valmis vaidlema ja ootab.
“Mu tütar,” rääkis Danglars edasi, “kui üks isa palub oma tütrelt, et ta võtaks endale mehe, siis on tal alati mingi põhjus soovida seda abielu. Mõnda isa painab kinnismõte, millest te alles rääkisite, ühesõnaga, näha oma elu edasi kestmas lastelastes. Seda nõrkust mul ei ole, ma ütlen teile kohe ära, et perekonnarõõmude vastu olen ma peaaegu ükskõikne. Ma võin seda tunnistada tütrele, kelle ma tean olevat küllaltki elutarga, et mõista seda ükskõiksust ja mitte süüdistada mind sellepärast kuriteos.”
“Viimaks ometi räägime avameelselt, mulle see meeldib,” ütles Eugénie.
“Üldiselt võttes ei jaga ma sugugi teie sümpaatiat avameelsuse küsimuses, aga ma soostun sellega, kui ma arvan, et olukord seda minult nõuab. Ma siis jätkan. Ma pakkusin teile ühte abikaasat, mitte teie jaoks, sest tegelikult ei mõelnud ma sel hetkel hoopiski mitte teile. Teile meeldib avameelsus, seda peaks nüüd olema piisavalt, loodan ma. Mul oli vaja teie võimalikult kiiret abielu teatud äriliste kombinatsioonide pärast, mida mul on kavas praegu käiku lasta.”
Eugénie kergitas kulme.
“Asi on nimelt nii, nagu mul oli au teile öelda, mu tütar, ja ärge pange mulle pahaks, sest teie sunnite mind seda tegema; ma laskun praegu vastu tahtmist, te saate ju aru, nendesse matemaatilistesse selgitustesse teietaolise kunstnikuhingega inimesega, kes kardab astuda pankuri kabinetti, et seal mitte langeda ebameeldivate ja antipoeetiliste mõjude või tunnete meelevalda.
Aga selles pankuri kabinetis, kuhu te üleeile sugugi ei peljanud tulla, et küsida minu käest tuhat franki, mida ma teile igal kuul annan teie pudi-padi jaoks, teadke siis, kallis preili, et selles kabinetis võib paljugi õppida, mis ei tuleks kahjuks isegi nendele noortele daamidele, kes ei taha abielluda. Seal võib näiteks teada saada, mina ütlen teile seda teie närvilist tundlikkust arvestades siin salongis, võib teada saada, et krediidil rajaneb ühe pankuri füüsiline ja vaimne elu, et krediit hoiab teda üleval, nagu hingamine annab kehale elu. Härra Monte-Cristo pidas mulle selles küsimuses ühel päeval väikese loengu, mida ma ei unusta iialgi. Selles kabinetis võib saada teada, et krediidi vähenemisega hakkab pankuri keha laibastuma ja et see võib õige pea juhtuda pankuriga, kellel on au olla nii loogiliselt mõtleva tütre isa.”
Ent Eugénie ei paindunud selle hoobi all, vaid ajas end sirgu.
“Laostunud!” ütles ta.
“Te leidsite õige sõna, mu tütar, õige sõna,” ütles Danglars, surudes oma rusikas käed rinnale ja säilitades näol südametu, aga mitte rumala mehe naeratuse. “Laostunud! Nii see on.”
“Ah!” hüüatas Eugénie.
“Jah, laostunud. Ja ongi teada antud õudne saladus, nagu ütles üks poeet.
Ja nüüd, mu tütar, kuulake minu suust, mil kombel see õnnetus võiks teie kaasabil muutuda väiksemaks, ma ei ütle, et minule, vaid teile.”
“Te olete halb inimesetundja,” hüüdis Eugénie, “kui te kujutlete, et ma enda pärast kahetsen seda katastroofi, millest te mulle räägite. Mina – laostunud! Mis tähtsust sel minule on? Kas mul ei ole oma talent? Kas ma ei või nagu Pasta, nagu Malibran, nagu Grisi saavutada seda, mida teie poleks mulle iialgi andnud, olgu teil kui tahes suur varandus, see tähendab, sada või sada viiskümmend tuhat livri aastas, mille ma teeniksin ise ja mis tuleksid mulle kätte mitte nagu need teie närused kaksteist tuhat franki, mida te annate tusaste pilkude ja süüdistavate sõnadega minu pillamise aadressil, vaid kiiduavalduste, braavode ja lillede saatel. Ja kui mul pole sellist talenti, mida teie naeratus näib mulle ütlevat, kas ei jää mulle siis see meeletu sõltumatusearmastus, mis asendab mulle alati kõiki varandusi ja mis on minus tugevam isegi enesealalhoiutungist.
Ei, ma ei ole sugugi enda pärast kurb, küll mina juba oskan toime tulla. Mu raamatud, pliiatsid, klaver, kõik need asjad, mis ei maksa palju ja mida ma võin endale alati muretseda, jäävad mulle alles. Võib-olla te arvate, et mu meel on kurb proua Danglars’i pärast? Ärge sedagi arvake: kas ma eksin rängalt või on minu ema ettevaatusest teinud kõik katastroofi vastu, mis ähvardab teid ja mis temast mööda läheb. Tema on enda eest hoolitsenud, ma loodan seda, ja neist varandusemuredest vabanemist ei ole ta saavutanud minu üle valvamisega; tänu jumalale on ta mulle jätnud täieliku sõltumatuse ettekäändel, et ma armastan oma vabadust.
Ei, juba lapsest peale, härra, olen ma näinud nii palju enda ümber toimumas, ma olen kõike seda liiga hästi mõistnud – ükski õnnetus ei saa mulle suuremat mõju avaldada, kui ta seda väärib. Sellest ajast peale, kus ma ennast mäletan, ei ole keegi mind armastanud. Seda halvem! See on mind päris loomulikult selleni viinud, et ka mina ei armasta kedagi. Seda parem! Nüüd te teate, milline on minu ellusuhtumine.”
“Teie siis, preili, jääte selle juurde, et laostate mu lõplikult,” ütles Danglars, kahvatu raevust, mille põhjus oli kaugel solvunud isaarmastusest.
“Laostan? Mina laostan teid lõplikult?” ütles Eugénie. “Mida te tahate sellega öelda. Ma ei mõista.”
“Seda parem, mulle jääb vähemalt üks lootusekiir. Kuulake.”
“Ma kuulan,” ütles Eugénie, vaadates nii teravalt isale otsa, et see pidi kõvasti pingutama, et mitte silmi maha lüüa neiu võimuka pilgu ees.
“Härra Cavalcanti abiellub teiega,” jätkas Danglars, “ja teiega abielludes toob kaasa kolm miljonit kaasavara, mille ta paigutab minu juurde.”
“Väga tore!” ütles Eugénie ülima põlgusega, silitades oma kindais käsi.
“Te mõtlete, et ma võtan teilt ära need kolm miljonit?” sõnas Danglars. “Mitte sugugi, need kolm miljonit on määratud selleks, et teha neist vähemalt kümme. Mui õnnestus saada koos ühe oma ametivennaga, pankuriga, kontsessioon raudtee ehitamiseks, see on ainus tööstusharu, mis meie päevil pakub muinasjutulisi võimalusi kiireks eduks, samasuguseks eduks, nagu saavutas kunagi meie armsate pariislaste, nende igavesti ammuli sui vahtijate ärimeeste tõttu Law oma fantastilise Mississippi-tehinguga. Minu arvestust mööda on vaja osta miljondik raudteed, nagu omal ajal osteti arpaan uudismaad Ohio kallastel. See on hüpoteekmahutus, mis on progress, nagu te näete, sest sel puhul saab vähemalt kümme, viisteist, sada livri rauda oma raha vastu. Ühesõnaga, ma pean nädala jooksul oma arvel välja panema neli miljonit! Need neli miljonit, ma ütlen teile, toovad sisse kümme või kaksteist.”
“Aga selle külaskäigu ajal, mis ma teile eile tegin, härra, ja mida te mäletate,” ütles Eugénie, “nägin ma teid inkasseerimas, see on ju see õige termin, eks ole, viis ja pool miljonit? Te isegi näitasite mulle seda kahel pangatšekil ja imestasite, et nii väärtuslik paber ei pimestanud mu silmi nagu välgusähvatus.”
“Jah, aga need viis ja pool miljonit ei kuulu sugugi mulle ja on vaid tõendiks usaldusest, mida minu vastu tuntakse. Minu kui rahvapankuri kuulsus on äratanud usaldust varjupaikade juhtkonnas. Igal muul ajal ei kõhkleks ma seda raha kasutada, aga praegu on minu suured kaotused üldiselt teada, ja nagu ma teile ütlesin, hakkab krediit kokku tõmbuma. Varjupaikade juhtkond võib iga hetk nõuda oma raha, ja kui ma olen seda siis millekski muuks kasutanud, pean ma tegema häbistava pankroti. Ma ei põlga ära pankrotte, uskuge mind, neid pankrotte, mis rikastavad, aga mitte neid, mis laostavad. Kui teie abiellute härra Cavalcantiga ja mina saan oma käsutusse kolm miljonit kaasavara või kui usutakse, et ma need saan, muutub mu krediidivõimalus kindlamaks ja minu viimase paari kuu jooksul kuristikku langenud varandus, mille on mu jalgade alla õõnestanud arusaamatu fataalsus, on jälle kindlal alusel. Kas te mõistate mind?”
“Täiesti. Te panete mu panti kolme miljoni eest, on nii?”
