koos Madeleine’iga, et viimane imestas, ja François võis nüüd omakorda õpetada väikest Jeannie’d. Kui François oli esimesele armulauale mineku eas, aitas Madeleine tal katekismust õppida, ja nende koguduse preester tundis suurt rõõmu lapse tarkuse ja hea mälu üle, olid ju kõik alati pidanud poissi tobukeseks, sest ta ei rääkinud sugugi ja oli inimeste seltsis pelglik.
Kui ta oli armulaual käinud ja töölemineku ikka jõudnud, nägi Zabelle heameelega, et ta läks veskipoisiks, ja isand Blanchet polnud sugugi selle vastu, sest kõigile oli selgeks saanud, et leidlaps on korralik poiss, väga töökas, abivalmis, palju tugevam, nobedam ja mõistlikum kõigist oma eakaaslastest. Pealegi oli ta rahul kümneeküüse tasuga ja teda oli väga soodus palgata. Kui François nägi, et ta oli päriselt Madeleine’i ja väikse kalli Jeannie teenistuses, keda ta nii väga armastas, oli ta väga õnnelik, ja kui ta taipas, et teenitud rahaga saab Zabelle oma renti maksta ja sellega kõige suuremast murest lahti, pidas ta ennast rikkaks kui kuningas.
Õnnetuseks ei saanud Zabelle kuigi kaua nautida seda hüvitust. Talve hakul jäi ta raskelt haigeks ja vaatamata François’ ja Madeleine’i igakülgsele hoolitsusele, suri ta küünlapäeval, kuigi tal oli juba nii hea olnud, et arvati teda terveks saavat. Madeleine’il oli väga kahju ja ta nuttis teda taga, ent ta katsus lohutada vaest leidlast, kes ilma temata poleks kunagi oma murest jagu saanud.
Veel aasta hiljem mõtles François sellele iga päev ja peaaegu et iga minut ja ütles ükskord möldriemandale:
“Ma tunnen nagu kahetsust, kui ma palvetan oma vaese ema hinge eest, et ma teda küllalt ei armastanud. Ma olen päris kindel, et tegin kõik mis võimalik, et ta rahul oleks, ütlesin talle alati ainult häid sõnu ja teenisin teda igas asjas nii, nagu ma teenin teid; aga ma pean teile tunnistama ühte asja, mis mulle vaeva teeb, proua Blanchet, ja mille pärast ma Jumalalt ühtelugu andeks palun: sellest päevast peale, mil mu vaene ema tahtis mind varjupaika viia, ja teie kaitsesite mind, et teda selles takistada, vähenes minu südames tahtmatult armastus tema vastu. Ma ei olnud ta peale sellepärast pahane, ma ei lubanud endal isegi mõttes öelda, et ta tegi halvasti, soovides mind maha jätta. Tal oli selleks õigus; ma olin talle tüliks, ta kartis teie ämma ja lõpuks tegi ta seda väga vastu tahtmist; sest ma nägin väga hästi, et ta armastas mind südamest. Ma ei tea, kuidas see asi minu peas teistpidi pööras, see oli minust tugevam. Sellest hetkest peale, kui teie ütlesite need sõnad, mida ma eluilmas ei unusta, armastasin ma teid rohkem kui teda, ja ma ei saanud midagi parata, ma mõtlesin teile rohkem kui temale. Nüüd on ta surnud, ja mina ei surnud muresse, nagu ma sureksin siis, kui teie sureksite.”
“Ja mis sõnu ma siis ütlesin, mu vaene laps, et sa kogu oma kiindumuse mulle pühendasid? Mul ei ole enam meeles.”
“Teil ei ole enam meeles?” ütles leidlaps, istudes Madeleine’i jalgade juurde, kui see kuulas teda vokiratast vuristades. “Te ütlesite mu emale eküüsid andes: ‘Võtke, ma ostan teilt selle lapse. Ta kuulub mulle.’ Ja te ütlesite mulle mind kallistades: ‘Nüüd ei ole sa enam leidlaps, sul on ema, kes sind armastab nii, nagu ta oleks su ilmale toonud.’ Kas te ei öelnud nõnda, proua Blanchet?”
“Võimalik küll, ja ma ütlesin seda, mida ma mõtlesin ja mida ma mõtlen praegugi. Kas sa leiad, et ma ei ole oma sõna pidanud?”
“Oh ei! Ainult…”
“Mis ainult?”
“Ei, ma ei ütle seda, sest on inetu nuriseda, ja ma ei taha, et mind peetakse tänamatuks ja mõistmatuks.”
“Ma tean, et sa ei ole tänamatu, ja ma tahan, et sa ütleksid, mis sul südamel on. Ütle, mis on sul puudu, et sa ei saa olla minu laps? Ütle, ma käsin sind niisamuti, nagu ma käsiksin Jeannie’d.”
“Asi on selles, et… te kallistate Jeannie’d nii sagedasti, aga te pole mind kunagi kallistanud sellest päevast peale, millest me rääkisime. Ometi pesen ma hoolega oma nägu ja käsi, sest ma tean, et te ei armasta kasimata lapsi ja et te ühtelugu pesete ja kammite Jeannie’d. Aga teie ei kallista mind sugugi ja mu ema Zabelle ei kallistanud mind sugugi rohkem. Aga ma näen ju, et kõik emad kallistavad oma lapsi, ja sellest ma näen, et ma olen ikka leidlaps ja et teie ei saa seda unustada.”
“Tule kallista mind, François,” ütles möldriemand, tõstis lapse oma põlvedele ja suudles teda südamlikult laubale. “See oli tõesti minu viga, et ma kunagi ei mõelnud sellele; sa olid ära teeninud paremat kohtlemist minu poolt. Näed sa, ma suudlen sind südamest ja sa oled nüüd päris kindel, et sa ei ole enam leidlaps, on nii?”
Laps võttis Madeleine’i kaela ümbert kinni ja läks nii kahvatuks, et Madeleine pani seda imeks, tõstis ta õrnalt oma põlvedelt maha, püüdes tema mõtteid kõrvale juhtida. Ent hetke pärast läks laps minema ja pages, otsekui tahaks ennast ära peita, ja see tegi möldriemanda murelikuks. Ta läks teda otsima ja leidis ta küüninurgas põlvili ja üleni pisarais.
“Jäta nüüd, François,” ütles ta lapsele, tõstes ta püsti. “Ma ei saa aru, mis sul on. Kui sa mõtled oma vaesele emale Zabelle’ile, siis pead sa tema eest palvetama ja sa tunned ennast rahulikumana.”
“Ei, ei,” ütles laps, väänates Madeleine’i põlleserva ja suudeldes teda kõigest hingest, “ma ei mõelnud oma vaesele emale. Kas mitte teie pole mu ema?”
“Aga miks sa siis nutad? See vaevab mu hinge.”
“Oh ei, ei! Ma ei nuta,” vastas François, pühkis silmad ruttu kuivaks ja püüdis näida rõõmus. “Ma ei tea, miks ma nutsin. Tõesti ma ei tea seda, sest ma olin rahul, nagu oleksin paradiisis.”
V
Sellest päevast peale suudles Madeleine last hommikul ja õhtul, ja mitte sugugi vähem, kui ta oleks tema lihane laps, Jeannie ja Francois’ puhul tegi ta ainult seda vahet, et nooremale jagus rohkem hellitusi ja paitusi tema ea tõttu. Jeannie oli vaid seitsmeaastane, kui François oli kaksteist ja sai väga hästi aru, et temasuguse suure poisiga ei või niiviisi miilustada nagu väikesega. Pealegi oli nende välimuse vahe veel suurem kui aastad. François oli nii suur ja tugev, et ta paistis olevat viieteistkümneaastane, ja Jeannie oli kleenuke ja väike nagu ta emagi, kellelt ta oli oma kasvu pärinud.
Nii juhtus ühel hommikul, kui Madeleine poisi hommikutervitust ukselävel vastu võttis ja teda nagu harilikult suudles, et teenijatüdruk ütles Madeleine’ile:
“Minu arust, perenaine, ma ei taha teid kuidagi solvata, aga see poiss on liiga suur, et teda nagu väikest plikat suudelda.”
“Arvad sa?” küsis Madeleine imestunult. “Kas sa ei tea siis, kui vana ta on?”
“Tean küll, ja ma ei näeks selles midagi halba, kui ta poleks leidlaps, ja kuigi mina olen ainult teie teenija, mina ei suudleks teda ka suure raha eest mitte.”
“See, mida te ütlete, on väga inetu, Catherine,” sõnas proua Blanchet, “ja iseäranis ei tohiks te nii öelda vaese lapse juuresolekul.”
“Öelgu pealegi ja öelgu seda kõik,” kostis François väga julgelt. “Mulle see haiget ei tee. Peaasi, et ma ei ole leidlaps teile, proua Blanchet, siis ma olen väga õnnelik.”
“Vaataks!” ütles teenija. “Esimest korda kuulen teda nii pikalt rääkimas. Sa siis ikka oskad kolm sõna kokku panna, François? Jumala tõsi, mina mõtlesin, et sa ei mõista sedagi, mida räägitakse. Oleksin ma teadnud, et sa kuulad, poleks ma sinu ees öelnud seda, mis ma ütlesin, sest mul pole mingit tahtmist sulle haiget teha. Sa oled hea poiss, väga rahulik ja vastutulelik. Ära nüüd sellele enam mõtle; kui mulle paistis naljakas, et meie perenaine sind suudles, siis
