjustavad.
Maurice näitas end oma ema salongis uuesti alles kaks nädalat pärast toda lamburistseeni teelaua taga. Ta tuli hilja, siis kui pr. des Aubels oli juba üle poole tunni kohal olnud. Ta tervitas Gilberte’i jahedalt, istus temast kaugele ja tegi näo, nagu kuulaks.
«… Teineteist väärivad vastased,» ütles kellegi mehine ning ilus hääl, «muutsid võitluse ebakindlaks ja hirmsaks. Kindral Bol jäi ennekuulmatu jonnakusega oma positsioonile, otsekui oleksid tal juured all, kui nii võib öelda. Üleinimlikult liikuv kindral Milpertuis sooritas oma vankumatu vastase ümber hämmastava kiirusega igasuguseid manöövreid. Lahing jätkus kohutava visadusega. Meid kõiki haaras ängistus…»
See oli kindral d’Esparvieu, kes erutusest värisevatele daamidele jutustas suurtest sügismanöövritest. Ta kõneles kunstipäraselt ning meeldis kõigile. Kõrvutades seejärel Prantsuse ja Saksa sõjakunsti, määratles ta mõlema iseloomulikud tunnused, tõstis ülima erapooletusega esile nii ühe kui ka teise voorused,
