heitis paokil ukse vahelt pilgu kõrvaltuppa. Monte-Cristo pidas teda teravalt silmas.
“Oh issand!” hüüatas Bertuccio.
“Mis on?” küsis krahv.
“See naine… See naine!”
“Milline naine?”
“Kellel on valge kleit ja nii palju briljante! See blond!”
“Proua Danglars?”
“Ma ei tea, kuidas ta nimi on. Aga see on tema, härra, see on tema.”
“Kes tema?”
“Naine, kes oli aias! Kes oli rase. See, kes jalutas ringi ja ootas… Ootas!”
Bertuccio seisis, suu ammuli, näost kaame ja juuksed peas püsti.
“Keda ta ootas?”
Bertuccio näitas näpuga – umbes samasuguse liigutusega, kui Macbeth osutas Banco vaimule – sõnatult Villefort’i.
“Oo!.. Oo!.. Kas te näete?” pomises ta lõpuks.
“Mida? Keda?”
“Teda.”
“Teda! Härra kuninglikku prokuröri Villefort’i. Muidugi ma näen.”
“Kas ma siis ei tapnudki teda?”
“Tubli härra Bertuccio, te hakkate vist lolliks minema,” ütles krahv.
“Ta polegi siis surnud?”
“Ei. Ta ei ole surnud. Te näete seda väga hästi. Selle asemel et torgata talle nuga kuuenda ja seitsmenda ribi vahele, nagu on teie kaasmaalastel kombeks, tabasite teie teda kas kõrgemale või madalamale. Muide, kohtumeestel on visa hing. Või hoopiski kõik see. mis te mulle rääkisite, ei ole tõsi, see on vaid teie kujutlusvõime vili, hallutsinatsioon, meelepete. Te jäite magama, seedides halvasti oma kättemaksu, see rõhus teie magu. Te nägite lihtsalt košmaarset und, ja oligi kõik. Võtke nüüd ennast rahulikult kokku ja lugege üle: härra ja proua de Villefort, kaks, härra ja proua Danglars, neli, härra de Château-Renaud, härra Debray, härra Morrel, seitse. Härra major Bartolommeo Cavalcanti, kaheksa.”
“Kaheksa,” kordas Bertuccio.
“Oodake! Oodake ometi! Mis pagan te äraminekuga nii väga kiirustate! Ühe külalise te unustasite. Vaadake natuke vasemale… Näete… Härra Andrea Cavalcanti, noormees mustas frakis, kes vaatab Murillo “Madonnat”, praegu pöördub ümber.”
Sel korral oleks Bertuccio äärepealt karjatanud, aga Monte-Cristo pilk lämmatas karjatuse ta huulil.
“Benedetto!” pomises ta tasakesi. “See on saatus!”
“Kell on pool seitse, härra Bertuccio,” ütles krahv karmilt. “Ma andsin korralduse, et sel kellaajal istutakse lauda. Te teate, et ma ei armasta oodata.”
Ja Monte-Cristo läks tagasi salongi külaliste juurde, Bertuccio aga komberdas seinast kinni hoides söögituppa.
Viis minutit hiljem avanesid saali mõlemad uksepooled. Bertuccio ilmus uksele ja tegi nagu Vatel1 Chantilly’s viimase kangelasliku pingutuse, öeldes:
“Härra krahv, laud on kaetud.”
Monte-Cristo ulatas käsivarre proua de Villefort’ile.
“Härra de Villefort,” ütles krahv, “palun, viige teie proua paruness Danglars lauda.”
Villefort kuuletus ja kõik läksid söögituppa.
VI
ÕHTUSÖÖK
Oli ilmselge, et söögisaali minnes valdas kõiki külalisi üks ja seesama tunne. Igaüks küsis endalt, milline kummaline võim oli neid kõiki siia majja kokku toonud, ja ehkki mõned olid hämmeldunud ja isegi väga murelikud, et olid siin majas, ometi poleks siit puududa tahtnud keegi.
Kuigi alles hiljaaegu tekkinud suhted, krahvi ekstsentriline ja eraklik elu, tema tundmatu päritolu ja muinasjutuline varandus sundisid mehi ettevaatlikkusele, kuigi naistele oli kirjutamata seaduseks mitte astuda majja, kus ei olnud naisi neid vastu võtmas, ometi olid mehed käega löönud ettevaatusele ja naised sündsusreeglitele – uudishimu oli neid vastupandamatult kannustanud ja kõige üle võidu saavutanud.
Kõiki näis vaevavat mure – ka jäiga hoiakuga vanahärra Cavalcantit ja ülivaba käitumisega noort Cavalcantit – , miks on nad koos inimestega, keda nägid esimest korda, mehe juures, kelle kavatsusi nad ei oska ära aimata.
Proua Danglars oli võpatanud, nähes Monte-Cristo sõnade peale härra de Villefort’i tema poole tulevat ja talle oma käsivart pakkuvat, härra de Villefort aga tajus, kuidas ta pilk kuldraamis prillide taga uduseks tõmbus parunessi kätt oma käsivarrel tundes.
Kummagi reageering ei jäänud krahvile märkamatuks. Juba ainuüksi nende inimeste kokkupuude pakkus ülimat huvi antud stseeni tähelepanelikule jälgijale.
Härra de Villefort’i paremal käel oli proua Danglars ja vasemal Morrel.
Krahv istus proua de Villefort’i ja Danglars’i vahel.
Ülejäänud vahekohtades istusid Debray Cavalcantide vahel ja Château-Renaud proua de Villefort’i ja Morreli vahel.
Pidusöök oli hiilgav. Monte-Cristo oli seadnud eesmärgiks kummutada täielikult pariislik sümmeetria ja pakkuda märksa rohkem toitu külaliste uudishimu kui isu rahuldamiseks. Pidulaud oli idamaine, aga idamaine selles mõttes, nagu see võib olla araabia muinasjutuhaldjatel.
Neljast ilmakaarest kokku toodud kõikvõimalikud puuviljad, mida võib vigastamata ja mahlakatena puistata Euroopa küllusesarve, olid kuhjatud püramiididena hiina vaasidesse ja jaapani karikatesse. Säravate sulgedega haruldased linnud ja koletislikud kalad hõbeliudadel, kõik Egeuse mere saarte, Väike-Aasia ja Lõuna-Aafrika veinid, millele kummalise kujuga pudelite nägemine näis veelgi hõrkust lisavat, defileerisid nagu muiste Apiciuse võõruspidudel pariislaste silme eest mööda, kelle arvates oli küll võimalik kulutada tuhat luidoori kümne inimese pidusöögile, aga ainult tingimusel, et süüakse pärleid nagu Kleopatra, ja juuakse sulakulda nagu Lorenzo di Medici.
Monte-Cristo märkas üldist hämmeldust, hakkas naerma ja pilkamisi rääkima.
“Härrased,” ütles ta. “küllap te olete nõus seisukohaga, et kui inimene on jõudnud teatavale jõukuseastmele, siis tunneb ta vajadust vaid ülearuse järele, nii nagu daamidki tunnistavad, et teatud vaimustuseastmele jõudes on ainult ideaalil veel mingi väärtus? Kui nüüd samas vaimus jätkata, siis mis on õieti imepärane? See, mida me ei mõista. Mis on tõeliselt ihaldusväärne? See, mida me kätte ei saa. Nii on ka minu elu eesmärk olnud näha seda, mida ma ei mõista, ja hankida seda, mis on kättesaamatu. Ma saavutan seda kahe vahendiga: rahaga ja tahtejõuga. Ma võtan endale näiteks midagi pähe ja püüan seda saavutada niisama visalt kui teie, härra Danglars, mõne raudtee ehitamist, teie, härra de Villefort, mõne inimese surmamõistmist, teie, härra Debray, mõne kuningriigi rahustamist, teie, härra Château-Renaud, mõne naise vallutamist, ja teie, härra Morrel, mõne hobuse taltsutamist,
Vatel – Condé printsi maitre d’hotel, kes pidas ennast süüdlaseks Louis XIV auks korraldatud einel esinenud eksimustes ja tappis enda järgmisel hommikul.
