style="font-size:15px;"> Mind aetakse üles veidi pärast seitset hommikul.
Häire põhjuseks on reliikvia, mis on jäänud ööseks mu tuppa. Ma isegi ei teadnud, et aare seal peitub, kuid üks paremini informeeritud isik on veetnud piineldes ja väherdes kogu pimeda aja, kihutades koos esimeste päiksekiirtega vaatama, mis varandusega öö jooksul juhtunud on. Sõrmenukid trummeldavad uksele ning kähe, erutatud hääl hingeldab: “Minibar-check, sir!”
Õlu on alles. Arrak on alles ja isegi šokolaad on alles. Ma ei saa aru, miks kõhetu hotelliteenistuja korraga nii pettunud näib.
Taksosõit Petra väravasse maksab 3 dinaari. Kohe, kui hinnas on kokkuleppele jõutud, materialiseeruvad eikusagilt kaks taksojuhi sõpra või sugulast ning hüppavad autosse nagu kirbud koera peale, sest neil on vaja saada samas suunas. Logistame mööda kitsaid mäeküljele rajatud tänavaid alla, möödudes loendamatutest supermarketitest, millest igaüks on umbes sama suur kui keskmine kaubalift ja pakub soovijaile paari kilo jahu, kümmet pudelit Coca-Colat ja veidikest pesupulbrit, ent linnakese tõeline müügiartikkel on mõistagi Petra sissepääsulõiv.
Kui 30-kraadisest kuumusest Petra piletikassasse sisse astun, torkab kohe silma seinale kinnitatud hinnatabel, millel senised tariifid suurte mustade ristidega läbi kriipsutatud. Ilmselt on maailmaime tiitel turismile nii hästi mõjunud, et ühe päeva pilet maksab varasema 20 dinaari asemel nüüd 21 dinaari ning kahe päeva pilet 25 dinaari asemel 26 dinaari, sellal kui kolme päeva pileti maksumus on kerkinud 30 dinaarilt 31 dinaarile. Kuupileti hinda pole ära toodud, kuid piisava maksujõulisuse puhul on arvatavasti ka selle ostmine võimalik.
Kohe pärast piletikontrolli jõuab Petrasse sisenenu käänulisele mägiteele, millest vasakule jääb kuivanud jõesäng ja selle taha printsess Alia nimeline hobuste haigla. Mul on hea meel märkida, et kõik hobused tundusid oma varjualustes olevat juba hea tervise juures. Nad olid oma pead söögikottidesse pistnud või vahtisid sabadega vehkides, kuidas kolleegid kaarikute ees teispool orgu allamäge müdistasid. Võimalust sõita Petrasse hobukaarikuga pakutakse piletivärava läheduses nimelt ohtralt. Sellest ahvatlusest on kerge keelduda ning täpselt sama kerge on hakata tehtud otsust kahetsema niipea, kui esimesed sajad meetrid halli, tolmava liivaga kaetud kaljudevahelist rada selja taha on jäänud. Sügaval liivatolmus luuravad varbaid teravad kivirahnud ning siin-seal lebavad rõõmsad helerohelised pätsikesed, mille sisuks hooletult läbiseeditud rohi. Pange Petrasse minnes endale jalga tugevad saapad, soovitavalt sellised, mis ulatuvad poolde põlve.
Siq – kitsas pragu läbi roosa liivakivi. Mäeseinad kahel pool käiku on 91–182 meetri kõrgused.
Pärast veerandtunnilist varbaveristamist jõuan ma higiselt ja hingetult Siqi algusse. See on tume kanjonisuu hiiglaslike roosade liivakivist mägede vahel, mille taga lookleb muljetavaldav enam kui kilomeetripikkune pragu – ainus turistidele avatud Petrasse viiv tee. Peaks teie hirmud sisaldama ohtralt allakukkuvaid kivirahmakaid või nägemust maavärina tagajärjel laiakslitsutuks saamisest, tasub enne Siqi läbimist võtta sisse väike rahustav tablett. Siin-seal koonduvad ookrikarva kaljud pea kohal nii tihedalt üksteise vastu, et sadakond meetrit kõrgemal jääb nähtavaks vaid kriipsuke kahvatut kõrbetaevast. Liiv kanjonipõrandal on samas meeldivalt jahe ning õhk, ehkki seisev, pakub päiksest põlenule lõpuks veidi kosutust. See on haruldane, lummav paik, mis sest, et vaatamisväärsused on Petra alguses peaaegu et märkamatud – mõni aja poolt peaaegu kustutatud kaamelikujutis pehmes liivakivis või kohmakalt seinast eenduv džinnisammas.
Džinnid, nagu teab Petrast oivalise raamatu kirjutanud Jane Taylor, olid pärast nende islamipoolset leiutamist Petra elanikele püsiv oht. Neil inimkujulistel deemonitel olid püstipidised silmad ja lehmasõrad ning hiiglaslikud rinnad või peenised (sõltuvalt soost). See väljanägemine seletab ära, miks džinnid eelistasid oma asju ajada pimeduse katte all. Inimesi märgates kriiskasid nood mitte just väga kõrge IQ-ga olendid – kuid teatud allikail oli neil võimalus valida usku; paljud džinnid konverteerusid islamisse – nii valjult ja pikalt, et ohver sellest meelemõistuse kaotas. Abi võis džinniga kohtumisel saada vaid elavast tulest või kiirest püssipaugutamisest.
Petra avastaja, Šveitsi maadeuurija Johann Ludwig Burckhardt, pidi 1812. aastal kartma teistsuguseid ohte. Tema tööandjaks oli Londonis paiknev Association for Promoting the Discovery of the Interior Parts of Africa ning see, mida Burckhardt Sise-Aafrika asemel Lähis-Idas tegi, pole täpselt teada, kuid igatahes tegi täishabeme ja meeldivalt rahulike näojoontega Burkchardt seda araablaseks maskeerituna. Petra elanikud ei olnud eurooplaste vastu nimelt eriti külalislahked. Isegi 19. sajandi teises pooles, pärast seda, kui kaks kultuuri üksteisega juba põlvkonna jagu kohanenud olid, võisid Petra peremehed linna imetlema tulnud eurooplasi tuldud teed tagasi saata või neilt püsse paugutades sissepääsutasu nõuda. Kolmandaks alternatiiviks oli tavaline paljaksröövimine (Edward Learilt võeti ära kõik, isegi taskus olnud keedumunad). Turban, halatt ja Indiast pärit islamiõpetlase Ibrahim ibn Abdullahi alias olid Burckhardtile Petra piirkonnas märkmetetegemisel seega tõeliseks elupäästjaks. Ta suri Cairos düsenteeriasse 32-aastaselt.
Kohalike ebasõbralikkus on tegelikult mõistetav. Nagu iga bdoul hästi teadis, peitub kusagil Petras vaarao hiigelvarandus, mida valged uskmatud ilmselgelt röövima olid tulnud (läbinägelikkuse puudumises ei saa bdoule süüdistada). Aarde kõige tõenäolisemaks asupaigaks peeti Petra tuntuimat rajatist, kohe Siqi lõpus asuvat al-Khaznehi, mis on tegelikult kuninglik haud, kuid kannab beduiinide soovunelmast tulenevalt inglise keeles Treasury ja eesti keeles Varakambri nime. Nagu kirjutab Taylor, ei jätnud ükski beduiin al-Khaznehist möödudes käest võimalust püssist hoone pihta paar pauku põrutada, südames lootus, et õnnelikult sihitud kuul purustab lõpuks Varakambri räästa all oleva anuma ning vallandab kõrgustest kõikemuutva mündi- ja kullasaju. Aastakümned taolist lotomängu on rajatise fassaadi ülaosa mõneti rõugearmiliseks muutnud, kuid hetkel, mil Siq teeb viimase käänaku ja võimsad päiksest valgustatud roosakad hiigelsambad korraga eespool nähtavale ilmuvad, vallutab ta siiski mängeldes iga südame otsekui ratastoolist lavale astuv grand old lady. See hiiglaslik hauakamber on uuristatud välja mäest; õõnestatud liivakivi sisse. Tema täiuslikud sambad, puhtad siledad pinnad ja siseruumide kõmav ja mustav tühjus on võimas vaatepilt.
Al-Khazneh – kuninglik haud ehk Varakamber – rajati ilmselt esimesel sajandil enne meie aega.
Ilusaid, peaaegu liiga ilusaid rajatisi on Petras veel mitmeid – majesteetlik Klooster (Ed Deir) või siis Rooma-aegne amfiteater, mis lebab mäe varjus otsekui pooleksraiutud münt –, ent mulle avaldavad sügavaimat muljet hoopis roosakaspunases liivakivis haigutavad hauad. Lihtsaimad hauad; sügavad koopad, mida siin on kümneid – ei, sadu. Nad on juhuslikud, sageli ebamäärase kuju ja asetusega otsekui väga suurte kaldapääsukeste pesad – ning ometi nii päris. Aeg neis tundub voolavat hoopis teisiti kui väljas. Seal, kontsentreeritud päiksevalguses, võib parasjagu mööda lonkida hobune, kuid see tundub toimuvat otsekui teispool paksu klaasi, mingis võõras reaalsuses, kust ei tungi hämarasse koopasse ühtegi häält. Põrandat katab tuhm, tuhkjas liiv ning õhk on mõrkjas ja väga kuiv.
Majad, milles petralased kunagi elasid, on kadunud, mäkke uuristatud hauakambrid aga alles jäänud.
Ning siis – kambri seinad ja laed. Need on ühekorraga mustjad, kollased, punased ja lillad. Toonid roomavad üle üksteise, segunevad ja hargnevad, moodustades maagilisi ringe. Lakke vaadates jääb mulje, justkui oleks läbi liivakivi aastasadade jooksul imbunud mägede endi veri ja lümf.
Olen hauast just väljunud, kui mulle astub lähemale punaseruudulise pearätiga vanaldane bdoul, viipab usalduslikult ja avab siis oma pragulise peo, et näidata rohekassinakaid
