te nägite seda ette, mis täna juhtus Valentine’iga?”
“Jah.”
D’Avrigny mõtles natuke, astus siis päris Noirtier’ juurde ning ütles:
“Andke mulle andeks, mis ma teile praegu ütlen, aga me ei tohi jätta ühtki asjaolu kahe silma vahele praeguses kohutavas olukorras, kus me oleme. Te nägite, kuidas suri vaene Barrois?”
Noirtier’ pilk vaatas taeva poole.
“Kas te teate, millesse ta suri?” küsis d’Avrigny, pannes käe Noirtier’le õlale.
“Jah,” vastas halvatu.
“Kas te arvate, et ta suri loomulikku surma?”
Midagi nagu naeratusetaolist libises Noirtier’ elututele huultele.
“Ja siis tuli teile mõte, et Barrois mürgitati?”
“Jah.”
“Kas te arvate, et mürk, mille ohvriks ta langes, oli temale määratud?”
“Ei.”
“Kas te arvate, et seesama käsi, mis tabas Barrois’d, soovides tabada kedagi teist, on tabanud täna Valentine’i?”
“Jah.”
“Ta sureb siis ka?” küsis d’Avrigny, vaadates puuriva pilguga Noirtier’le otsa.
Ja ta jäi ootama selle lause mõju halvatule.
“Ei.” Noirtier’ pilk oli nii võidukas, et see oleks ka kõige osavama ennustaja oletustel jalad alt löönud.
“Te siis loodate?” küsis d’Avrigny üllatunult.
“Jah.”
“Mida te loodate?”
Halvatu andis silmadega mõista, et ta ei saa vastata.
“Ah õigus jah,” pomises d’Avrigny.
Ja pöördudes siis uuesti Noirtier’ poole, ütles:
“Te loodate, et mõrtsukas tüdineb?”
“Ei.”
“Siis te loodate, et mürk Valentine’ile ei mõju?”
“Jah.”
“See ei ole ju teile uudis,” lisas d’Avrigny, “kui ma teile nüüd ütlen, et teda on tahetud mürgitada?”
Halvatu andis silmadega märku, et tal pole selles küsimuses mingit kahtlust.
“Aga miks te siis loodate, et Valentine pääseb?”
Noirtier’ pilk püsis kangekaelselt ühes suunas. D’Avrigny jälgis ta pilgu suunda ja nägi, et see püsis pudelil, millega talle igal hommikul toodi mikstuuri.
“Ah nii!” pomises d’Avrigny, rabatud äkilisest mõttest. “Kas teile tuli mõte…”
Noirtier ei lasknud arstil lõpetada. “Jah,” pilgutas ta.
“Kaitsta teda mürgi vastu?”
“Jah.”
“Harjutades teda vähehaaval…”
“Jah, jah, jah,” pilgutas Noirtier, tundes heameelt, et temast oli aru saadud.
“Nojah, te ju kuulsite, et teile väljakirjutatud mikstuuride sees on ka brutsiini?”
“Jah.”
“Ja harjutades teda mürgiga, te tahtsite neutraliseerida mürgi mõju?”
Noirtier’ silmis säras jälle võidurõõm.
“Ja te saavutasite seda tõesti!” hüüdis d’Avrigny. “Kui poleks seda ettevaatusabinõu olnud, oleks Valentine täna tapetud, tapetud, ja midagi poleks võimalik olnud teha, tapetud halastamatult. Vapustus oli nii tugev, kuid see andis ainult löögi ta tervisele, seekord Valentine ei sure.”
Üleinimlik rõõm säras halvatu silmis, ta vaatas lõpmata tänulikult taeva poole.
Sel hetkel astus Villefort sisse.
“Võtke, doktor, siin on kõik, mida te nõudsite.”
“Kas see mikstuur valmistati teie juuresolekul?”
“Jah,” vastas kuninglik prokurör.
“Ja te pole seda kordagi käest pannud?”
“Ei.”
D’Avrigny võttis pudeli, tilgutas paar piiska vedelikku endale peo peale ja neelas alla.
“Hästi,” ütles ta siis. “Lähme Valentine’i juurde, ma teen kõigile oma korraldused, ja teie valvate isiklikult selle järele, et kõik neid kõrvalekaldumatult täidavad.”
Sel ajal kui d’Avrigny läks tagasi Valentine’ tuppa koos Villefort’iga, üüris üks range oleku ja rahuliku ning enesekindla häälega itaalia preester enda tarbeks Villefort’i villaga külgneva maja.
Pole teada, milliste tehingute tulemusena selle maja kolm üürnikku kaks tundi hiljem minema kolisid, ja kuigi käis ringi kumu, et maja vundament ei olevat eriti vastupidav ja et maja ähvardavat kokkuvarisemine, ei takistanud see uut üürnikku juba samal päeval kella viie paiku oma tagasihoidliku varaga sinna sisse kolimast.
Maja üüriti kolmeks, kuueks või üheksaks aastaks uue üürilise poolt, ja vastavalt omanike sisseseatud tavadele, maksti kuue kuu eest ette. Uus üürnik, nagu me mainisime, oli itaallane ja tema nimi oli signore Giacomo Busoni.
Otsekohe kutsuti töölised ja veel samal ööl nägid hilja peale jäänud üllatunud eeslinna elanikud puuseppi ja müürseppi vankuva maja vundamenti toestamas.
II
ISA JA TÜTAR
Eelmises peatükis me nägime proua Danglars’i tegemas ametlikku visiiti proua de Villefort’ile, teatades talle preili Eugénie Danglars’i peatsest abiellumisest härra Andrea Cavalcantiga.
Sellele ametlikule teatele, mis näitas või paistis näitavat kõigi sellest suurest afäärist huvitatute ühiselt vastuvõetud otsust, oli eelnenud väike jutuajamine, millest meil tuleb lugejale aru anda.
Niisiis, me palume astuda lugejat sammukese tagasi ja tulla nende suurte katastroofide päeva hommikul kuldsesse salongi, mida me oleme oma lugejale kirjeldanud ja mille üle tema peremees härra parun Danglars väga uhke oli.
Selles salongis kõndiski umbes kella kümne paiku hommikul juba mõni minut mõtlikult ja silmanähtavalt mureliku näoga parun isiklikult, vaadates iga ukse poole ja seisatades iga krabina peale.
Kui tema kannatuse kogusumma oli ammendatud, kutsus ta teenri.
“Étienne,” ütles ta teenrile, “minge vaadake, miks preili Eugénie palus mind
