ma kardan küll,” vastas Andrea toonil, mida oli kuulnud “Theatre-Francais’s” Dorante’i või Valere’i suust Alceste’ile vastamisel.
“Kas teid ka pisut armastatakse?”
“Ilmselt,” ütles Andrea võiduka naeratusega, “sest minuga abiellutakse. Jah, aga seejuures ei tohi unustada väga tähtsat punkti.”
“Nimelt?”
“Seda, et mind on kõiges selles nii imelisel viisil abistatud.”
“Minge ikka!”
“Muidugi.”
“Kas olukord oli abiks?”
“Ei, teie.”
“Mina? Mis te räägite, vürst,” sõnas Monte-Cristo, rõhutades seda tiitlit. “Mida olen saanud mina teie heaks teha? Kas teie nimest, seltskondlikust positsioonist ja teie isiklikest väärtustest ei piisanud?”
“Ei,” vastas Andrea, “ei, rääkige, mis te räägite, härra krahv, aga mina jään selle juurde, et teiesuguse inimese positsioon aitas rohkem kaasa kui minu nimi, minu seltskondlik positsioon ja minu isiklikud väärtused.”
“Te eksite rängalt, härra,” sõnas Monte-Cristo, taibates noormehe salakavalat osavust ja mõistes tema sõnade ulatust. “Mina protežeerisin teid alles sellest peale, kui olin saanud kuulda teie isa mõjust ja varanduse suurusest. Sest lõppude lõpuks, kes võimaldas mulle seda õnne saada teiega tuttavaks? Mina ei olnud teid elus näinud, samuti mitte teie kuulsat isa? Kaks minu sõpra, lord Wilmore ja abee Busoni. Mis õhutas mind teid patroneerima, mitte aga vastutama teie eest? Teie isa nimi, mis on nii tuntud ja austatud Itaalias. Mina isiklikult teid ei tundnud.”
Krahvi rahu ja sundimatu enesekindlus tegid Andreale selgeks, et antud hetkel pigistas teda palju jõulisem käsi kui tema oma ja et seda pigistust polnud kerge murda.
“Ah nii! Kas mu isal on siis tõesti väga suur varandus, härra krahv?” küsis Andrea.
“Paistab, et on, härra,” vastas Monte-Cristo.
“Kas te teate, kas minule määratud kaasavara on kohale jõudnud?”
“Ma sain selle kohta teate.”
“Aga kolm miljonit?”
“Kolm miljonit on teel, kogu tõenäosust arvestades.”
“Ma saan need siis tõesti kätte?”
“Pagana pihta!” ütles krahv. “Mulle paistab, et tänini te olete kõik omad rahad kätte saanud, härra!”
Andrea oli sedavõrd üllatunud, et andis oma kujutlusvõimele hetkeks vaba voli.
“Siis,” ütles Andrea tagasi tegelikkusesse naastes, “jääb mul vaid esitada teile üks palve, ja loodetavasti te mõistate mind, kui see peaks ka teile ebameeldiv olema.”
“Rääkige,” ütles Monte-Cristo.
“Tänu oma varandusele on mul tekkinud suhted paljude väljapaistvate inimestega ja mul on, vähemasti praegusel hetkel, tohutu palju sõpru. Aga abielludes, nagu mina seda teen, üksi kogu Pariisi seltskonna ees, peaks mul toeks olema mõni kuulus nimi, ja isa käe puudumisel vajan ma mõnda teist võimsat kätt, mis mind altari ette viiks. Mu isa ei tule ju vist Pariisi, eks ole?”
“Ta on vana, korduvalt haavata saanud, ja reisides on tal iga kord lausa surm silma ees, nagu ta räägib.”
“Ma mõistan. Ma siis esitan teile ühe palve.”
“Mulle?”
“Jah, teile.”
“Ja millise, taevake?”
“Et teie teda asendaksite.”
“Kallis härra! Mida te mõtlete? Pärast paljusid jutuajamisi, mis mul teiega on olnud, tunnete te mind ikka veel nii halvasti, et esitate mulle säärase palve?
Paluge mult pool miljonit laenuks, ja kuigi selline laen oleks väga haruldane, jumala eest, te teeksite mulle sellega vähem tüli. Teadke siis, ma arvasin, et olen teile seda juba öelnud, et osa võttes selle maailma asjadest, eriti moraali küsimuses, ei ole krahv Monte-Cristo kunagi suutnud vabaneda Oriendi arusaamadest, koguni ebausust.
Minul on üks serail Kairos, teine Izmiris ja kolmas Istanbulis, ja mina peaksin nüüd ühe abielu sõlmimisel isameheks olema! Mitte iialgi.”
“Te siis keeldute?”
“Kategooriliselt. Ma keelduksin täpselt niisamuti, kui te oleksite mu poeg või mu vend.”
“Mis te räägite!” hüüatas Andrea pettunult. “Aga mida siis teha?”
“Teil on sada sõpra, ise te ütlesite seda.”
“Seda küll, aga nimelt teie viisite mind härra Danglars’i juurde.”
“Mitte sugugi! Tuletame meelde faktid, nii nagu nad olid: te olite minu juures õhtusöögil Auteuil’s koos temaga ja te esitlesite ennast ise. Tont võtaks, see on ju hoopis midagi muud!”
“Jah, aga minu abielu. Teie abistasite mind…”
“Mina? Mitte millegagi, ma palun teid seda uskuda. Tuletage ometi meelde, mis ma teile vastasin, kui te tulite minu juurde palvega, et ma paluksin teie nimel preili Danglars’i kätt. Ei, mina ei sõlmi iialgi abielusid, kallis vürst, see on minu kindel põhimõte. “
Andrea hammustas huulde.
“Te vähemasti tulete sinna?”
“Kas kogu Pariis tuleb?”
“Kindlasti.”
“Siis tulen minagi, nagu kogu Pariis.”
“Kas teie kirjutate ka alla?”
“Ma ei näe selleks mingeid takistusi, minu kõhklused nii kaugele ei ulatu.”
“Kuna te mulle rohkem anda ei taha, pean ma leppima sellega, mida te mulle annate. Aga veel üks asi, krahv.”
“Mis nimelt?”
“Andke mulle nõu.”
“Ettevaatust! Nõuanne on veel hullem kui teene.”
“Oh, seda nõu te võite mulle anda ennast kompromiteerimata.”
“Rääkige.”
“Minu naise kaasavara on viissada tuhat livri?”
“Selle summa nimetas härra Danglars mulle ise.”
“Kas ma pean selle vastu võtma või jätma notari kätte?”
“Kui tahetakse, et asjad läheksid viisakalt, on kombeks toimida järgmiselt: lepingu sõlmimise juures lepivad teie notarid kokku kohtumise kas järgmisel või ülejärgmisel päeval; järgmisel või ülejärgmisel päeval vahetavad nad kaasavarad, mille kohta kumbki annab kviitungi; siis, kui pulmad on peetud,
