Ime! Kaheksa isiklikku lugu seitsmest erilisest paigast. Krister Kivi

      Ma ei tunne end enam üldse hästi. Kuus-seitse tundi tagasi sai Ammani lennujaamas puhvetilaadsest müügipunktist saatusliku impulsi ajel ostetud tikka masala võileib, mis kujutas endast kahte väga valget saiaviilu, mille vahele oli kokkuhoidlikult määritud punast toiduvärvi. Otsustades kõhust nüüd tulvavate kõrvetuste ja korinate järgi, ei olnud see aga ikkagi mitte mingi värv, vaid lihtsalt rotimürk. Teiseks olen ma nüüd olnud öö läbi magamata ning mida enam voolab üle lauba väsimusehigi, seda väiksemaks jääb mu võime end arusaadavaks muuta.

      “Raudteejaam. Kus on keskraudteejaam? Kes oskab mind viia raudteejaama?” ütlen ma närtsinult. “Tahan sõita rongiga Agrasse! Millisest raudteejaamast Agra rong väljub?”

      Kui küsida nii palju erinevaid küsimusi, oleks universumist kena, kui ta põrgataks tagasi vähemalt ühe lihtsa ja arusaadava vastuse, kuid paraku kasvab hindikeelne sumin lihtsalt korraks crescendo’ni ja kõik rikšajuhid vehivad kätega eri suundades või karjuvad ingliskeelseid müügilauseid, nagu “What you want?”, “Money Exchange”, “Hotel” ja “Let’s go”, sest nende meelest on käes viimane aeg sõidukisse hüpata ning ruupiapakki lehvitades minema kihutada. Muidugi on rikšajuhtidel õigus, kuid paraku ei suuda mitte keegi neist mind veenda selles, et nad suudaks mind ja mu kohvrit viia Agra rongile. Päike paistab lagipähe veel paar kraadi palavamalt kui enne.

      Tegelikult olin ma juba Indira Gandhi lennujaamas kuulnud, et New Delhi rongijaamast ei välju teeparandustööde tõttu Agra suunas hetkel ühtegi rongi, kuid kogenud reisijana (enda meelest!) klassifitseerisin ma selle kohe kui tüüpilise India vale. Jutud hotelli mahapõlemisest, üleujutusest või kesklinnas toimuvaist rahvarahutustest on tavaline Delhi trikk, mille eesmärgiks on viia kergeusklik turist meeleheitele ja müüa talle siis maha uus ja täiesti tarbetu teenustepakett. Liiatigi tõmbas mind raudteejaama sulgemisest teavitanud paks eneseteadlik mees kohe välja taskuarvuti ning kinnitas pärast hoogsat klõbistamist, et taksosõit linna maksaks 42 dollarit, kuigi tegelik hind on ehk 250 ruupiat ning bussiga 50.

      Paraku oleks ma pidanud teda usaldama. Kui leian lõpuks tuktukijuhi, kes oskab inglise keeles moodustada kahest sõnast pikemaid lauseid, kinnitab ka tema, et New Delhi raudteejaam on sel septembrihommikul tõepoolest suletud. Ma olin endale Kerala Expressi broneerinud mugava magamiskoha, lootuses saabuda Agrasse väljapuhanult ja õnnelikult, kuid nüüd pole mul enam isegi ähmast ettekujutust, kust see rong väljuda võiks.

      Kõige tähtsam on teha otsus, isegi siis, kui see osutub valeks. Tuktuk kihutab läbi linna ja pool tundi hiljem vean ma kuumas, valusas hommikuvalguses oma kohvrit mööda Nizamuddini vaksali järsku treppi üles, pühkides näo pealt higi, mida voolab korraga liitrite kaupa, nii et ma õieti midagi ei näe. Kerala Expressi siit jaamast küll ei välju, kuid saba India Raudtee kassa ees pole õnneks pikk ning meeldiva lisaüllatusena selgub, et nüüd töötab siin mu 2005. aasta varakevadel surnud vanatädi. Ta on muutunud väiksemaks ja tõmmumaks ja prigiseb mingis arusaamatus keeles, näides korraks tundvat kohmetust, et olen ta üles leidnud (ma ei läinud matustele), kuid hakkab siis krapsakalt askeldama ning haarab broneerimislehtede kausta. Liigutused on kärmed ja järsud ning käevõrud libisevad alla mööda tumepruuni luidrat käsivart, kui ta mulle kolmandasse klassi – ainsasse vabasse vagunisse – uue pileti broneerib ning end vastu klaasi suruvaid ja samuti pileteid osta ihkavaid hindusid samal ajal eemale ajab.