style="font-size:15px;"> “See on muidugi väga huvitav, aga pikapeale hakkab niisugune elu vist tüütama?”
“Jah, algul võtab suurest vahtimisest kaela kangeks, aga aasta-paariga harjub ära. Peale selle on meil oma vaba aeg ja puhkepäevad.”
“Puhkepäevad?”
“Jah.”
“Millal?”
“Siis kui ilm on udune.”
“Arusaadav.”
“Mulle on need päris pidupäevad. Siis lähen ma aeda ja ma istutan, lõikan, pügan, hävitan röövikuid – aeg läheb kiiresti.”
“Kaua te siin juba olete?”
“Kohal olen kümme aastat, aga enne seda veel viis, kokku viisteist.”
“Kui vana te olete?”
“Viiskümmend viis.”
“Kaua te peate teenima, et pensioni saada?”
“Oh! Kakskümmend viis aastat, härra.”
“Ja kui suur on pension?”
“Sada eküüd.”
“Vaene inimkond!” pomises Monte-Cristo.
“Mis te ütlesite, härra?” küsis ametnik.
“Ütlesin, et see on väga huvitav.”
“Mis asi?”
“Kõik see, mida te mulle näitate… Kas te nendest oma märkidest mitte midagi ei taipa?”
“Mitte kui midagi.”
“Te pole iial püüdnud neid mõista?”
“Mitte iial. Milleks?”
“Aga on ju ometi märke, mis on määratud otseselt teile?”
“Seda küll.”
“Kas te neid mõistate?”
“Need on alati ühed ja samad.”
“Mida nad ütlevad?”
““Pole midagi uut”…“Teil on tund aega aega”…või “Homseni…””
“See on tõesti ohutu,” ütles krahv. “Aga vaadake, teie ametivend hakkab vist liigutama.”
“Jah, jumala eest! Aitäh, härra.”
“Ja mida ta teile ütleb? On see midagi niisugust, millest te aru saate?”
“Jah. Ta küsib, kas ma olen valmis.”
“Ja teie vastate talle?”
“Märgiga, mis näitab mu parempoolsele ametivennale, et ma olen valmis, ja vasakpoolsele, et too ennast omakorda valmis seaks.”
“Väga leidlik,” kiitis krahv.
“Te saate kohe näha,” ütles mehike uhkelt. “Viie minuti pärast hakkab ta rääkima.”
“Mui on siis viis minutit aega,” mõtles Monte-Cristo, “nii palju pole mul vajagi. Kallis härra,” ütles ta, “lubage, et ma teilt midagi küsin?”
“Olge lahked.”
“Kas te armastate aia pidamist?”
“Kirglikult.”
“Ja te oleksite õnnelik, kui teil oleks selle paarikümne jala suuruse terrassi asemel kahe arpaani suurune aed?”
“Härra, ma teeksin sellest maapealse paradiisi.”
“Oma tuhande frangiga te elate viletsalt?”
“Küllaltki viletsalt. Aga kuidagi elan ära.”
“Jah. Aga teil on vaid armetu aialapp.”
“See on tõsi, aed ei ole suur.”
“Ja lisaks on siin unihiired, kes kõik nahka panevad.”
“Jah, see on minu nuhtlus.”
“Ütelge, kui te õnnetuseks pöörate pea ära sel hetkel, kui parempoolne ametivend liigutama hakkab?”
“Siis ma ei näe teda.”
“Ja mis siis juhtub?”
“Ma ei saa tema signaale korrata.”
“Ja siis?”
“Siis pean ma maksma trahvi, sest olen jätnud need hooletusest kordamata.”
“Kui palju?”
“Sada franki.”
“Kümnendik palgast. Ilus summa.”
“Jaa!” ohkas ametnik.
“Kas teil on seda ette tulnud?” küsis Monte-Cristo.
“Üks kord, härra, üks kord, kui ma pähkelpruuni roosi pookisin.”
“Või nii. Aga kui teil tuleks nüüd mõte mõnda signaali muuta või anda edasi hoopis mõni teine signaal?”
“See on iseasi. Siis lastakse mind lahti ja ma kaotaksin pensioni.”
“Kolmsada franki?”
“Jah, härra, sada eküüd. Saate isegi aru, et ma ei tee seda eluilmas.”
“Isegi siis mitte, kui saaksite selle eest oma viieteistkümne aasta palga? See tasub ju kaalumist, kas pole nii?”
“Viieteistkümne tuhande frangi eest?”
“Jah.”
“Härra, te ehmatate mind!”
“Minge ikka!”
“Härra, te tahate mind ahvatleda?”
“Just nimelt! Saage aru, viisteist tuhat franki?”
“Härra, laske ma vaatan oma parempoolset ametivenda!”
“Ei, ärge vaadake teda, vaid seda siin.”
“Mis see on?”
“Mis te räägite! Kas te siis ei tunne neid väikesi pabereid?”
“Pangatähed!”
“Pesuehtsad! Viisteist tükki.”
“Kellele need kuuluvad?”
“Teile, kui te seda soovite.”
“Minule!”
