ja paljastab oma kollased hambad irveks. Ta viipab käega seina poole. “Kas pole ilus, mis?”
Lisaks mägedele pakuvad teel Petrasse mentaalset stimulatsiooni infosildid.
Suu on sekundiga ära kuivanud ja keel lebab seal kasutult, nagu paks surnud tigu oma hapras lubjakivist kojas, ainult higi voolab erakordse kiirusega mööda keha kaenlaalustest allapoole. Ka Kanada alamad on ebatavaliselt vaiksed ega jutusta enam, kui vaesed nad on. Siis ilmuvad taksojuhi hambad veretute huulte vahelt korraks veel nähtavale ning ta ronib autost välja, et koos majast väljunud paksu toimeka mehega hakata meie pagasit ümber laadima valgesse Opelisse. Linnataksoga pole Petrasse viiva pika sõidu ettevõtmine nimelt võimalik.
Petra asukohas – kaljudevahelises orus – seadsid end esimesena sisse edomiidid, kuid tema tänaseni säilinud kuju andsid linnale nabatealased – salapärane araabia päritolu rändhõim, kes ilmus ajalookaardile umbes viis sajandit enne Kristust, lõi impeeriumi, mille piirid ulatusid Süüriast Iraagini ning kogus kokku suuri rikkusi, vahendades oma pealinn Rekmu kaudu Araabiast ja Aasiast Euroopasse hennat, kulda, asbesti ja siidi, rääkimata vürtsidest. Rekmu tähendab Petrat, mis tähendab ladina keeles omakorda ‘kaljut’, kuid see, miks aastasadu telkides elanud nabatealased endale kaljude keskele ühtäkki linna rajada otsustasid – parimail päevadel elas Rekmus 20 000–30 000 inimest –, on ebaselge. Kuigi nabatealased oskasid kirjutada, eelistasid nad oma olemasolust liigseid kirjalikke tõendeid mitte maha jätta. Neljanda sajandi paiku pärast meie aega kaotasid nad oma keele ja kultuuri ning haihtusid seejärel õhku nagu õhuke suitsuviirg.
Jordaania suved on lõputud, kuivad ja kuumad, talved lühikesed ning jahedad.
Mäed akna taga näevad välja ürgsed. Nad meenutavad veidike pimsskivi või siis seda mustjaskollakat juustu, mida võib osta Lissaboni väikestest poekestest; juustu, mille koorik on iidne, kõva ja korpas otsekui muumia varbaküüs. Aastatuhanded päikest ja kõrbetuult on hiiglaslikke rahnusid kulutanud ja jätnud alles fantaasiaküllase kujuga mürklid, mis kerkivad välja heledast liivast keset kollakashallikat tühjust.
Lisaks mägedele pakuvad tee ääres mentaalset stimulatsiooni infosildid, milliseid on Jordaanias silmatorkavalt palju. Enamasti informeerivad nad teelolijat lihtsalt sellest, kui palju on lähimasse linna maad jäänud või õnnitlevad uude administratiivüksusse saabumise puhul, kuid minu vaieldamatu lemmik seisis ühe väga käänulise küngaste vahele kaduva kruusatee juures. Inglise keeles teatas ta lihtsalt ja lühidalt: Tapamaja.
Veidi pärast seda isuäratavat silti pakivad kanadalased oma seljakottidest välja Egiptusest ostetud valged lapikleivad ja alustavad bakhanaaliga, kus leib on nii eelroaks, praeks kui magustoiduks. Muusikaks kõlavad hillitsetud mälumishäälitsused ja see krudin, mis tekib siis, kui inimene oma kurgumusklitega suutäit kuiva leivapudi kõrist alla litsuda püüab. Paarike on valmis tainatoodet ka minuga jagama, mis on väga lahke ja liigutav, võttes arvesse nende vaest päritolu: praktiliselt ikkagi kolmandast maailmast.
Jordaania aukonsulaadist saadud brošüür on trükitud ilmselt eelmisel sajandil, sest selle kaanelt naeratab mulle oma kuival ja kärsitul kombel vastu Jordaania eelmine kuningas, 1999. aastal surnud ja veidi Robert Lepiksoni meenutav hallide vuntsidega Hussein. Voldikud annavad teada, et Jordaania on umbes kaks korda sama suur kui Eesti ning siin elab veidi enam kui neli korda rohkem inimesi. Rahvuslilleks on must iiris, rahvuslinnuks hele-karmiinleevike ning lisaväärtusena on just siin võimalik väisata 10 000 aastat vanasid asundusi, millistes “inimkond hakkas esmakordselt eksperimenteerima külaelu”. Iidsetest küladest küll pilte pole, kuid see-eest on trükises palju atraktiivseid fotosid Jordaania suurimast kuurordist Aqabast, kus liberaalsele islamiriigile kohaselt on lubatud nii alkohol kui paljastavamat sorti ujumisrõivad. Et kuvandit sellest Araabiamaade Disneylandist kõigi mällu juurutada, on brošüüris ohtralt fotosid ühest punases trikoos daamist, kes ujub süvenenult helesinise vee all paremalt vasakule ja vasakult paremale või viskub pritsmepilves merest välja otsekui vaal Willy, endal näol ekstaatiline see-on-parim-hetk-minu-elus-ilme. Paar lehekülge eemal kihutavad ilmselt Saudi-Araabiast tulnud noored printsid kiirete skuutritega juba ta suunas. Ma loodan väga, et nad oma õhinas punast trikood alla ei aja.
Ootamatult pöörab taksojuht järsult vasakule ja me sööstame seniselt laialt ja igati korralikult kiirteelt üles mäkke. Uus tee on umbes neli meetrit lai ja kannab, nagu sohver uhkelt teatab, Kuningate maantee nime. Taolisele võimsale nimele ei oska taksojuht küll ühtegi seletust pakkuda, kuid hiljem loen, et ilmselt liikusid just mööda seda rada Soodoma kuninga Bera ja Gomorra kuninga Birsa vastu sõtta Sineari kuningas Amrafel, Ellasari kuningas Arjok, Eelami kuningas Kedorlaomer ja Goojimi kuningas Tideal, kel oli tekkinud jumalale meelepärane plaan võtta endale “kogu Soodoma ja Gomorra varandus ja kogu nende toidus”. Kui Moosest usaldada saab, polnud kuningad Lähis-Idas toona defitsiidiks.
Tee iseloom on koleeriline, sest kohe pärast mägede vahele jõudmist asub ta meeleheitlikult looklema, pöörlema, visklema ja sõitjaid muul viisil enda seljast maha raputama. Sylvia saab aga aru, et sellist eluohtlikku maastikku läbides vajab juht veidike mentaalset meelelahutust ning hakkab näuguval häälel esitama küsimusi, mis ta lapikleibasid süües välja nuputanud on. „Mis on Jordaania rahvussport?“ nurrub ta tagaistmelt, sellal kui auto 140-kilomeetrise tunnikiirusega mäest alla järsku kurvi sööstab, juht kahe karvase käe abil rooli külge klammerdunud. Mis on Jordaania peamine majandusharu? Kas seal, kuhu me läheme, on hotell?
Veidi enne Petrasse jõudmist pidurdab Opel järsult ja meid laetakse pikemate seletusteta ümber kolmandasse autosse, mis kuulub järjekorras teise taksojuhi onule, kes asus just toimetama turiste vastassuunas – Aqabasse. Tema kliendid võtab nüüd peale meie takso ning sellise nutika code-sharingu tõttu ei tule kummalgi mehel õhtul tühjalt oma koju tagasi sõita. Sylvia näeb aga võimalust, ringutab nagu kass ja üritab ümberistumise ajal uuele taksojuhile valetada, et lennujaamas sai sõidu hinnaks kokku lepitud 50 dinaari. Paraku tuleb pettus ilmsiks ja naine poeb pettunult uude autosse.
Tühjad teed ramadani ajal. Kuna päeval ei tohi süüa ega juua, reisitakse vaid hommikupoolikuti.
Ma tean veidike sellest, kuivõrd komplitseeritud võivad olla lennupiletite hinnad – Delta Airlinesi tariif võib olla välja kirjutatud Finnairi pileti-stock’ile, kusjuures marsruudis sisalduvat Northwesti lennunumbriga lendu võib opereerida hoopis Continental –, ent ülemaailmsel lennutranspordiorganisatsioonil IATA on olemas spetsiaalne clearinghouse, selleks et iga vedaja lõppude lõpuks oma raha kätte saaks. Mismoodi liigub sõidutasu Jordaania taksojuhtide vahel, kes kliente kuumade kartulitena ühe käest teise hüpitavad, jääb mõistatuseks.
Me saabume Petra piiril asuvasse linnakesse veidi enne päikseloojangut ja ma registreerin end sisse Golden Tulipi hotelli, kus mulle on eraldatud väike ja rahulik tuba vaatega majatagustele prügikastidele. Otse teiselt poolt koridori avaneks muidugi hoopis teistsugune panoraam – majesteetlik org, päikseloojang ja mäed –, kuid administraatorile, kes on end paradiisi pääsemise huvides alates koidikust näljutanud, ei lähe mu tühised soovid korda. Ta valetab külmavereliselt, et neil pole ühtegi vaba tuba.
Ma ei tea. See peab olema maailma kõige tühjem viimase kohani täisbroneeritud hotell, sest peale ühe Itaalia turismigrupi, kes kihutas kriisates ja lärmates läbi fuajee otsekui öine kiirrong, kadudes siis oma tubadesse, ei näinud ma hotellis enam hingelistki. Kui päikseloojangu ajal restoranis õhtust söön – täidetud viinamarjalehti ja jogurtikastmes lammast ja hummust –, pole ka seal ühtki inimest, sest teenindav personal on kogunenud kööki, et kiiruga midagi kõhusoppi saada. Sel hetkel tunnen ma peaaegu kahetsust, et Sylviat ja Peterit siin ei ole, sest nende jutud vaesest Kanadast aitaks kenasti aega mööda saata.
