kasukas? Kas ei saanudki kätte?"
Vanamehe näole tekib hüljatsev ilme.
"Kasukas… Üks kasukas ees või taga – sellele ei maksnud vanal ajal aevastadagi. Aga brat, kus olid ikka nahad – kümme nisukest küla anna, sedagi veel vähe. Vo."
Kärp heidab käega ning sülgab läbi hammaste.
Vee hallusest hakkab erinema paadi must kere; kõigi rannalolijate pilgud pöörduvad sinnapoole.
"Tühjalt tulevad," arvab Saarpoom.
"Ei tule tühjalt!" heidab Teleegin kaha sarasse ja ruttab vee äärde. "Juba sõidustki näha, et ei tule tühjalt. Hei, Arkaadi! Palju on?"
Paadininas seisab vanamehe poeg, paarikümneaastane lüheldane sell, uimane, pilusilmne, jäme kartulnina kestendamas, pundunud huuled lahti. Peale noore Teleegini on sõidukis veel kaks keskealist meest: Savilöövi Rein ja paadiomanik Mihkel Saarpoom. Viimane, vimmturi, karukäpp, sarnaneb näolt ja tömbilt kehaehituselt isaga, ent rusked silmad ja tõmmu nahavärv osutavad teisele verele. Pahuralt ta seisab kajutiuksel ning sülgab hapukalt vette.
"Noh, kuidas on?" hüüab Mall, kui paat raginal redelile jookseb. Ta sirutub sõiduki põhja vaatama – kolm tühja võrguvirna lebab seal. "Mitte ühelgi? Kus need's täna olid?"
"Kindralimänna all olid," sõnab Savilööv liivale ronides. "Mina ütlesin eile Arkassale, et viime Ojasuhu, Kindralimänna alla ei tule enne oimu kui mustikate aegu. Aga kui puuriks tähispuusse augu, tooks kabelist varbakondi ja paneks sinna sisse… ssa ime, kus siis räimed võtaksid!"
Räägib tõtates ja pudikeeli, vangutades ühtesoodu oma karvast pead ning tammudes jalalt jalale.
Mall rabab paadist kandami sülle ja läheb vabede juurde. Juba kolmandat nädalat nad laotavad võrgud tühjalt tuulduma ning kõigi meeleolu muutub juba ilmselt rõhutuks. Üksnes Savilöövi Rein lonkab posisedes ja habemesse muheldes vee ja sara vahet – tema on ainuke, kelle võrgusoppi eksinud mõningaid kalapoegi.
"Keeduks küllalt, keeduks küllalt," pudistab saaki korvi poetades, "kõhnukesed on, Teleegini-papa, aga kõhu täidavad. Kui saaks kustki poomisnööri, nii vaksapikkuse tükikese, küll siis…"
"Keda see Akuliina nõnda hüüatab?" pöördub Kärp sara taha vaatama, "ennäe, kuidas leegib."
Piki randa lippab tuhatnelja noor tütarlaps, hüpates üle kivide ning vehkides tühja kalakorviga.
"Küll on räimi!" kuuldub lõõtsutades karjuvat. "Oi sa jumal, küll on palju räimi!"
"Kus? Kus?" hüütakse vabede juurest.
"Papiküla omadel!" Tüdruk jookseb üles rihvale ning viskab korvi Arkaadi ette. "Meie läksime Sepamardi Mandaga sealt mööda, Ristipuu mehed parajasti tulid võrgult. Oi, küll seal oli! Kala oli kalas kinni, muudkui aeti teisi korvidesse nagu puru, kõik kohad olid nagu lund täis."
"Tohoo pergel säh!" pääseb Mihkel Saarpoomilt. "Ja meie vahime siin nagu… Nüüd sel Ludvil saab jälle laiutada, et näe kuidas meil… ssa tuline, ma võiks praegu…!" Ta virutab tähisesülemiku vastu saraseina, nii et ankur kolahtab. "Kus neil võrgud olid?"
"Sealtsamast neeme otsast nad tulid."
"Siis viime meiegi Papiküla alla! Isa, kas paat saab täna jutti?"
Vana Saarpoom imeb krigisevat piipu ning osutab maaslebavaile lipele.
"Korista need sealt jalust… Siis nõnda palju oli?" pöördub uuesti Teleegini plika poole.
"Oli jah, kole palju."
"Sa, Mall, vaata õite need võrgud seal järele ja too teised parandusest ära. Eks me's lõuna paiku ehk vii välja."
Läbi lahtise saraukse paistab auruse mere nelinurk. Mall istub vaadil ning kinnitab korgilõike võrgele. Väljas arutavad mehed Papiküla kalasaaki ja vana Teleegin jutustab noodavedamisest kuski kaugel järvel. Silmitsedes halli vee kohal liikuvaid udujooni, Mall tajub äkki teravat rahutust Nüüd mina rühman teist aastat siin kalatüdrukuna, mõtleb oma karedaile käsile vaadates, ja ei tea sedagi veel, on mu valik hea või halb…
Ent sõudes piki udust randa neeme suunas, kus asub Savilöövi hurtsik, hajub äsjane kindlusetus. Jahe vihm niisutab õhetavat nägu, aerud nagisevad käes ning tuul kannab neeme tagant mõrkjat vingu. Kollakashallina kaardub laht ta ümber, paremal, piimases udus võib aimata kaldaseina paari haralise kuusega; kuski lähedal langeb kevadine kosk, mille kohinasse seguneb vihmakassi kaeblikku häälitsust. Narr olen, kui kahtlen, mõtleb Mall paadile kiirust lisades; kus mujal olekski mu paik, kui mitte siin?
Keskpäeva paiku muutub vihm hoogsamaks, tuul pöördub hommikusse ning õhk on kõledalt külm. Mall istub köögis tule ees ja soojendab sinetavaid käsi, kui õuest kuuldub koerahaukumist ja vankrimürinat.
"Tea kes seal's nüüd…?" katkestab Mari pudrusegamise ning jookseb aknale. "Va Muna-Marta vist… Ei ole Muna-Marta, päris võõrad on."
Mall tõuseb pliidi eest ja vaatab välja. Õuel peatunud töövankril istub kolm inimkogu. Üks neist, palituta, ripnevate kaabuäärtega mees hüppab murule ning seisatub kõheldes maja ees.
"Tere! Kas vana Saarpoom kodus?" hõikab ta, kui Mall uksele ilmub.
"Isa on rannal. Kas tahate kala osta?"
Võõras astub läve ette.
"Mina olen Kiipus, tulin siia tööle," sõnab vihaselt kulme kortsutades. "Mul seal paar pampu. Kuhu need visata?"
"Tooge esialgu tuppa, eks pärast, kui isa tuleb…"
Kiipus läheb küüdimehe juurde, rabab ühe kompsu kaenlasse, teise käe otsa ning kannab esikusse.
"Kõik?" küsib Mall.
"Üks jäi veel rattile."
Mari suundub kambrist esikusse ja heidab kärme pilgu väheldasele puukohvrile ja vaipasest riidepuntrale.
"Mis kreeslid need on? Mis see harjukas tahab?"
"See on see uus võrgumees."
"Ah sealt linnast."
"Seesama jah."
Mari piilub minejale ukseprao vahelt järele.
"Suur mees on," sõnab jahuseid käsi seelikut vastu pühkides. "Ju nisuke sööb kolme eest. Äi oleks võinud võtta küll mõne väiksema. Noo, mis siis see…?" jääb korraga avasui vahtima.
Kiipus ja küüdimees tõstavad parajasti vankrist mingi inimmügeriku ning asetavad haoriida juurde pakuotsale istuma, kus see hakkab karke kaenla alla õiendama.
"Kes see on?" küsib Mari, kuna ta vaade muutub torkavaks ja huuled vajuvad kokku ahtaks jooneks.
"Ei tea… Keegi vigane vist."
"Ju minagi seda seletan, et jalutu… puruvigane ja sant. Või siis muudku veetakse aga kõik siia, siin, jah, need ranna rikkad, kes löövad kannaga kivi küljest leiba!"
Mall jookseb õuele ning seisatub kirsipuie all. Küüdimees keerab hobuse ringi ja vanker logiseb üle muru külateele. Vigane tõuseb kargele
