üks imelik mõte pähe – juba kolmas selle lühikese aja jooksul –: aga kui ema armastas nii jäägitult Sompa rahvast ja eriti Elsa-Martat, vaat et rohkem veel kui Raatu, mis solvas Raadu egot hingepõhjani, miks siis emal nirisesid mädatilgad jalalabast välja nii nagu Raadul olid mädatilgad nirisenud rinnanibust, ja ükski arst ei osanud emal mäda kinni panna? Ega osanud ka öelda põhjust, miks ema jalg aastaid veritses, nii et ta pidi igal õhtul marlisidemeid vahetama.
Emas ei olnud ju vimmaraasugi nagu Raadus. Või oli, ainult Raat ei teadnud seda ja ema surus oma headuses selle sügavale enda sisse, et keegi ei näeks, kui halb ta on? Aga keha ei suutnud ema valelikkust taluda, tahtis olla kerge, nii nagu Raadu keha tahab olla kaalutu? Võib-olla oli Raadu oletus õige, võib-olla ei olnud, sest ema ei teadnud surmatunnini enesepuhastamisest midagi. Aga ta keha võis olla targem kui tema ise, ka Raadu keha on Raadust targem. On isepäine nagu Ole ja ajab järjekindlusega oma asja? Ent mis oli ema keha järjekindluseks? Kas äkki ei tahtnud keha hoopis oma vere ja mäda kaudu visata välja kogu valu, mis isa joomatuurid olid emale terve eluaja põhjustanud?
Midagi oli jälle õige ja midagi oli vale. Vale oli kohv, sest minevikule mõeldes oli Raat pannud kogemata tassi suhkrut ja kohv kaotas oma maitse. Aga ebamäärasustunne ei kadunud. Või kadus siiski, sest Raat jäi ju oma seletusega rahule? Aga miks siis vaevas teda veel midagi, mis oli vaja lõpuni mõelda? Üks kripeldus oli tema sees ja see puudutas jälle armastust. Ta mõtles: kas surnud ning tema ise saaksid rahu, kui Raat õpiks uuesti armastama ja hakkaks Sompast hästi mõtlema? Ent seda mõtet oli ta ju ka enne mõelnud, miks tundus see nüüd siis uus olevat?
Kõik oli äkki uus. Raat ise ja tema suhe Kirsikaga ja kodu, mis oli ootamatult avardunud suureks. Ja ometi ei mahtunud Raadu panipaikadesse enam Kirsika jutud ära. Nad vaatasid vastu igast nurgast, ja mitte ainult nurkadest, vaid ka toa keskelt, kus Ekke ja Ole räppisid, muidugi Ekke ees ja Ole taga. Poisid olid häälekad. Ent seekord olid neil lõbuhääled suus, räppimise kargamine ise pani Raadu pea ringlema. Ent Kirsika juttudest ei hakanud pea kunagi ringi käima. Jutud tõid hoopis rahu ning neil oli armastuse kvaliteedimärk küljes.
Mul on üks vahva hiina muinasjuturaamat, alustas Kirsika järjekordselt. Sina ise veel kinkisid selle mulle, aga sul pole raamat vist enam meeles. Seal on pilte rohkem kui teksti. Kui ma hakkasin Ekkele muinasjutte jutustama, alustasin just sellest raamatust , sest seal on kõik lood lastele mõistetavad. Need on ilma kurjuseta muinasjutud. On küll hea ja halva vastandamine, aga halb on isikustamata, seetõttu pole halb kuri. Näiteks on seal halb paha kivi, mille otsa komistad. Nüüd ma loen sellest raamatust Olele muinasjutte ja jutustan ka sulle ühe loo. Miks, saad varsti aru. Ma püüan teha hästi lühidalt.
On talv. Valge jänku vaatab oma maja aknast välja ja tal on kõht tühi. Läheb toitu otsima ja leiab lume pealt kaks naerist. Jänku sööb ühe naeri ära ja tal saab kõht täis. Aga ta mõtleb oma sõbra eesli peale. Arvab, et ka eeslil on kõht tühi ja otsustab teise naeri eeslile viia. Eeslit aga ei ole kodus, sest temagi on läinud toitu otsima. Valge jänku paneb naeri eesli laua peale ja läheb ära. Eesel tuleb koju ja imestab: kust see naeris on tema laua peale sattunud? Aga et ka eeslil vedas toiduotsimisega, sest ta leidis magusa juurika, otsustas ta viia naeri oma sõbrale lambatallele, ja kõik kordub. Lambatalle ei ole kodus ja nii edasi. Naeris rändab ühe looma juurest teise juurde, kuni lõpuks toob hirveke naeri valgele jänkule tagasi. Toob õhtul hilja, kui jänes juba magab ja paneb selle vaikselt voodi kõrval olevale toolile, et jänku üles ei ärkaks. Hommikul märkab jänku kohe naerist ja ütleb: ohoo, tere naeris! Sa oled minu juurde tagasi tulnud! Ja valge jänku mõistab, et üks tema headest sõpradest on selle talle toonud.
Hakkasime seda juttu näidendina mängima. Ole oli valge jänku, mina hirveke, ülejäänud olid mänguloomad. Aga õhtul jagas Ole ka teistele perekonnaliikmetele osad välja. Ta arvas, et isa võib olla eesel ja Ekke lambatall. Saamu tuli kööki ja kurtis mulle: mu poeg nimetab mind eesliks. Mina siis seletasin, et eesel on valge jänku kõige parem sõber ja siis jäi Saamu eesli osaga rahule. Aga Ekke ei tahtnud kuuldagi, et ta on lammas.
Ole soovis, et valgel jänkul oleks nimi Timmu. Ta leidis selle Ekke vanast matemaatika õpikust, kus oli palju jäneseid. Siis küsis ta minu käest: mis sinu hirvenimi on? Mõtlesin natuke ja vastasin: Tähni. Ja Tähniks ma Olele jäingi.
Raat oli ise mitu korda näinud, kuidas Ole Kirsikat otsis ja oli tulnud siis Raadu juurde küsima: kus Tähni on? Ja iga kord oli Ole küsimusel olnud ema igatsuse hääl küljes. Nüüd aga oli Kirsika Raadu juures ja ka tema häälel oli õrn kõla küljes. Eriline kõla, mida Raat ei olnud varem kuulnud. Kirsika ütles: üks ajajärk on mu elus läbi ja ma annan selle endast lahti – ja Raat jäi kuulatama. Jäi kuulatama just Kirsika hääle kõla, mitte sõnu. Selles kõlas oli midagi teisiti ja see oli nii ehmatavalt ilus nagu Kirsika oleks teda ennast oma emaigatsuses Tähniks kutsunud. Ent emaigatsust seal ei olnud. Seal oli mingi sisemine õrnus, mis muutus muusikaks, ja Raat ei rutanud pärima, mida tütar oma lausega mõtles. Raat nagu oleks kartnud, et pärimine võib muusika minema puhuda. Siis ütles Kirsika ise: ma olen uue olemise ruumi lävel.
Muusika ei kadunud küll ära – uue olemise lävel oli oma l-ide poolest ju muusika? –, see voogas toas veel viisina edasi, kuid Raat tunnetas, et midagi pingelist on nootides varjul ja äkki läks pinge lahti, puhkes nagu tulilille õis, sest Kirsika ütles: ma vajan selgust meie suhetes. Ma soovin, et sa teaksid, kes ma olen. Vaba vaim, kes on sündinud siia maailma läbi sinu. Tean, see on ajastu probleem, et usume, et need, keda armastame, kuuluvad meile. Usu, sul on endal kergem, kui suudad mind vabaks anda. Ma ei kao ju kuhugi. Nii nagu ma ei tunne ka mingit vajadust enam põgeneda sinu eest.
Raat oli jahmunud.
Säärast ülestunnistust ta ei oodanud. Ei, mitte ülestunnistust, ta ei oodanud mitte isegi säärase fakti olemasolu. Raat püüdis jääda rahulikuks, nagu oleks ta võtnud teadmiseks seda, mida ta juba teadis. Või oli ta Sompa vana Siira, kellele onu Leo pani silmaklapid ette, kui sõitis Jõhvi? Et Siira ei näeks autot, mida ta kartis.
Jah, oma abielu alguses ma põgenesin sinu haardest, jätkas Kirsika, nagu oleks tema toas ikka veel muusika, mis oli hoobilt kadunud – ja Raat tundis, kuidas kõik temas vasardas. Tema süda ja pea, pea vist veel rohkem kui süda, aga ta püüdis Kirsikat edasi kuulata.
Sina aga tõlgendasid minu soovi iseseisvuda kinnisusena. Miks sa kardad, et ma ei armasta sind siis, kui olen vaba? Miks sa nutsid oma toas, kui läksin peale pulmi oma mehega kõrvaltuppa? Miks sa ohkasid, kui kandsin meie esimest last? Sa kartsid, et valan oma hinge elustava vee teistesse kruusidesse ja sinu oma jääb tühjaks.
Aga kõige rohkem kartsid sa mu armastust Jumala vastu, sest nägid, et ma mitte ainult ei kaugenenud sinust, vaid lakkan hoopis olemast. Korraga olin sinu jaoks vaid tühi kest, keha, mille vaim viibis teises, sinule ligipääsmatus ruumis. Ja sa tundsid end hüljatuna. Sa nutsid taga meie koosveedetud teatriõhtuid ja ühiseid arutelusid kirjanduse üle, heites mulle ette, et mu silmad ei näe enam ilu. Vastupidi – mu silmad läksid just lahti, märkasid mitte ainult kunsti kätketud ilu, vaid kogu elu pühadust. Ent sina ootasid mind tagasi nagu kodunt minema jooksnud last. Ja lõpuks, kui see üksiolemise hirm ületas su taluvuse, tulid mind ise otsima. Sa hakkasid lugema raamatuid, mida sinu riiulile jätsin ning mind taas kuulama. Hakkasid südamega kuulama.
Iga sõna, mida Kirsika rääkis, oli tõde. Eriti viimased sõnad. Ja Raadusse tuli tagasi tohutu hirm. Mälestuste hirm, mida ta oli Kirsika pärast tundnud, tema kummalised häälekad harjutused, kui ta endast ülakorrusel karjus välja kogu oma ängi, nii et Raadul lõikas see lihast ja luust läbi, ning samas oli Raat pingul, et keegi ei juhtuks neile külla tulema ning Kirsika hullumeelseid hääli kuulama. Ja veel suurem hirm oli tal Kirsika enda pärast, et Kirsika mõistus kaob kuhugi hämarasse, kuhu Raadul pole sissepääsu – ja Raat elas oma palavikulises lõõmas nagu Kirsika ise. Raat rahunes alles siis – mitte küll päris lõplikult, alateadlik pelgus jäi püsima –, kui ta juhtus lugema Vikerkaarest üht ülevaatlikku
