mulle midagi ja kes ei too mulle majja leiba, mida sööb.”
“Nüüd on küllalt, Zabelle,” ütles möldriemand, võttis poisi ümbert kinni ja tõstis maast üles, et teda kanda, kuigi ta oli juba küllalt raske. “Võtke, siin on teile kümme eküüd, et maksta oma maja eest või kolida mujale, kui teid ikkagi tahetakse meie juurest minema ajada. See on minu raha, minu teenitud raha; ma tean väga hästi, et seda minu käest küsitakse, aga mulle on see ükspuha. Tapku mind maha, kui tahavad, ma ostan selle lapse ära, ta kuulub nüüd mulle, mitte teile. Te pole väärt hoidma enda juures nii õilsa südamega last, kes teid nii väga armastas. Mina hakkan tema emaks, ja see tuleb neil välja kannatada. Oma laste pärast võib kõike kannatada. Mina laseksin ennast oma Jeannie pärast tükkideks raiuda. Sedasama olen ma valmis kannatama selle lapse pärast. Tule, mu vaene François. Sa ei ole enam leidlaps, kuuled sa? Sul on ema ja sa võid teda armastada, kuidas aga tahad. Tema vastab sulle kogu oma südamega.”
Madeleine lausus neid sõnu, ise päris õieti taipamata, mida ta ütles. Temal, kes oli rahu ise, sel hetkel pea lausa lõõmas. Ta süda oli hakanud tõrkuma, ja ta oli tõepoolest vihane Zabelle’i peale. François oli pannud oma käed möldriemanda kaela ümber ja pigistas teda nii kõvasti, et Madeleine’il jäi hing kinni ja samal ajal läksid tanu ja rätik veriseks, sest poiss oli oma pea mitmest kohast lõhki löönud.
Kõik see mõjus Madeleine’ile nii, et ta tundis ühteaegu nii haledust, nii suurt hirmu, nii suurt muret ja nii suurt otsusekindlust, et ta hakkas minema veski poole niisama vapralt kui tulejoonele sammuv sõdur. Ja mõtlemata sellele, et laps on raske ja tema ise nii nõrk, et suudab vaevu oma Jeannie’d kanda, sammus ta väikesele sillale, mis ei olnud sugugi kindel ja vajus tema jalge all.
Keskele jõudes jäi ta seisma. Laps läks nii raskeks, et Madeleine vaarus ja higi voolas ta laubalt. Ta tundis, just nagu hakkaks ta nõrkusest kukkuma, ja äkki tuli talle meelde ilus ja imeline lugu, mida ta oli eelmisel päeval lugenud oma vanast pühakute elu raamatust; see oli lugu Pühast Kristoforosest, kes kandis Jeesus-last, et viia teda üle jõe, ja leidis ta olevat nii raske, et hirm naelutas ta paigale. Madeleine pöördus leidlast vaatama. Poisi silmad olid pahupidi. Ta ei pigistanud Madeleine’i enam oma kätega; kas ta mure oli liiga suur olnud või oli ta kaotanud liiga palju verd. Vaene poiss oli minestanud.
IV
Kui Zabelle poissi sellisena nägi, arvas ta, et too on surnud. Ta südame vallutas jälle kiindumus, ja mõtlemata enam möldrile või kurjale vanaeidele, võttis ta lapse Madeleine’ilt ja hakkas teda karjudes ja nuttes kallistama. Naised panid poisi oma põlvedele vee ääres, pesid ta haavad puhtaks ja sidusid kinni oma taskurättidega; aga neil polnud midagi, et teda teadvusele tuua. Madeleine soojendas ta pead oma rinna vastas, puhus talle näkku ja suhu, nagu tehakse uppunute puhul. See turgutas poissi, ja kohe kui ta silmad lahti lõi ja nägi, kuidas tema eest hoolitseti, kallistas ta Madeleine’i ja Zabelle’i järgemööda niisuguse õhinaga, et naised käskisid tal järele jätta, kartusest, et ta võiks uuesti minestada.
“Lähme, lähme,” ütles Zabelle, “peame minu juurde tagasi minema. Ei, ma ei saa eluilmas sellest lapsest lahku minna, ma näen seda väga hästi ja ma ei taha sellele enam mõeldagi. Ma jätan teie kümme eküüd endale, et maksta täna õhtul, kui mind selleks sunnitakse. Aga ärge sellest midagi rääkige; ma lähen homme Presles’i, linnaproua juurde, et tema meid sisse ei räägiks, ja ta ütleb vajaduse korral, et pole teile veel ketramise eest maksnud; see aitab meil aega võita, ja ma teen nii, et kui ma peaksingi kerjama minema, maksan ma teile tagasi, et teil ei peaks minu pärast pahandust tulema. Te ei saa võtta last enda juurde veskisse, teie mees lööks ta maha. Jätke ta mulle, ma vannun, et hoolitsen ta eest nii nagu tavaliselt, ja kui meid tülitatakse, eks me siis otsusta.”
Saatuse tahtel toimus leidlapse tagasitulek käratult ja keegi ei teinud sellest välja; sest juhtus nii, et ema Blanchet oli ajuverevalumi tõttu raskelt haigeks jäänud, enne kui jõudis pojale teatada, mida ta oli nõudnud Zabelle’ilt leidlapse kohta; ja isand Blanchet kutsus kibekiiresti selle naise majapidamisse appi, sellal kui Madeleine ja teenijatüdruk hoolitsesid ema eest. Kolm päeva oli veskis kõik segi pööratud. Madeleine ei säästnud oma jõudu, oli kolm ööd valves ämma voodi juures, kes tema käte vahel hinge heitis.
See saatuselöök peletas mõneks ajaks möldri tigeda tuju. Ta armastas oma ema nii palju kui suutis, ja enesearmastusest tahtis ta teda matta vastavalt oma võimalustele. Seks ajaks unustas ta oma armukese, ja otsustas isegi heldet inimest mängida, jagades kadunu vanad asjad vaestele naabritele. Zabelle sai osa sellest almusest ja isegi leidlaps sai kakskümmend sou’d, sest Blanchet’le tuli meelde, et ühel hetkel, kui oli kiiresti vaja kaane haigele, olid kõik asjatult ringi jooksnud, et neid muretseda, leidlaps aga oli läinud neid sõna lausumata püüdma lompi, kus teadis neid olevat, ja tõi need rutem kohale, kui teistel oleks kulunud teeleasumiseks.
Cadet Blanchet oli oma vimma peaaegu unustanud ja veskis ei teadnud keegi Zabelle’i mõtlematust ettevõtmisest kavatsusega panna poiss uuesti varjupaika. Madeleine’i kümne eküü lugu tuli päevakorda hiljem, sest mölder polnud unustanud lasta maksta Zabelle’il üüri oma viletsa maja eest. Madeleine aga väitis, et oli need kaotanud niidule, kui oli jooksma hakanud, saanud kuulda ämma tabanud õnnetusest. Blanchet otsis neid hulk aega ja torises kõvasti, aga ta ei teadnud, milleks seda raha oli kasutatud, ja Zabelle’i ta ei kahtlustanud.
Ema surmast saati hakkas Blanchet’ iseloom vähehaaval muutuma, aga mitte paremuse poole. Tal oli kodus järjest igavam, ta ei jälginud enam väga, mis seal toimus, ja polnud väljaminekutega enam nii kitsi. Teda ei huvitanud enam majapidamisest saadav tulu, ja et ta läks üha paksemaks, natuke imelikuks ja ei armastanud enam tööd, otsis ta kergemat tulu kahtlasevõitu tehingutest ja väikesest sahkerdamisest, mis oleks ta rikkaks teinud, kui ta poleks ühe käega kulutanud seda, mis teisega teenis. Tema konkubiin haaras ta üha enam oma võimu alla. Naine vedas Blanchet’d laadale ja pitspallidele, et teha kahtlast äri ja elada kõrtsielu. Blanchet õppis mängima ja tihti oli tal õnnelik käsi; parem oleks olnud, kui ta oleks alati kaotanud, et siis sellest tülgastuda; ohjeldamatu elu viis ta lõpuks endast välja, ja kui ta vähegi kaotas, oli ta maruvihane endale ja tige kõigi teiste vastu.
Sellal kui tema seda närust elu elas, hoolitses tema korralik ja leebe naine majapidamise eest ja kasvatas armastusega oma ainukest last. Aga ta pidas ennast kahekordselt emaks, sest ta tundis suurt poolehoidu leidlapse vastu ja valvas tema järele peaaegu niisamuti kui oma lapse järele. Mida rohkem ta mees prassis, seda vähem oli Madeleine alandlik ja õnnetu. Oma liiderdamise algusaegadel oli Blanchet väga jõhker, sest ta kartis etteheiteid ja tahtis naist hoida alandlikuna ja hirmu all. Kui ta aga nägi, et Madeleine juba loomu poolest vihkas tülisid ja ei ilmutanud armukadedust, otsustas ta naise rahule jätta. Et ei olnud enam ema, kes oleks teda naise vastu üles ässitanud, oli ta sunnitud tunnistama, et ükski naine polnud enda suhtes kokkuhoidlikum kui Madeleine. Mees harjus olema nädalate kaupa kodunt ära, ja kui ta ühel päeval siis koju tuli kõvas tülinorimise tujus, hajutas ta viha kannatlik vaikimine, mis teda algul üllatas ja lõpuks magama ajas. Nõnda et teda nähti ainult siis, kui ta oli väsinud ja tahtis puhata.
Madeleine pidi olema väga vaga inimene, et elada niiviisi koos ühe vanapiiga ja kahe lapsega. Aga võib-olla oli ta hoopis parem kristlane kui mõni usklik; Jumal oli olnud talle väga armuline, lubades tal õppida lugema ja mõistma seda, mida luges. Paraku oli see alati üks ja seesama, sest tal oli vaid kaks raamatut, püha Evangeelium ja lühendatud väljaanne “Pühakute elust”. Evangeelium õilistas teda ja pani ta üksipäini nutma, kui ta seda luges õhtul poja voodi juures. “Pühakute elu” mõjus hoopis teistmoodi: see oli kahtlemata umbes nii nagu jõude elavatel inimestel, kes loevad muinasjutte ja lasevad oma mõtteil kalduda unistustesse ja pettekujutelmadesse. Kõik need ilusad mõtted andsid Madeleine’ile julgust ja tegid koguni rõõmsaks. Ja mõnikord nägi François, kui nad olid põllul, kuidas ta naeratas ja punastas, kui tal raamat põlvedel oli. François pani seda väga imeks,
