väljendas oma heakskiitu silmade sulgemisega, keeldumist korduva pilgutamisega, ja kui ta midagi soovis, vaatas ta otse üles.
Kui ta nõudis Valentine’i, sulges ta vaid parema silma.
Kui ta nõudis Barrois’d, sulges ta vasaku silma.
Proua de Villefort’i ettepaneku peale pilgutas ta ägedalt. Selle ilmse keeldumise peale hammustas proua de Villefort huulde.
“Ma saadan siis Valentine’i teie juurde?” küsis ta.
“Jah,” vastas rauk silmi kiiresti kinni pigistades.
Härra ja proua de Villefort noogutasid ja väljusid, andes käsu kutsuda Valentine’i, kellele oli juba varem öeldud, et tal on vaja päeval härra Noirtier’ juurde tulla.
Nende lahkumise järel astuski Valentine erutusest veel õhetava näoga rauga tuppa. Ta mõistis ainsa pilguga, et vanaisa kannatab ja et tal on vaja talle palju rääkida.
“Vanaisa, mis on juhtunud?” hüüatas ta. “Sind pahandati ja nüüd oled sa vihane?”
“Jah,” andis rauk silmi kinni pannes märku.
“Kelle vastu? Isa vastu? Ei. Proua de Villefort’i vastu? Ei. Minu vastu?”
Rauk andis märku, et jah.
“Minu vastu?” kordas Valentine üllatunult.
Rauk kordas märguannet.
“Aga mida ma olen teinud, kallis vanaisa?” hüüdis Valentine. Vastust ei tulnud. Neiu jätkas:
“Ma ei ole sind täna veel näinud. Minust on sulle vist midagi räägitud?”
“Jah,” ütles rauga erutatud pilk.
“Ma pean siis mõtlema. Jumal hoidku, vanaisa, ma vannun sulle.. Ah soo!.. Härra ja proua de Villefort tulid sinu juurest, eks?”
“Jah.”
“Ja nemad ütlesid sulle midagi, mis sind vihastas? Mis see ometi on? Kas sa tahad, et ma lähen nendelt küsima, siis saaksin sinult vabandust paluda?”
“Ei, ei,” ütles pilk.
“Sa hirmutad mind. Jumal hoidku, mida nad võisid öelda?” Ja ta mõtles pingutatult.
“Ah, nüüd ma tean,” ütles ta vaiksemalt, astudes raugale lähemale. “Võib-olla nad rääkisid mu abielust?”
“Jah,” vastas vihane pilk.
“Ma saan aru. Sa oled pahane mu vaikimise pärast. Tead sa, nad soovitasid, et ma sulle midagi ei räägiks. Ega nad mullegi ei öelnud, aga ma sain sellest saladusest teada juhuslikult. Sellepärast ma ei rääkinudki sulle midagi. Anna andeks, kallis vanaisa. “
Liikumatuks ja ilmetuks läinud pilk näis ütlevat: “Ega mind ainult sinu vaikimine ei kurvasta.”
“Mis siis ometi on?” küsis noor neiu. “Võib-olla sa arvad, et ma jätan su maha, kallis vanaisa, ja et ma abielu pärast sinu unustan.”
“Ei,” pilgutas rauk.
“Nad siis vist ütlesid sulle, et härra d’Epinay on nõus sellega, et me jääme kokku?”
“Jah.”
“Miks sa siis pahane oled?”
Rauga silmi ilmus lõpmatult mahe pilk.
“Jah, ma mõistan,” ütles Valentine, “sest sa armastad mind?” Rauk andis märku, et jah.
“Ja sul on hirm, et ma saan õnnetuks?”
“Jah.”
“Sulle härra Franz ei meeldi?”
Silmad vastasid kolm või neli korda:
“Ei, ei, ei.”
“Sa oled siis väga mures, vanaisa?”
“Jah.”
“Kuula siis,” ütles Valentine, põlvitades vanaisa tooli juurde ja pannes talle kae kaela ümber, “ka mina olen väga mures, sest mulle härra Franz d’Epinay ka ei meeldi.”
Rõõmusähvatus vilksatas vanaisa silmis.
“Kui ma tahtsin kloostrisse minna, mäletad sa, siis olid sa minu peale pahane?”
Pisar niisutas rauga kuivi lauge.
“Tegin seda sellepärast, et tahtsin pääseda abielust, mis ajab mind ahastusse.”
Noirtier hakkas hingeldama.
“See abielu teeb siis sulle muret, vanaisa? Oh, kui sa saaksid mind aidata, kui me saaksime kahekesi nende plaani nurja ajada! Aga sa oled jõuetu nende vastu, kuigi sa oled nii erksa vaimuga ja tugeva hingega; võitlemiseks oled sa niisama nõrk või veel nõrgemgi kui mina. Mis parata! Kui võimas kaitsja sa mulle oleksid olnud, kui sa oleksid terve ja täies jõus. Aga nüüd võid sa mind ainult mõista ja rõõmustada või kurvastada koos minuga. See on viimane õnn, mille jumal on unustanud mult koos muuga ära võtta.”
Nende sõnade juures ilmus Noirtier’ silmi nii salakaval ja tähendusrikas pilk, et neiu arvas selles lugevat sõnu:
“Sa eksid, ma võin sinu heaks veel palju teha.”
“Sa võid minu heaks midagi teha, kallis vanaisa?” tõlkis Valentine.
“Jah.”
Noirtier vaatas lakke. See oli kokkulepitud märguanne tema ja Valentine’i vahel, kui ta midagi soovis.
“Mida sa soovid, kallis vanaisa? Vaatame!”
Valentine hakkas pingsalt mõtlema ja välja ütlema üksteise järel pähe tulevaid mõtteid, aga rauk vastas kõigele järjekindlalt ei.
“Siis tuleb tõsised vahendid appi võtta, sest ma olen nii rumal!” ütles ta.
Valentine hakkas tähestikku üles lugema “a”-st kuni “z”-ini, vaadates halvatule naeratades silma. “N”-i juures andis Noirtier märku, et jah.
“Ah nii! See, mida sa soovid, algab “n”-tähega. Meil on siis “n”-i vaja. Mida me siis “n”-ist tahame? Na, ne, ni, no.”
“Jah, jah, jah,” tegi rauk.
“Ah see on “no”?”
“Jah.”
Valentine tõi sõnaraamatu ja pani selle Noirtier’ ette puldile.
Ta lõi sõnastiku lahti, ja kui Noirtier’ pilk jäi lehtedele püsima, jooksis Valentine’i sõrm väledalt tulpasid mööda alla.
Niisugune harjutamine kuue aasta jooksul, mil Noirtier oli selles haletsusväärses olukorras, oli Valentine’i teinud sõnade otsimisel sedavõrd osavaks, et ta sai rauga mõttekäigust niisama kiiresti aru, nagu oleks too ise suutnud sõnaraamatut kasutada.
Sõna
