loogeldes, valmis iga hetk põgenema. Jaak Kiipus paneb käe looma seljale, kus halli karva vahelt paistab laiguti paljast nahka.
"Tahad süüa, Peeter?" küsib ta peopesaga seinale tagudes ja hüüab:
"Liisa! Kas saaks süüa?"
Peeter tõstab hetkeks vahuse pea ja kuulatab. Eespool jääb kõik vaikseks. Jaak hüüab veel kord.
"Lase olla," sõnab pesija. "Ega see nüüd tule."
"Ma kuulsin, mis sa seal ennist… See on loomapiinamine… jõhker, mõttetu."
"Mõttetu… Mis ei ole mõttetu? Mõte!.. Ikka sinu peas kummituvad need koitanud eelarvamused! Kui ma sulle ütlen: kõigel olemisel on mõte, või jälle: olemisel pole mõtet – kas see pole siiski üks ja sama mõttetus, ühevõrra petlik ja üles puhutud?.. Mind pööritab valedest!"
Jaak ei pööra pilku venna nurgeliselt kogult, mis näib liialt suur selles madalas kambris. Igal sammul see komistab millelegi, põrkab vastu ripnevat lampi ning vannub endamisi.
Pesemise lõpetanud, ta läheb eestuppa toidu järele ning näeb, Liisa seisab juba jakis ja kübaras ukse juures; kollase klaasina helkivad silmaterad liigahtuvad korra anuvalt ning jäävad siis ootavalt maha vahtima. Kui Peeter Kiipus laualt kruusi võtab ja seda loputama hakkab, avab naine ukse ja väljub sõnatult. Peeter kuuleb, ta astub paar sammu ning seisatub. Pilku eeskotta heitmata teab ta, see istub nüüd ülemisel trepiastmel, pea vastu seina surutud, ning nutab. Mida võin's mina? mõtleb ta kohvi valades – ei ole mina kutsutud pettunute lohutajaks. Hall kass tuleb teisest kambrist ning nühib oma kärnast külge vastu ta jalgu. Kuski sisimas liigatab aimus, et tema, Peeter Kiipus, peaks toimima teisiti, sootuks teisiti. Mina ei saa ju, ütleb enesele vabandudes. Mina ei taha, lisab ähmane aimus. Mina ei saa tahta, sest mina usun oma keha rohkem kui oma aju, minu keha soovib, et seda naist poleks siin. Ning tajudes tigedat rõõmu sellest otsusest, ta haarab kassi ja heidab suures kaares uksest välja.
Peeter viib eine venna kambrisse ning haarab kinni lauast, et seda koiku ette kanda, kuid Jaak tõstab tõrjuvalt käe.
"Lase olla, sinna paistab päike. Ma õite kobin üles."
Ta heidab sineli kõrvale, ulatab päitsest kargud ja komberdab puujalaga klõbistades akna juurde toolile.
Vendade söömaaeg möödub vaikides.
Vigane nõjatub õlgsele tooliseljale ning vaatab välja. Vastasmaja tulimüüri tagant paistab ribake helesinist taevast, ent sedagi varjab osaliselt vabrikukorstnaist tõusev suits.
"Ju nüüd paiguti on roheline," lausub Jaak nagu iseendale. "Jajah."
Peeter istub käsipõsekil laua ääres, otsaesine kortsus, silmad piluli.
"Mis roheline – maa veel puha lobjakut täis. No küll on tüütu," lisab haigutades.
"Mis nii?"
"Kõik see pröökamine. Torma ringi ja mässa just kui jamps, asja ees, teist taga. Nagu nüüdki seal… Nädalapäevad käisin ametis, siis tuli kui püssist nisuke viha selle värgi vastu, et. –. nisuke tusk kohe, et viskasin juudile paberid vastu vahtimist ja pistsin jooma. Viis päeva tõmbasin järjest. Siis olid rahad ja riided läbi… Sõiduraha pressisin kõrtsmikult välja."
"Juudi poodi enam ei läinud?"
Peeter raputab pead, närib ülemist huult ning lööb rusikaga lauale. "Muidugi läksin. Kohe pärast laaberdamist läksin, et, vabandage, härrad, kas ei saaks tagasi või nii… ikka hästi alandlikult ja nigelalt… Vaat kus oli enesetunne, ma ütlen! Eks juut soolas oma jao ära ja näitas siis ust."
"Ja mis sa's nüüd kavatsed?"
"Või mina tean. Kõik see minu elu on üks nässus kraam. Kuski pole enam asu. Torgi, torgi, siis tuleb nisuke vastikus selle sahkerdava kirbu vastu, et lööks puha uppi… Villand on."
Jaak võtab tapeti seest nõela ja silmitseb mõtlikult selle otsa.
"Sina oled nagu see roostene nõel. Viili on vaja."
Peetri suu kaardub pilkavale muigele.
"Nõndaks, kapten; kui sügavamõtteline ja üleliigne – nagu kõik sõnakõlksud." Ta tõsineb äkki ning tõuseb toolilt. "Mis seal targutada, ju kuidagi ikka saab."
Haarates mütsi ta laskub tänavale. Kevadõhk on paitavalt leebe; sillutamata sõiduteel kilkab kari lapsi, majatrepil konutab räbalais vanaeit ning kustki hoovab kõrbenud piima lehka. Kiipus astub aeglaselt, käed taskuisse surutud, turi vimmas. Aeg-ajalt libiseb pilk mõnele aknale, kus tolmunud lillepottide tagant vaatab ikka sama nägu, tuim ja tülpinud. Pagan võtku neid tõuke nende lamedate ninade, viletsuse ja totrusega! mõtleb Kiipus haigutades. Kui see kõik mulle ainult nii omane poleks, siis ehk saaks vähemalt põlatagi seda kiratsevat inimvakla. Kuid eestlane juba on kord selline isand, et ta peale iseenese palju muud nagu ei viitsigi põlata.
Keerates tänavast tänavasse ta jõuab sadamasse, kus laevade juures kihab laadimine ja tühjendustöö. Longib sihitult vagunite ja kastivirnade vahel, aeg-ajalt põigates langevate jahukottide eest. Mürisevad veoautod, tõstekettide kõlin, segakeelsed hüüded, viled, suitsevad laevakorstnad, kangide nägin – kõik liitub mingiks määravaks üksuseks. Vaadates laevakerede vahelt sinetavale veele, mälestub Tanel Saarpoom. See vanamees seisab eemal kõigest palavikulisest tampimisest ega taju teist maailma peale oma tõrvavinguse rannalagendiku. Küllap nüüd vist sügatakse kukalt mõne võrgu või köiepuntra ees, või jälle istutakse tööpoissi kaubeldes kuski söögipoes. Korraga sähvatab peast läbi kummaline mõte: mis oleks, kui läheksin ise Saarpoomile sulaseks, võrgupoisiks Varamäele? Ta seisatub kai äärel. Miks siis mitte minna? püüab summutada eneses hüljatsevat muigamist. Pole ju ainustki kaaluvamat põhjust, mis mind võiks tagasi hoida – nõõ, setukas, las' käia! Ta keerab ringi ja hakkab linna poole sammuma. Pentsik veli, pentsik veli, ütleb enesele ikka uuesti, kuhu sa jälle tormad? Ei sa püsi seal rannalgi kauem kui mujal, sina nüüd mõni kalur. Ent on midagi haaravat uues mõttes. Lähen vaatan ainult, kas leian vanamehe üles, mõtleb sammele kiirust lisades, võib-olla saan ta "Mustas Kukes" kätte.
Teemaja kubiseb lõunastajaist. Laudade ääres istub naisi lähedasest sitsivabrikust ja terve artell lubjaseid ehitustöölisi. Vana kalurit pole sööjate seas. Kiipus pöördub pärides noore tüdruku poole, kes seisab leti taga, põsk vastu sooja teemasinat surutud; see ei tea midagi Saarpoomist.
"Neid käib siin karjakaupa, kessi's kõiki tunneb."
"See oli nisuke habemega vanamees," veab Kiipus käega ümber palge, "kollane kuub oli seljas ja korv käes."
Tütarlaps vajutab rusika näole ning mõtleb veidi.
"Ah see… See vist läks sinna teisele korrale, neljandasse."
Kiipus jookseb trepist üles ning seisab paar minutit käigus, kuni silmad hämarusega harjuvad. Leides number neljaga tähitud ukse, peab korda kolm koputama, enne kui seest vastatakse.
Tuppa astudes silmab voodil haiglase jumega naist, kes teda nähes istuli tõuseb.
"Tere," sõnab Kiipus mõnehetkelise vaikuse järel. "Kas Varamäe Saarpoomi pole siin?"
Naine pilgutab uniseid silmi ning ta ahtaid õlgu raputab värin.
"Isa läks välja."
Isa? mõtleb
