parunessi vaikimise peale, mis viitas ebaharilikule alandlikkusele, ja näitas parunessile kahte hiiglasuurt hiina portselanist potti, millel siuglesid nii lopsakad ja imelise kujuga merevetikad, et ainult loodus võis luua midagi nii rikkalikku, mahlakat ja teravmeelset.
Paruness oli vaimustuses.
“Sinna võiks ju istutada mõne Tuileries’ pargi kastani,” ütles paruness. “Kuidas on suudetud nii tohutu suuri potte põletada?”
“Proua, meilt, pisiplastika ja klaaskujukeste meisterdajailt ei maksa seda küsida. See töö kuulub teise ajastusse, see on mingite maa- ja merevaimude töö.”
“Kuidas need on tehtud ja mis ajastust nad pärinevad?”
“Ma ei tea. Olen vaid kuulnud, et üks Hiina keiser laskis selleks eri ahju ehitada ja et selles ahjus põletati üksteise järel kaksteist niisugust potti. Kaks purunesid kuumuses, ülejäänud kümme lasti kolmesaja sülla sügavusse merepõhja. Meri teadis, mida temalt taheti, ja heitis nende üle oma väänkasvud, keerutas nende ümber korallid, inkrusteeris neisse karbikeermed. Kõik kivistus kahesaja aasta jooksul ennekuulmatus sügavuses, sest revolutsioon pühkis minema keisri, kes oli alustanud seda katset. Säilinud oli vaid ürik, milles räägiti pottide põletamisest ja nende merepõhja laskmisest. Kakssada aastat hiljem leiti ürik ja potid otsustati üles tõsta. Tuukrid sukeldusid selleks valmistatud masinatega lahepõhja, kuhu vaasid olid heidetud. Ent kümnest leiti üles vaid kolm, teised oli voolus purustanud ja minema kandnud. Ma armastan neid vaase, sest teinekord ma kujutlen hirmuäratavaid, salapäraseid ja vormituid koletisi, niisuguseid, nagu näevad ainult tuukrid, kuidas need on vaase oma tuima ja tundetu pilguga imestunult jõllitanud ja kuidas terved kalade müriaadid on sinna vaenlaste jälitamise eest pugenud ja seal tukastanud.”
Danglars haruldustest eriti ei hoolinud ja rebis imekaunilt apelsinipuult masinlikult ükshaaval õisi. Kui ta oli apelsinipuuga valmis saanud, asus ta ühe kaktuse kallale, aga see mõnevõrra keerukama iseloomuga kaktus torkas teda väljakutsuvalt.
Danglars võpatas ja hõõrus silmi, nagu ärkaks ta unest.
“Härra,” ütles Monte-Cristo naeratades, “te armastate maale ja teil on suurepäraseid asju, sellepärast ma ei julge teile enda omi kiitma hakata. Aga siin võite te siiski näha kahte Hobbemat, ühte Paul Potterit, ühte Mierisi, kahte Gérard Dow’d, ühte Raffaeli, ühte Van Dycki, ühte Zurbarani ja paari Murillot, mis väärivad teile tutvustamist.”
“Ohoo! Seda Hobbemat ma tean,” ütles Debray.
“Kas tõesti?”
“Jah, seda pakuti muuseumile.”
“Mida tal vist ei ole?” söandas küsida Monte-Cristo.
“Ei. Ja siiski keeldus ta seda ostmast.”
“Miks?” küsis Château-Renaud.
“Te olete vaimustav inimene! Valitsus ei ole nii rikas.”
“Vabandust!” ütles Château-Renaud. “Seda juttu kuulen ma iga päev viimase kaheksa aasta jooksul, aga ma pole ikka veel suutnud sellega harjuda.”
“Pikapeale harjute,” ütles Debray.
“Härra major Bartolommeo Cavalcanti! Härra vikont Andrea Cavalcanti!” teatas Baptistin.
Äsja tegija käest tulnud must siidkrae, värskelt pöetud habe, hallid vurrud, kindel pilk, kolme medali ja viie ristiga majorimunder, ühesõnaga, laitmatult riietatud vana sõjamees – sellisena saabus kohale major Bartolommeo Cavalcanti, keda meie tunneme kui armastavat isa.
Tema kõrval tuli meile niisama hästi tuntud aupaklik poeg vikont Andrea Cavalcanti, nõelasilmast tulnud särav ülikond seljas ja naeratus huulil.
Kolm noormeest ajasid omavahel juttu ning nende pilgud libisesid isalt pojale, peatudes mõistagi kauem just pojal, keda nad üksikasjaliselt uurisid.
“Cavalcanti!” ütles Debray.
“Kõlav nimi, pole midagi öelda!” ütles Morrel.
“Jah,” sõnas Château-Renaud. “itaallastel on ilusad nimed, aga nad käivad halvasti riides.”
“Te olete norija, Château-Renaud,” ütles Debray, “nende riided on hiilgava rätsepa juurest ja uhiuued.”
“Seda ma just heidangi neile ette. Härrast jääb mulje, nagu oleks ta täna esimest päeva riides.”
“Kes need härrad on?” küsis Danglars krahv Monte-Cristolt.
“Te kuulsite, Cavalcantid.”
“Kuulsin vaid nime, see ei ütle mulle midagi.”
“Ah jaa, te ei tunne ju itaalia aadlikke. Kui öeldakse Cavalcanti, tähendab see valitsejasugu.”
“Kenake varandus taga?” küsis pankur.
“Muinasjutuline.”
“Mida nad teevad?”
“Üritavad seda läbi lüüa, aga ei tule sellega kuidagi toime. Neil olevat muide akreditiive teie pangale, nagu nad mulle ütlesid üleeile, kui nad minu pool käisid. Teie pärast ma nad täna siia kutsusingi. Ma tutvustan neid teile.”
“Aga mulle tundub, et nad räägivad väga puhtalt prantsuse keelt,” ütles Danglars.
“Poeg õppis mingis kolledžis Lõuna-Prantsusmaal, Marseille’s või kuskil selle lähedal. Küll te näete, ta on väga vaimustatud.”
“Millest?” küsis paruness.
“Prantslannadest, proua. Naise tahab ta võtta ilmtingimata Pariisist.”
“Teravmeelne mõte, pole midagi öelda,” ühmas Danglars õlgu kehitades.
Proua Danglars heitis mehele pilgu, mis igal muul korral oleks ennustanud äikest, aga juba teist korda ei öelnud ta midagi.
“Parun paistab olevat täna sünges meeleolus.” ütles Monte-Cristo proua Danglars’ile. “Ega teda juhuslikult ministriks ei taheta teha?”
“Minu teada veel mitte. Arvan pigem, et ta mängis börsil ja kaotas ning nüüd ei tea, kelle kaela süüd veeretada.”
“Härra ja proua de Villefort!” teatas Baptistin.
Nimetatud astusid sisse. Kuigi härra de Villefort end valitses, oli ta silmanähtavalt erutatud. Tema kätt surudes tundis Monte-Cristo, kuidas see värises.
“Ainult naised oskavad teeselda,” mõtles Monte-Cristo, vaadates proua Danglars’i poole, kes naeratas kuninglikule prokurörile ja suudles tema abikaasat põsele.
Kui tervitamine läbi oli, märkas krahv, kuidas seni köögis toimetanud Bertuccio hiilis väikesesse ruumi, mis asus salongi kõrval, kus viibisid külalised.
Krahv läks tema juurde.
“Mida te soovite, härra Bertuccio?” küsis krahv.
“Kõrgeausus ei öelnud mulle, palju külalisi tuleb.”
“Ah õigus jah.”
“Palju
