“ja härra major Cavalcanti, kes on itaallane, ütleb teise nime.”
“See on minu arvates sterlet,” sõnas Château-Renaud.
“Täiesti õige.”
“Ja see, kui ma ei eksi, on silm,” ütles Cavalcanti.
“Nii see on. Nüüd, härra Danglars, küsige neilt kahelt härralt, kust püütakse neid kalu.”
“Sterleteid püütakse ainult Volgast,” ütles Château-Renaud.
“Minu arvates püütakse nii suuri silmusid ainult Fusaro järvest,” ütles Cavalcanti.
“Ilmvõimatu!” hüüdsid kõik külalised.
“Näete nüüd! Just niisugused asjad pakuvadki mulle lõbu.” ütles Monte-Cristo. “Ma olen nagu Nero – cupitor impossibilium2. See pakub ju teilegi praegu lõbu ja see kala, mis võib-olla tegelikult polegi parem latikast või lõhest, tundub teile väga hõrk, sest teie mõttes oli võimatu seda muretseda, ja ometigi on see nüüd siin.”
“Aga kuidas need mõlemad kalad Pariisi toimetati?”
“Oh taevake, see on tühiasi! Mõlemad veeti siia aamides, millest üks oli vooderdatud jõerooja vetikatega, teine kõrkjate ja järvetaimedega. Tünnid toodi siia spetsiaalselt selleks ehitatud furgoonides, ja nii nad siis elasid, sterlet kaksteist päeva ja silm kaheksa päeva. Mõlemad olid veel hinges, kui mu kokk neilt elu võttis, ühelt piimas, ja teiselt veinis. Kas te ei usu mind, härra Danglars?”
“Igatahes ma kahtlen,” vastas Danglars naeratades oma töntsi naeratust.
“Baptistin!” käskis Monte-Cristo. “Tooge siia üks sterlet ja üks silm. Need, kes on veel elus ja tulid teiste aamidega.”
Danglars jõllitas kohkunult. Seltskond plaksutas käsi.
Neli teenrit tõid kaks veetaimedega aami. Kummaski lõi lupsu üks kala, mis sarnanes laual olevaga.
“Aga miks oli kumbagi kaks?” küsis Danglars.
“Üks võib surra,” vastas Monte-Cristo lihtsalt.
“Te olete tõesti hämmastav inimene,” ütles Danglars. “Ja öelgu filosoofid mis tahes, rikas olla on oivaline!”
“Eriti kui inimene on leidlik!” ütles proua Danglars.
“Ärge seda au minu nimele kirjutage, proua. See oli juba vanade roomlaste juures suures aus. Plinius räägib, et Ostiast saadeti Rooma orjad, keda teatud vahemaa tagant välja vahetati ja kes pea peal kandsid kalu, mida ta nimetas mulus’eks. Pliniuse kirjelduse järgi võib seda arvatavasti pidada merilatikaks. Elus mulus oli suur luksus, sest tema surm oli õige lõbus vaatemäng: surres vahetas ta kolm-neli korda värvi, tegi läbi kogu spektriskaala nagu õhku hajuv vikerkaar – ja siis saadeti ta kööki. Tema surmaheitlus oli osa tema väärtusest. Kui teda poleks elusalt nähtud, oleks teda surnult põlatud.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
