Ent ükskõik, kuhu Raat ennast asetas, kas kärbiseredelitele, kus ta lapsepõlves oli ühenduses taevaga, või karjamaarohtu, kus talle meeldis põlluveerel lesida ja pilvi vaadata, või palkonitrepile, kus ta hingas endasse Sompa-suve, polnud kusagil enam hea. Sompa oli oma väe ära kaotanud.
Miks sa oma aeda turvapaigaks ei võta? küsis Kirsika imestunult ja Raat vaatas Kirsikale veel imestunumalt otsa. Või vaatas ta otsa iseendale, et oli oma aia unustanud? Oma aia!
Sel usaldushommikul rääkisid Raat ja Kirsika veel muustki. Kirsika ütles nagu möödaminnes, et ta ärkab sageli hommikuti lausetega üles – ja Raat võpatas. See oli ju Raat, kes lausetega üles ärkas! Ta oli hommikulausete üle alati õnnelik, need aitasid tal eelmise päeva kirjatööd edasi viia, aitasid takerdusest välja ja Raat pani need ruttu paberile, et sõnum kaotsi ei läheks. Kirsika aga ei kirjutanud oma hommikulauseid üles, need olid talle päevaseks mõtlemiseks. Õhtuks olid laused juba läbi mõeldud ja õhku hajunud.
Ka kandsid Kirsika laused teist sisu kui Raadu omad. Raadu laused olid lühikesed ja lihtsad, aga Kirsika omad keerulisemad. Kirsika tänahommikuseks lauseks oli: kui te hoiate käes lille või rohututti, siis ei tohi see mõjuda surnu ülesäratamisena, tema loomus on tasahiljune.
Mida selle lausega peale hakata? Aga kui Kirsika seda talle ütles, pidi lause taga midagi varjul olema, Kirsika ei puista sõnu niisama – ja Raat mõtles. Ja mõeldes tabas end küsimuselt: kas see lause oli tõesti juhuslikult sattunud ta teele täna, kust ta võttis Sompa oma pihku nagu lille või rohututi ja hakkas seda surnust üles äratama?
Sellel hommikul oli veel üks kummaline kokkusattumus. Kui Raat oli vestluse käigus öelnud Kirsikale möödaminnes oma Sompa-romaani pealkirja – Raat pidi alati pealkirja teadma enne kirjutamise algamist –, imestas Kirsika: „Pilgu puudutus“? Ma tahtsin seda sulle juba kevadel pakkuda, aga arvasin, et sa pead seda „Pipraparadiisi“ ja „Pihlakapimeduse“ kõrval liiga lihtsakoeliseks. Vaat siis jäi Raat küll tummaks, et nad käivad mõttes Kirsikaga ühte jalga. Või oli ta siiski alateadvuse tasandil võtnud vastu tütre signaali? Nii et „Pilgu puudutus“ ei kuulunudki mitte talle, vaid hoopis Kirsikale?
Oli kuidas oli, aga nüüd võtab ta Sompa-romaani tõsiselt käsile. Mitte selle pühapäevase Sompa, selle lillelise ja valgete kapsaliblikate ringmänguga Sompa, vaid ängilise, millest oli hakanud ikka rohkem ja rohkem raskust õhkuma ja oli tasapisi tema kehas endale aset teinud. Aset teinud, kuni muutunud seal haiguseks ja hakanud igapäevaelu segama.
Raadu keha oli haigusega püüdnud ise toime tulla ja tahtnud ängist vabaneda. Keha oli hingele appi tulnud, andnud talle eeskuju, et ainult vabastamisega saab ängist lahti, aga hing ei võtnud alguses keha kuulda. Alles siis, kui keha imes Sompa mürgi rinnanäärmetesse ja tilgutas selle mädapiiskadena välja, hakkas ka Raat mõistma, et ta peab pilt pildi haaval enesest Sompat välja lükkama ja kui ta seda teeb, kaovad ka mädatilgakesed ja Raadu särk rinnanibu kohal saab jälle puhtaks, samuti saab hing puhtaks ja ta ei ole enam armastusega kimpus. Või armastus temaga.
Rind on armastuse piirkond, ütles Kirsika talle ja Raat uskus teda nii nagu Raadu ema oli kunagi uskunud oma õde Elsa-Martat, kellest Raat ei tahtnud praegu mõelda, aga ometi mõtles. Püüdis armastusega mõelda, mis ei tulnud veel küll hästi välja, aga ta püüdis ning oli sealjuures kannatlik.
Jah, kord väga ammu oli ta oma tädi armastanud ja oli armastanud ka neil hetkedel, kui talle ette sattus fotopilt, kus tädi Elsa istus koos Raadu venna Arvoga sellelsamal karjamaal, kus ta hiljem Raatu sõnnikuse kepiga taga ajas. Kus tädi Elsa oli alles noor naine ja temast õhkus seletamatut õrnust, mis tegi teda ilusaks, nii et ta on sellel fotol veel praegugi õrn ja ilus, ning Raat ei saa aru, kuidas üks koltunud foto suudab endas säilitada seda, mida Raat inimesena ei suuda. Või varjutas armastuse kuma koltumise ära?
Raat oli arvanud, et tädi Elsa-Marta ei lähe temas enam kunagi õitsele, sest külm oli isegi ta juurika ära võtnud, ja ometi hakkas tädi Elsa-Marta endast esimesi arglikke lehepungakesi välja ajama. Aga selleks, et Elsa-Marta sai endast elumärki anda, pidi Raat nägema enne üht tugeva emotsionaalsusega laetud unenägu oma keha puhastamisest. See oli pildiliselt kui ka tunnetuslikult uudne unenägu. Esimest korda ei olnud Raat ise oma unenäo keskmes, vaid nägi teisi. Taevake, ka Kirsika oli näinud niimoodi Raatu, mitte iseennast, ja äkki lõi Raadus midagi kõikuma, nagu oleks ta tuules olnud. Oli see kartus, et ta kaotab tuules iseennast?
Unenägu aga oli järgmine: Raat viibis ühe ametniku toas, kus oli palju puhtaid valgeid paberilehti ja ametnik ütles ootamatult Raadule: ma andsin korteri üliõpilasele, kes õpib eesti kirjandust. Sellega me ei toeta üksnes üliõpilast, vaid ka kirjandus saab sellest toetusest osa. Aga teile ma annan kõik need puhtad paberilehed, mida te siin toas näete. Ja kui te kirjutate nendele paberilehtedele teistest, mitte iseendast, siis saate ka teie eesti kirjandust toetada.
Varahommikul lõhnavad lilled teistmoodi kui keskpäeval ja õhtul. Ja igal lillel ja igal värvil on oma lõhn ja igal elul on oma lõhn, mõtles Raat ega teadnud, miks ta niimoodi mõtles. Aga keegi oleks justkui käskinud teda mõelda. Kas Rakveres elav tädi Elsa-Marta ei olnud siis keegi teine? Või oli ta nööp, mis oli Sompakleidi eest ära tulnud? Ent nööpi võis alati tagasi õmmelda. Jah, Raat ei tahtnud Elsa-Martast kirjutada. Elsa-Marta oli lihtsalt sattunud ta mõtetele ette, või oli Raat teda ise vaadanud eksisilmadega? Raat oli tahtnud kirjutada Liinest. Ainult Liinest, nii et ametniku nõuanne, kui ta Raadule valgeid paberilehti jagas ja soovitas tal kirjutada teistest, mitte endast, kinnitas vaid, et Raat oli õigel teel.
Ka Liine oli aidanud Raadu rinda koguda mäda.
Jah, ka Liine, kellel oli Raadu elus olnud suurem tähtsus, kui see esialgu välja paistis. Raat oli temast tahtnud jubas ammu kirjutada, oli alustanudki novelli „Õhtusilmadega“ ja Ireenele näidanud, kuid Ireene spontaanne hüüatus: kas sa ikka veel ei saa Sompast lahti! – oli sundinud teda novelli kõrvale panema. Ta usaldas Ireenet, näitas talle iga kirjapandud rida, nagu ta algusaastatel oli Härmile näidanud – nüüd on Ireene juba kaheksa aastat mulla all, Härm neliteist – nüüd ei ole enam tal kellelegi näidata, vaid peab ise hakkama saama – ja ta saab. See on ju hakkama saamine, kui ta praegu teab, miks ta tookordne „Õhtusilmadega“ ebaõnnestus.
Põhjus oli Raadu arguses. Tema pelglikkuses näidata Sompa pahupoolt, just nagu kartes teha Sompale liiga. Ja samuti iseendale. Ja ka Ireene oli arg olnud, et ta polnud söandanud Raadule otsesõnu öelda, et Raat säratab Sompa üle kassikullaga – ja Raat uputas pahupoole endasse nagu sohu ja laskis mälestustel oma kehas laguneda, kuni nad nüüd olid muutunud mürgiks.
Jah, toona polnud Raadul julgust oma elu üksipulgi lahti harutada, nagu ta praegu seda teeb Kirsika ajel. Polnud julgust panna elu pahu- ja parempool tasakaalu. Sompa oli püha. Väljakirjutamine ei oleks toona olnud enesepuhastamine, siis oli Raat ise alles talv. Temas ei olnud veel seda varakevadist tinistajat tihast, kes oleks ta meeli puhastanud, aga nüüd tinistas tihane tema sees ja tinistas väljas – ja Raat käis toast tuppa ning tahtis aina lampe kustutada, aga lambid ei põlenudki, tuba oli lihtsalt päikesest harjumatult hele.
Heledust oli ka Raadu ja Kirsika suhetes.
Kas sinu lapsed on sind üllatanud? küsis Kirsika Raadult – ja Raat jäi kuuldele. Midagi oli Kirsikas jälle uut. See oli ühtaegu avatus ja küpsus ja veel midagi, mis oli nii ilus, et Raat ei julgenud seda uskuda. See midagi tahtis Raatu nagu ülendada. Hindas äkki Raadu arvamist ja elukogemust.
Mind on küll mõlemad lapsed üllatanud, ütles Kirsika. Ja just oma olemusega. Ent praegu ma räägiksin ainult Ekkest ja tema rõõmsameelsusest ja usaldusest maailma vastu. Ekke ei olnud veel kaheaastanegi, kui jooksis juba tänaval igale titale järele ja ma panin ta suhtlemisvajaduse pärast ühte väikesesse lastesõime, kuhu Ekke läks niisuguse rõõmuga, et päkad välkusid.
Mul
