järele pesemiskohta, ja istunud tema kõrvale, rääkis ta veel Madeleine’iga, nii nagu tema oskas Madeleine’iga rääkida ja ainult temaga.
“Kas te mäletate, proua Blanchet,” küsis ta, “seda korda, kui ma olin siin, see oli õige ammu, ja teie panite mind oma villase räti sees magama?”
“Jah, mu laps,” vastas Madeleine, “see oli ju siis kui me teineteist esimest korda nägime.”
“See oli siis esimest korda? Ma ei olnud selles kindel, mul ei ole see päris hästi meeles; kui ma sellele ajale mõtlen, on see nagu unes. Kui palju aastaid tagasi see oli?”
“See oli… oot-oot, sellest on umbes kuus aastat, sest minu Jeannie oli siis aasta ja kahe kuune.”
“Ma ei olnud siis veel nii vana kui tema praegu? Kas te arvate, et kui ta läheb esimest korda armulauale, on tal kõik see meeles, mis praegu juhtub?”
“Oh muidugi, mul on siis kõik hästi meeles,” ütles Jeannie.
“Oleneb mis,” jätkas François, “mida sa tegid eile sel ajal?”
Jeannie imestas, tegi suu lahti, et vastata, aga jäi häbenedes vait.
“No aga sina? Vean kihla, et sinagi ei tea paremini,” ütles François’le möldriemand, kellel oli tavaks lõbu tunda laste omavahelisest arutlemisest ja vadistamisest.
“Ah et mina?” ütles leidlaps kimbatuses. “Oodake ometi… Ma käisin põllul, siit tulin ka läbi… ja ma mõtlesin teile: just eile tuli mulle meelde see päev, kui te mind oma räti sisse mässisite.”
“Sul on hea mälu, ja see on üllatav, et sa mäletad nii kauget aega. Kas sul on see ka meeles, et sul oli palavik?”
“Ei, see näiteks ei ole.”
“Ja et sa tõid mu pesu koju, ilma et ma oleksin käskinud?”
“See ka ei ole.”
“Minule jääb see alatiseks meelde, sest sellest ma tundsin ära, et sul on hea süda.”
“Minul on ka hea süda, eks ole, ema?” ütles väike Jeannie, ulatades emale pooleldi näritud õuna.
“Muidugi on sinul ka, ja kõike seda head, mida sa näed François’d tegemas, seda teed ka sina kunagi hiljem.”
“Jajaa,” sõnas laps kähku, “ma istun täna õhtul kollase varsa selga ja viin ta aasale.”
“Ohjaa,” sõnas François naerdes, “ja siis sa ronid veel suure pihlaka otsa, et linnupesa tühjaks teha? Oota, kuni ma luban sul seda teha, juntsu! Aga ütelge mulle ometi, proua Blanchet, ma tahan teilt ühte asja küsida, aga ma ei tea, kas te tahate mulle seda öelda.”
“Vaatame.”
“Miks nad arvavad, et vihastavad mind, kui kutsuvad mind leidlapseks? Kas see on paha, kui ollakse leidlaps?”
“Oh ei, mu laps, sest see pole sinu süü.”
“Ja kelle süü see on?”
“Rikaste süü?”
“Rikaste süü! Kuidas nii?”
“Sa pärid täna nii palju. Ütlen sulle seda kunagi hiljem.”
“Ei, ei, nüüd kohe, proua Blanchet.”
“Ma ei saa sulle seletada… Esiteks, kas sa üldse tead, mis on leidlaps?”
“Jah, see on siis, kui isa ja ema on sind varjupaika pannud, sest neil ei olnud raha, et sind toita ja kasvatada.”
“Nii see on. Sa näed nüüd väga hästi, et kui on küllalt õnnetuid inimesi, kes ei jõua oma lapsi ise kasvatada, siis on selles süüdi rikkad inimesed, kes neid ei abista.”
“Jaa! See on õige!” lausus leidlaps üsna mõtlikult. “Aga on ju häid rikkaid, sest teie olete seda, proua Blanchet. Peab lihtsalt nendega kokku juhtuma.”
VI
Ent leidlaps, kes käis üha ringi, unistades ja otsides seletust kõigele sellest ajast peale, kui oskas lugeda ja oli esimest korda armulaual käinud, mõtles ühtelugu sellele, mida Catherine oli öelnud proua Blanchet’le tema kohta; aga mõtlemine ei aidanud, ta ei saanud kunagi aru, miks ta suureks saades ei tohi enam Madeleine’i kallistada. Ta oli kõige süütum poiss maa peal ja ta ei aimanud midagi sellest, mida temaealised poisid maal liiga ruttu ära õpivad.
Tema aus meelelaad tuli sellest, et teda oli kasvatatud teistmoodi kui teisi. Tema leidlapse seisund ei teinud talle häbi, aga oli teda alati arglikuks teinud; ja kuigi ta ei pidanud seda sõna teotavaks, ei suutnud ta kuidagi harjuda imestusega, et tema oli teistmoodi, mis tegi ta alati erinevaks nendest, kellega koos oli. Teisi leidlapsi alandas nende saatus ja seda anti neile nii jõhkralt tunda, et neilt võeti varakult kristlase uhkustunne. Nad kasvasid, põlastades neid, kes olid nad ilmale toonud, rääkimata sellest, et nad ei armastanud neidki, kes lasksid neil selles maailmas edasi olla. Aga juhtumisi oli François sattunud Zabelle’i hoole alla, kes oli teda armastanud ja mitte sugugi halvasti kohelnud, ja siis oli ta kohanud Madeleine’i, kellel oli palju halastavam süda ja inimlikum mõtlemine kui ülejäänud inimestel. Madeleine oli olnud ei vähem ega rohkem kui hea ema, ja leidlaps, kes kohtab sõprust, on parem teistest lastest, nagu ta on ka hullem, kui näeb, et teda rõhutakse ja alandatakse.
Seetõttu polnud François’l kunagi nii südamest lõbus ja hea olla kui Madeleine’i seltsis, ja selle asemel, et minna lõbu otsima teiste karjuste juurde, oli ta kasvanud üksi või rippudes kahe teda armastava naise seeliku küljes. Eriti siis, kui ta oli koos Madeleine’iga, tundis ta ennast niisama õnnelikuna, kui võis olla Jeannie, ja tal polnud sugugi kiiret jooksma minna nendega, kes kohtlesid teda peagi leidlapsena, sest nende seltsis tundis ta ennast äkki ja teadmata miks, võõrana.
Nii jõudis ta viieteistkümnenda eluaastani ja ei teadnud midagi salakavalusest ega sellest, mis on halb; tema suu ei olnud kunagi korranud rumalat sõna ja tema kõrvad ei mõistnud seda. Ja siiski, sellest päevast peale, kui Catherine oli arvustanud perenaise sõprust tema vastu, oli sel lapsel nii palju arukust ja otsustusvõimet, et ta ei lasknud möldriemandal ennast enam kallistada. Paistis, nagu ta ei mõtleks sellele, ja võib olla, et ta tundis häbi, mängides väikest hellitatavat tüdrukut, nagu ütles Catherine. Aga tegelikult ei hoidnud teda see häbi tagasi. Ta poleks sellest välja teinud, kui ta poleks otsekui aimanud, et sellele kallile naisele võidaks tema armastamist ette heita. Miks ette heita? François ei osanud seda endale kuidagi seletada, ja nähes, et ta sellega ise toime ei tule, ei tahtnud ta lasta seda teha ka Madeleine’il. Ta teadis, et Madeleine oli võimeline sõprusest ja heast südamest arvustamist välja kannatama; sest François’l oli hea mälu ja tal oli väga hästi meeles, et Madeleine oli saanud omal ajal noomida ja peaaegu peksa, et oli temale head teinud.
Nõnda et oma õige vaistuga säästis François Madeleine’i noomimisest ja pilkamisest tema tõttu. Ta mõistis, ja see oli ime! Vaene laps mõistis, et ühte leidlast võib armastada vaid salaja ja et mitte tekitada ebameeldivusi Madeleine’ile, oli ta nõus sellega, et teda üldse ei armastata.
Ta oli oma töös hoolas ja mida suuremaks ta sirgus, seda rohkem tuli tal tööd teha, ning nõnda juhtus, et ajapikku oli ta ikka vähem koos Madeleine’iga. Aga see ei teinud talle hingevaeva, sest tööd tehes ütles ta endale, et ta teeb seda Madeleine’i jaoks ja talle oli küllaldaseks
