mu isa peab seda teadma?”
“Jah.”
“On sul notari tulekuga kiire?”
“Jah.”
“Siis saadame kohe notari järele, kallis vanaisa. On see kõik, mida sa tahad?”
“Jah.”
Valentine tõttas kella juurde, kutsus teenri ja käskis paluda härra või proua de Villefort’i vanaisa juurde tulla.
“Oled sa rahul?” küsis Valentine. “Jah… Jah, ma arvan küll. Seda polnud ju sugugi kerge leida, eks ole?”
Ja neiu naeratas vanaisale nii, nagu ta oleks võinud naeratada lapsele.
Härra de Villefort tuli sisse Barrois’ saatel.
“Mida te soovite?” küsis ta haigelt.
“Isa,” ütles Valentine, “vanaisa tahab notarit.”
Kummalise ja ennekõike ootamatu soovi peale vaatasid härra de Villefort ja halvatu teineteisele otsa.
“Jah,” andis too kindlalt märku, näidates, et Valentine’i ja oma vana teenri abiga, kellel oli nüüd isanda soov teada, oli ta valmis võitlema.
“Te tahate notarit?” kordas Villefort.
“Jah.”
“Milleks?”
Noirtier ei vastanud.
“Milleks on teil vaja notarit?” küsis Villefort.
Halvatu pilk jäi liikumatuks ja järelikult tummaks, mis pidi tähendama: ma soovin oma tahtmist saada.
“Et meile mõnda halba vempu mängida?” ütles Villefort. “Kas seda tasub?”
“Aga kui härra tahab notarit,” sõnas Barrois vanadele teenritele iseloomuliku visadusega, “on tal ilmselt notarit vaja. Ma lähen siis notari järele.”
Barrois ei tunnistanud ühtegi käskijat peale Noirtier’ ja ei lubanud kunagi, et tema tahtele oleks vastu vaieldud.
“Jah, ma tahan notarit,” andis vanamees märku, sulgedes väljakutsuvalt silmad, just nagu öeldes: “Vaatame, kas keegi julgeb mulle keelata seda, mida ma tahan.”
“Notar tuleb, kui te seda ilmtingimata tahate, härra,” ütles Villefort. “Aga ma pean tema ees vabandama ja teilgi tuleb vabandada, sest stseen tuleb ülimalt naeruväärne.”
“Mis sellest,” lausus Barrois. “Ma siis lähen talle järele.” Ja vana teener kõndis võidukalt välja.
II
TESTAMENT
Sel hetkel, kui Barrois toast välja läks, vaatas Noirtier Valentine’i poole, silmis pinev ja salakaval pilk. Noor neiu mõistis seda pilku ja seda mõistis ka Villefort, sest ta laup tõmbus pilve ja kulm kortsu.
Villefort võttis tooli, istus sellele ja jäi halvatu tuppa ootama.
Noirtier jälgis tema tegutsemist täiesti ükskõikselt, aga ta oli andnud silmanurgast märku Valentine’ile, et too ei muretseks ja jääks samuti sinna.
Kolmveerand tunni pärast tuli teener koos notariga tagasi.
“Härra,” ütles Villefort pärast esimesi tervitussõnu, “teie järele saatis härra Noirtier, keda te näete siin. Üldise halvatuse tagajärjel on ta liikumisvõimetu ja ta ei räägi. Ainult meie üksi suudame hädavaevalt taibata tema mõtetest vaid üksikuid riismeid.”
Noirtier’ pilk kutsus Valentine’i appi ja tegi seda nii tõsiselt ja käskivalt, et neiu lausus sedamaid:
“Härra notar, mina saan aru kõigest, mida vanaisa öelda tahab.”
“See on tõsi,” lisas Barrois, “kõigest, absoluutselt kõigest, nagu ma härrale juba siia tulles ütlesin.”
“Lubage teile öelda, härra, ja ka teile, preili,” sõnas notar, pöördudes Villefort’i ja Valentine’i poole, “et see on üks neid juhtumeid, kus ametiisik ei või mõtlematult tegutseda, et mitte võtta endale rasket vastutust. Et mingi dokument oleks kehtiv, peab notar olema ennekõike kindlalt veendunud, et ta on täpselt edasi andnud selle inimese tahet, kes seda dikteerib. Mina ei saa olla kindel heakskiidule või vastuseisule kliendi puhul, kes ei räägi. Ja kuna kliendi tummust arvestades ei või ma kindel olla tema soovide või mittesoovide objektis, on minu vahendus täiesti tarbetu ja ma kasutaksin oma ametit ebaseaduslikult.”
Notar astus sammu ukse poole, et ära minna. Peaaegu märkamatu võidunaeratus libises kuningliku prokuröri huulile. Noirtier aga vaatas nii ahastavalt Valentine’i poole, et too astus notari teele ette.
“Härra notar,” ütles ta, “keel, mida ma räägin oma vanaisaga, on kergesti õpitav, ja nii nagu mina seda mõistan, võin ma ka teile seda mõne minutiga õpetada. Ütelge, härra, mida on vaja, et teie südametunnistus võiks rahule jääda?”
“Et meie aktid oleksid kehtivad, preili,” ütles notar, “peame olema kindlad heakskiidus või vastuseisus. Testamenditegija ihu võib olla haige, aga ta vaim peab olema terve.”
“Härra notar, kaks märki veenavad teid kindlalt, et minu vanaisa on praegusel hetkel täie mõistuse juures. Härra Noirtier, kes on kõnelemisja liikumisvõimetu, paneb silmad kinni, kui ta soovib öelda “jah” ja pilgutab mitu korda, kui soovib öelda “ei”. Nüüd te teate, kuidas härra Noirtier’ga rääkida. Proovige.”
Rauk vaatas nii hella ja tänuliku pilguga Valentine’i poole, et isegi notar mõistis seda.
“Härra, kas te kuulsite ja saite aru, mida ütles teie pojatütar?” küsis notar.
Noirtier pani aeglaselt silmad kinni ja tegi need hetke pärast jälle lahti.
“Ja te kiidate heaks selle, mis ta ütles? See tähendab, et tema poolt mainitud leppemärkide abil teete te mõistetavaks oma mõtted?”
“Jah,” tegi rauk.
“Te nõudsite minu siiatulekut?”
“Jah.”
“Et teha oma testamenti?”
“Jah.”
“Ja te ei taha, et ma lahkuksin testamenti tegemata?”
Halvatu pilgutas ägedalt mitu korda järjest.
“Härra, kas te nüüd saate aru ja kas teie südametunnistus on rahul?” küsis Valentine.
Aga enne kui notar jõudis vastata, tõmbas Villefort ta kõrvale.
“Härra,” küsis ta, “kas te arvate, kui inimest on tabanud nii kohutav füüsiline šokk nagu härra Noirtier de Villefort’i, et see pole tema psüühikale raskeid jälgi jätnud?”
“Mitte see ei tee mulle erilist muret, härra,” vastas notar, “aga ma ei oska arvata, kuidas me suudaksime aimata tema mõtteid, et saada
