kui teraapia üht harjutust, mida kasutatakse rühmades, kes tegelevad pingete maandamisega – ja Raat ei uskunud oma silmi. Ta luges ja luges ning temasse jõudis pikkamööda teadmine, et Kirsika karjumises pole midagi hullumeelset, nagu selleski, et Kirsika hakkas ühel päeval iseenesest laulma rootsi keeles ja see tuli tal nii ehedalt välja, nagu oleks ta lapsest saadik kõnelenud ja laulnud selles keeles.
Vikerkaare artikkel kergendas Raadu elu, vähendades Kirsika käitumise võõristust, ja toetas Raatu. Aga eks ole teda ennegi tema elu valusamatel hetkedel toetatud, nagu siis, kui teismeline Paap hakkas temast lahku kasvama ja Raat ei suutnud mõista reetmise ja lahkukasvamise vahet. Ei suutnud mõista, kuidas see oli juhtuda saanud ja mis veel hakkab juhtuma, sest Paabu puberteet oli nii ürgselt võimas, et tõusis poisi seest mühinal välja ja kasvas üle pea. Paap jooksis kodunt minema ja ükski vägi ei toonud teda tagasi. Aga kui Paap oli juba kaks nädalat kodust ära olnud, seadis Raat sammud miilitsa lastetuppa ja palus oma emamures, et Paap võetakse arvele, sest teist ohjeldusviisi enam lihtsalt ei olnud. Ent inspektor, lahke kirjandushuviline naine, ei võtnud Paapu arvele. Ta ütles, et see mõjub Raadu positsioonile halvasti. Ja siis oli Raat omakorda jahmunud. Mis positsioonist inspektor rääkis! See, et Raat oli kirjanik, ei tähendanud veel ühiskondlikku positsiooni. Raat oli ema ja Paap tema laps, kellega ta käis kunagi pühapäevahommikuti Pääsküla jõge vaatamas. Nad läksid kahekesi ja jalgsi, et tee pikem oleks, ja Raat saaks kauem Paabuga kokku kuuluda. Need pühapäevahommikud olid Raadule pilgeni päikest täis, ka siis, kui päikest taevas ei olnud, ja päikesekiirteks on need silmapilgud tänini jäänud. Ent Raat oskas kokku kuuluda ainult väljaspool kodu, siis oli tal lapse jaoks aega ning ükski kodutalitus ei koputanud õlale. Ja ometi oli seesama päikeseline Paap teismelise eas rebinud lahti kõik ühtekuuluvuse köidikud ega tahtnud Raatu tänaval ära tundagi, ignoreerides teda täiesti. Ent Paap oli alaealine ja Raat alles vastutas tema tegude eest. Ta ei saanud Paapu jätta tänava kätte.
Mulle on laps tähtsam kui mu positsioon, vastas Raat, aga heatahtlik inspektor jäi oma seisukoha juurde ega võtnud Paapu arvele. Ta märkis, et see on ikkagi alles esimene ärajooksmine, mitte teine ega kolmas, ja et Paabul ei ole ka muid patte registris. Ent lahke inspektor korraldas siiski nii, et saatis Paabu koju, ja Paap ilmus tagasi, silmad ema käitumisehmatust täis. Ma poleks iialgi uskunud, et sina lähed miilitsasse, ütles ta. Sina! Oleksid sa mulle seda öelnud, ma poleks kodunt ära läinudki.
See oli veelkordne tõendus, et Raat oskas käituda piirsituatsioonides. Aga praegu ei olnud ju piirsituatsiooni! Või oli, kui Kirsika tagantjärgi Raatu süüdistas, teadmata, et täpselt samuti süüdistas Raat kunagi oma ema? Kõik kordub, ainult teisel tasandil ja väikese edasiminekuga. Kordub nagu Raat kordab ennast oma romaanides, kirjutab ikka ja jälle üht ja sedasama motiivi, ainult süvenenumalt ja põhjalikumalt, kuid uudsus oli hakanud kaduma või saanud valeks. Nii et kõik, mis on meie sees tallel, on tegelikult ema pärandus oma tütrele ja tütrelt omakorda oma tütrele. Ent Kirsikal olid ju ainult pojad?
Mis oli siis Kirsika edasiminek? Kas tema analüüsivõime, mida Raat ei vallanud? Vähemalt mitte nii noorelt nagu oli praegu Kirsika. Raat alles hakkas Kirsika kõrval seda tasapisi valdama. Tegi otsekui laps esimesi samme. Ka viimased päevad näitasid, kuidas ta arutas endamisi Sompat, et saada mineviku painest lahti. Mineviku veast, mida olid teinud teised ja ka tema ise. Ka tema ise. Nii et see oli areng, kui ta märkas oma vigu.
Raat muutus rahulikuks. Asjad hakkasid paika nihkuma. Suured sündmused said väikeseks ja väikesed sündmused pisikesteks, nii et neile ei tasunud enam mõelda. Lapsevalu oli olnud lapsevalu. See ei saanud enam olla päikesevarjutus, mis kattis ilusa päeva kinni. Ta pidi olema nagu Kirsika, kes ei lasknud ennast kinni katta. Kes tuli ta juurde, käes pisike nahkkaaneline raamat ja pani selle Raadu ette lauale.
Ma tahan sulle kinkida oma vaimse ärkamise luulet, ütles ta Raadule – ja Raat jäi Kirsikale otsa vaatama. Üllatunult. Kirsika sõnad hüppasid päeva keskmesse ja said sündmuseks, mida Raat ei osanud oodata. Ja kohe järgnes uus üllatus. Kirsika lubas Raadule kinkida ka mõtteid, mis olid nende luuletuste sünniajendiks.
Raat võttis veidi erutunult nahkkaanelise raamatu pihku ja luges:
Öö laguneb aeglaselt hommikuks.
Tuba on täis valguse-varju mustreid
nagu kaleidoskoop.
Olen nii tundmatuseni ärkvel,
et tahaks sirutada oma hingi
nagu sildu…
Vähehaaval vormib päev välja
mu keha kinnise anuma
ning saadab lainetesse.
Kas sa mäletad, kuidas mulle meeldis lapsepõlves valguse saabumise ajal olla voodis ärkvel? küsis Kirsika. Mulle meeldis vaadata mitte tuba, vaid õhku, kus asjade piirjooned olid ähmased ja moodustasid värvilisi mustreid. Mind võlus hämaruse energia. Valguse sündimise aeg.
Hiljem, kui ma juba suur olin, mõistsin, et täiskasvanud ei kannata valgust välja, nad ei suuda valgusega kokku kõlada. Sa sirutad küll ennast kõiksusesse, aga hing kaob ära nagu nähtamatu mõõde ja sa leiad ennast jälle asises päevas, kus igal asjal on oma kindel kuju. Päev on justkui neljakandiline…
Neljakandiline? Kust oli Raat seda sõna alles kuulnud? Kas mitte Ole suust, kui ta ütles: vanaema, ma ei taha mitte saia, vaid neljakandilist saia.
Päev on justkui neljakandiline, jätkas Kirsika, jäik oma vormidega. Ent päeva hakul annab vaimne kogemus päevale impulsi ja sa kannad selle vaimsuse ärkveloleku poole, mis oli minus juba lapsena olemas.
Raat kuulatas. Nii ei olnud Kirsika veel kunagi temaga rääkinud – ja Raadule meenusid ammused hommikud, millal Kirsika ta kõrval ärkas, vaatamas vaikusesse. Siis kuulas ta jälle edasi, mida Kirsika rääkis ega raatsinud kuulmetest kaotada sõnagi. Kirsika harutas otsekui Raadu enese mõtteid, mis olid aja jooksul sõlme läinud ja Raat oli need sõlmed unustanud. Või polnud tal püsivust neid sõlmi lahti pusida. Rääkis Raadu juttu oma sõnadega. Ei, need olid ikkagi Kirsika mõtted, Raat ei oleks osanud oma suguvõsast niimoodi rääkida kui Kirsika, kes tegi talle praegu selgeks tema esiemade olemuse, nende arengukäigu. Kirsika rääkis oma vaikse häälega, aga kindlalt, nagu oleks ta eneses seda mõtet kümme korda läbi mõelnud – või oligi? –, justkui oleks lugenud Raadule raamatust ette. Jah, kõik meie suguvõsa naised on alateadlikult püüelnud valguse poole, rääkis ta. Esiemad küll vähem nagu Sompa-muta, kes leppis ühiskonna poolt seatud raamidega ja kelle armastus ei olnud veel nähtav, kuigi see oli temas olemas. Sompa-muta elas talupoja põlvkonnas, kus töö ja armastus kuulusid kokku. Sinu ema aga hakkas armastust märkama kui iseseisvat hingejõudu. Tema hakkas kasvatama hingearmastust. Tema jaoks sai tähtsaks tunnete tundmine. Mäletad, sa oled mulle rääkinud, kuidas talle meeldis triikida pitse ja satse öösel, kui pere magas ja majas oli vaikus? Kui Sompa-muta hoolitses laste eest, siis sinu ema hakkas lapsi hellitama.
Raadul oli imelik kuulda Kirsika suu läbi oma emast. Kirsika, kes polnud vanaema peaaegu näinudki – Raadu ema oli tõvevoodisse jäänud, kui Kirsika hakkas kaheseks saama –, samuti oli vanavanaema maailm talle tundmatu ja ometi liikus ta seal sujuvalt ringi, nagu oleks elanud kogu aeg nendega koos. Veel rohkem koos kui Raat ise. Kas tõesti oli Raat jõudnud – millal? – oma ema ja vanaema maailmast nii palju talle jutustada, et see oli sulanud Kirsika mõttevoolu ja nüüd voolas korrastatult Raadusse tagasi ja mitte ainult korrastatult, vaid ta oli lisandanud sinna ka oma armastuse.
Raat mõtles, kust võttis Kirsika küll säärase jõu näha kõike läbi armastuse? Ja äkki nägi ka Raat midagi, mida ta oli juba unustanud, nägi oma silmade ees ema ja vanaema pesukappe, pilgeni täis hoole ja armastusega triigitud ning laotud pesuvirnu. Nüüd lisandusid sinna veel Kirsika omad, sama tikksirged ja puhtad, võib-olla veelgi puhtamad, sest Kirsikal oli pesumasin abiks. Ja siis nägi Raat veel üht riiulit, üht
