torm vaibuma, nagu kaovad pärast tormi päikese mõjul vahused ja mässavad lained.
See vaikimine, endassesüüvimine, see võitlus kestis umbes kakskümmend sekundit.
Siis tõstis krahv oma kahvatunud näo.
“Näete, kallis sõber,” ütles ta ainult pisut kähiseva häälega, “kuidas jumal oskab karistada kõige suuremaid ärplejaid ja kõige külmaverelisemaid inimesi, kes jäävad ükskõikseks kohutavate vaatemängude ees, mida jumal neile saadab. Mina, kes ma jälgisin külma südamega ja uudishimulikult selle võika tragöödia arengut, mina, kes ma nagu kuri ingel naersin halva üle, mida inimesed teevad saladuskatte all – rikastel ja võimsatel on kerge saladust tagada – , nüüd on mind omakorda salvanud see madu, kelle siuglevat liikumist ma jälgisin, ja salvanud otse südamesse!”
Morrel oigas peaaegu kõlatult.
“Aitab nüüd halisemisest!” ütles krahv. “Olge mees, olge tugev, ärge kaotage lootust, sest mina olen siin, ma valvan teie järele.”
Morrel vangutas nukralt pead.
“Ma ütlesin teile, ärge kaotage lootust, saite aru?” hüüdis Monte-Cristo. “Teadke, et mina ei valeta iialgi, mina ei eksi iialgi. On südapäev, Maximilien, tänage taevast, et te tulite siia südapäeval, selle asemel et tulla täna õhtul, selle asemel et tulla homme hommikul. Kuulake nüüd, mis ma teile ütlen, Morrel. Praegu on südapäev. Kui Valentine ei ole praegu surnud, siis ta ei sure.”
“Oo jumal, jumal küll!” hüüdis Morrel. “Minust jäi ta surema.”
Monte-Cristo pani käe laubale.
Mis toimus selles peas, tulvil kohutavalt painavaid saladusi? Mida ütles sellele ühteaegu halastamatule ja inimlikule mõistusele valguseingel või pimedusedeemon?
Seda teab ainult jumal.
Monte-Cristo tõstis veel kord pea ja nüüd oli ta ilme rahulik nagu unest virgunud lapsel.
“Maximilien,” ütles ta noormehele, “minge rahulikult koju. Ma soovitan teile, ärge astuge ühtegi sammu, ärge võtke midagi ette, ärge laske oma näole mingit mure varju. Ma saadan teile teateid. Minge.”
“Oh jumal, jumal küll!” ütles Morrel. “Te kohutate mind, krahv, oma külmaverelisusega. Kas teie suudate siis midagi surma vastu? Kas te olete rohkem kui inimene? Kas te olete ingel? Kas te olete jumal?”
Ja noormees, keda ükski oht polnud sundinud sammu võrragi taganema, taganes kirjeldamatust õudusest haaratult Monte-Cristo ees.
Aga Monte-Cristo vaatas teda nukra ja nii maheda naeratusega, et Maximilien tundis, kuidas talle pisarad silmi tungisid.
“Ma võin väga palju, mu sõber,” vastas krahv. “Minge, ma pean nüüd olema üksi.”
Alistudes imelisele mõjuvõimule, mis oli Monte-Cristol teda ümbritseva üle, ei püüdnudki Morrel selle vastu võidelda. Ta surus krahvi kätt ja lahkus.
Ainult uksel ta viivitas, et ära oodata Baptistini, kes tuli joostes ümber Matignoni tänava nurga.
Vahepeal olid Villefort ja d’Avrigny kiirustanud. Nende kohalejõudmisel oli Valentine veel teadvusetu ja arst oli haige läbi uurinud hoolega, mida tingis olukord, ja põhjalikkusega, mida kahekordistas saladuse teadmine.
Villefort ei pööranud pilku arsti silmilt ja huulilt ning ootas läbivaatuse tulemust. Noirtier, kes oli palju kahvatum kui neiu, kes palju kirglikumalt ootas lahendust kui Villefort ise, temagi ootas, ja kogu tema erk vaim ja tunded olid tema pilgus.
Lõpuks ütles d’Avrigny aeglaselt:
“Ta elab veel.”
“Veel!” hüüdis Villefort. “Ah, doktor, kui jubeda sõna te praegu ütlesite!”
“Jah,” ütles arst, “ja ma kordan oma lauset: ta elab veel ja ma olen selle üle väga imestunud.”
“Ta on siis päästetud?” küsis isa.
“Jah, sest ta elab.”
Sel hetkel kohtus d’Avrigny pilk Noirtier’ silmadega ja neis sädeles nii erakordne rõõm, neis oli nii tähendusrikas pilk, et see rabas arsti.
Arst laskis neiu tagasi langeda tugitooli – Valentine’i huuled eraldusid vaevu muust näost, niivõrd kahvatud ja valged olid nad – ja vaatas paigal seistes Noirtier’le otsa, kelle pilgust oli aru saada, et ta jälgis arsti iga liigutust ja pidas oma mõttes aru.
“Härra,” ütles siis arst Villefort’ile, “palun kutsuge siia preili Valentine’i toatüdruk.”
Villefort laskis lahti Valentine’i peast, mida ta käte vahel hoidis, ja läks ise toatüdrukut kutsuma.
Kohe kui uks oli Villefort’i selja taga kinni langenud, astus d’Avrigny Noirtier’ juurde.
“Te tahate mulle midagi öelda?” küsis ta.
Halvatu pilgutas väljendusrikkalt silmi. Mäletatavasti oli see ainus tema käsutuses olev jaatusmärk.
“Ainult mulle?”
“Jah,” pilgutas Noirtier.
“Hästi, ma jään teie juurde.”
Juba tuligi Villefort sisse koos toatüdrukuga. Nende kannul ilmus proua de Villefort.
“Mis kallil lapsel ometi viga on?” hüüdis ta. “Ta läks just minu juurest ära, ta kaebas küll, et ei tunne ennast hästi, aga ma ei arvanud, et asi on nii tõsine.”
Ja noor naine, pisarad silmis, ilmutades tõelise ema kiindumust, astus Valentine’i juurde ja haaras ta käe.
D’Avrigny vaatas ikka veel Noirtier’ poole ja nägi, kuidas halvatu silmad läksid suureks ja ümmarguseks, palged kahvatasid ja hakkasid värisema, pärlendav higi ilmus ta laubale.
“Ah!” pomises arst tahtmatult, jälgides Noirtier’ pilku, ühesõnaga, ka tema vaatas proua de Villefort’i, kes kordas:
“Vaesel lapsel oleks parem omas voodis. Tulge, Fany, viime ja paneme ta pikali.”
Nähes selles ettepanekus võimalust jääda Noirtier’ga nelja silma alla, andis d’Avrigny peaga märku, et see on tõesti kõige parem, mida saab teha, ning andis ühtlasi korralduse, et Valentine ei tohi midagi sisse võtta, ainult seda, mida tema käsib. Valentine viidi ära. Ta oli teadvusele tulnud, aga ei suutnud ennast liigutada ega peaaegu kõnelda, niivõrd jõuetud olid ta liikmed läbielatud atakist. Siiski leidis ta endas nii palju jõudu, et vaatas vanaisa poole, kellelt tema äraviimisega näis nagu hing rinnust välja kistavat.
D’Avrigny läks haigega kaasa, kirjutas retseptid valmis, käs kis Villefort’il võtta kabriolett ja minna isiklikult apteeki ja lasta enda juuresolekul mikstuurid valmis teha, tuua need siis isiklikult ära ja oodata teda oma tütre toas.
Korranud siis veel, et Valentine ei tohi midagi sisse võtta, läks ta tagasi Noirtier’ juurde, pani hoolega uksed kinni, ja olles kindlaks teinud, et keegi pealt ei kuula, ütles Noirtier’le:
“Te tahate mulle midagi öelda oma pojatütre haiguse kohts?”
