hakkab ta millestki ilma jääma. Oli surunud oma romaanisoovi pisikeseks tagasi, aga nüüd oli see temas jälle võimust võtnud ja mitte ainult Raadu korraarmastuse pärast, et kõik, mis on alustatud, peab lõpule viima, vaid selles soovis oli midagi suuremat. Või oli ta hoidnud Sompa-romaani oma luigelauluks? Et kui romaan valmib, valmib temagi ja variseb mulda, sest kaua ta siis ikka elab ja aina kirjutab. Aeg oleks tal juba mardikaks muutuda ja niisama, ilma probleemideta ringi sibada. Või arvas Raat ekslikult, et mardikad on probleemivabad? Võib-olla need näiliselt tagasihoidlikud mardikad võitlevad oma olemasolu eest palju rohkem kui inimesed.
Sompa ise oli juba ammu olematuks varisenud, ja ometi oli ta veel Raadu sees, nagu Raat oleks minevikuga abielus ega tea, kas abielu enam kestab või ei kesta. Kas ta peab selle lõpetama või piinlema edasi. Sompa ähvardas teda oma abieluga nagu Härm oli ühel kurjal ööl teda ähvardanud, kui oli tulnud joomasena altkorruselt Raadu magamistoa uksele, suur kööginuga peos, ja jäänud lävele seisma. Raat ärkas ta tulekust üles, kuigi Härm ei teinud häält, lihtsalt seisis ja seisis ja Raat lõdises voodis nagu Härmi asemel oleks tuppa tulnud talv. Raat teeskles, et magab edasi, andes Härmile võimaluse rahuneda. Teeskles, et ta ei näe nuga, mida ta selgelt nägi välkumas, kuid Raadul oli vaja enesekaitseks aega võita.
Nüüd oli võidetud aeg ammu Raadu peost ära jooksnud, nagu ka nuga Härmi peost – ja Raat nägi tagantjärele – kas ikka oma õhtusilmadega? – Härmi teises valguses. Nägi tema lõhestatud, segipaisatud hinge – või armastust? –, mis voogas nähtamatult temast välja, nii et Härm muutus seestpoolt tühjaks ja õõnsaks ning pidi end konjakiga täitma. Toona ei tahtnud Raat Härmi ahistavat armastust näha ja see, et ta ei tahtnud, tegi teda voodis lõdisedes tugevaks. See oli sõnatu vastuhakk armastusele, mis oli laostunud.
Kas nüüd saab Raat uuesti tugevaks, kui ta kirjutab Sompa-romaani? Sompal ei olnud küll kööginuga käes ja ta ei tulnud ka midagi nõudma. Kui keegi midagi nõudis, siis oli see Raat ise. Nõudis, et Sompa ta rahule jätaks. Ent Sompa ei jätnud. Sompa oli Raadust vägevam ja Raat ei saanud temast jagu. Aga kui ta armastuse appi võtaks, kas siis saaks?
Kui Raat Härmist romaani kirjutas, sai ta tagasi oma kaotsiläinud armastuse kui ka abielu. Õhuabielu, mis toimus küll pärast Härmi surma ja toimub veel siiamaani nagu Härm polekski ära. Ent ta polegi. Maja, mille ta oma kätega perele ehitas, on alles nagu maalidki seintel, eriti „Pihlakas“, mis otsekui kaitseks Raadu und. Nüüd istutas Saamu kodu kaitseks pihlakad ümber maja, aga Härm pani oma kaitse maali sisse.
Jah, aga Sompa-armastust ei saanud Raat tagasi, Sompal oli koopasuu ees raske kivi, mida tuli enne ära nihutada, kui kirjutamisega Sompasse pääseda. Ainult üht asja ei mõistnud Raat. Kuidas sai Sompa olla koobas, kui just Sompa aegadest oli pärit Raadu esimene avaruse tunnetus? Kui ta lapsena oli seisnud silmitsi Sompa lõputu siniväljaga, mida linnas ei olnud? Ja seesama siniväli, see siniõhk, kerge nagu Raat ise, jäi iluehmatusest tema sisse kinni ning muudkui näitas ja näitas ennast Raadule – ja ühel ööl oli nüüd jälle üle hulga aja näidanud.
Raat ärkas südaöösel ootamatust tõukest üles, just nagu keegi oleks temast midagi lahti lükanud. Keegi, kes tõukas temast ego minema ja kutsus siis Raatu hõljuma. Raat läks kaasa selle kellegagi, keda polnud olemas ja ometi oli, sest ta viis Raadu nurme kohale ja laskis siis seal teda lahti – ja äkki ei olnud Raat enam inimene, polnud ka kirjanik oma Sompa-romaani vaevas, vaid üks tilluke osake, kes kuulub tuhandete osakestega kokku, ja hõljub siia- ja sinnapoole ning ei taha hõljest välja tulla.
Maa peal ei olnud Raat iialgi säärast osadust tundnud, nagu ta tundis õhus. Maa peal oli ta justkui müüri sees, mis elu oli ta ümber ladunud, ja tal tuli puudu jõust, et müür ümber lükata. Aga õhus ei läinud tal jõudu vaja. Õhus ei mõelnud ta millelegi, ta ainult hõljus ja hõljus. Alles hommikul mõistis, miks ta oli öösel taevasse tõusnud.
Vahetult enne magamajäämist oli talle eelmisel õhtul helistanud tundmatu lugeja, üks õpetaja Tartumaalt, ja tänanud Raatu viimase romaani eest. Ütles, et oli leidnud romaanist nii palju mõtteid, mis kattusid tema enda mõtetega, ja leidnud elu, mida ta oleks nagu ise Raadu asemel elanud, eriti, mis puudutas Andra osa. Ütles, et tema tütar nõuab temalt armastust nagu Andra nõudis Raadult. Ja samuti oli ta ühel meelel Raadu käsitlusega küüditatutest ja arreteeritutest. Ja lisas lõpetuseks, et Raat oli toetanud ta hinge. Oli olnud ta tugi.
Nii et Raat oli asjatult mõelnud sulepea nurka lennutada, kui tema luigelaul valmis saab. Võib-olla kirjutab ta veel mitu luigelaulu, sest telefonikõne oli selge märk sellest, et Raat on ka müüri sees maailmaga kokkupuutes ja et ikka leidub keegi, kellele ta on vajalik. Võib-olla leidub ka järgmiste romaanide puhul, sest Raat, kirjutades küll iseendast, ei kirjuta iseendale, vaid püüab Kirsika ajel elu laiemalt mõista. Et kirjutades ta on üks osake tuhandest osakesest ja kuulub teistega kokku nagu ta hõljes kuulus. Ja võib-olla mõni osake tahab samuti puhastada oma päevi, puhastab peotäite kaupa, justkui sõrmede vahel ei oleks mitte päevad, vaid marjad, ja et nendest puhastatud ja ilusatest marjadest keeta siis päevamoosi. Nii nagu Raadu vanaema oli kunagi varunud sahvrisse talveks purke, kui oli alles olemas pikk Sompa-suvi ja polnud veel armastusest ilmajäämise kartust. Kartus tuli hiljem, palju hiljem, aga ta oli eostunud sealsamas Sompa-suves, kuigi veel alles eile ei osanud Raat niimoodi mõelda, ei osanud seostada oma kartust Sompa-suvedega, oskamatu nagu ta oli. Aga näe, täna oskas!
Täna teadis ta, et see oli Sompa-suvede süü, miks ta oli aastaid Kirsika küljes kinni ega lasknud tütart enesest lahti. Sompa-suvede ajal oli ta emast liiga kaua lahus olnud. Esialgu oli kõik korras nagu eemalolekut poleks olnudki, aga kui algas sõda, mis kiskus inimestest nende pahupoole välja, muutus hoobilt kõik. Ka ema lapsepõlvekodu näitas Raadule oma pahupoolt, kui Raat jäi sõjajoone vahele ja oli emast nii kaugel, et ei teadnudki, kas ta teda enam kunagi näeb. Siis muutus Sompa kurjuse pesaks, millest Raat ei pääsenud välja, ning Raat koges seda, mida ta tütar ei tohtinud iialgi kogeda. See talletus temasse kui kabuhirm ja jäi uinunud olekusse.
Raat ei tahtnud enam Sompale mõelda, aga mõtles. Mitte Sompale, vaid Sompa ängile. Ta ei saanud ju niiviisi elada, et Sompa äng tuli teda ikka ja jälle ootamatult ründama, kui Sompa ise oli tuhktolmuks pudenenud. Raat oli ennegi püüdnud endas Sompa-suvesid põletada, kuid tagajärjetult. Sompa-suved olid nagu klantsajakirjad, mis ei põlenud ära, vaid jäid mustade tahmaliblikatena lendlema koos tädi Elsa-Marta kiuslikkusega. Aga nüüd on sellel lõpp! Nüüd sulgeb ta silmad ja vabastab ennast kõigepealt pildist, kus tädi Elsa-Marta ajab teda taga karjamaal kepiga, mida ta oli enne torganud lehmakoogi sisse, et sellega Raatu udjata. Pilt, mis oli olnud aastaid Raadu õudusunenägu – taevake, kui ilus oli ta lapsepõlv ikka olnud, et üks säärane vihapilt teda pool elu oli häirinud kui midagi uskumatut! – ja see korduv unenägu, see painaja, lõppes alles siis, kui Raat sai ise emaks ja oma laste kaitsjaks.
Miks oli vihapilt siis tema juurde hiilisammul tagasi tulnud, leidnud prao, kustkaudu sisse pugeda ning elanud varjuna edasi? Aga nüüd ajab Raat vihapildi minema. Tema hing ei saa olla koliga täidetud pööning. Ei saa olla risu-rasu täis – ja Raat saatis suletud silmil selle aegunud pildiköndi minema. Ja oli sealjuures nii rahulik kui võis üldse olla, pilti rohkem julgustades kui laites, nagu poleks ta kunagi pildiga vaenujalal olnud. Soovis talle veel sõbralikult head astumist ja pilt hakkas talle kuuletuma. Raat lausa tundis füüsiliselt, kuidas pilt astus ohates pikale teele, kust pole enam tagasitulekut, ja Raat teadis, et nüüdsest on Sompa karjamaa väärdunud pildist prii.
Pildi lahkumine tõi ka lahenduse, miks Raat oli nii kaua Sompa-romaaniga viivitanud. Kirjutama peab ilma vimma ja vihata. Mitte et ta püüaks eemale hoiduda väärsammudest, aga neid ei tohi ka rõhutada, vaid peab südamega mõistma ja neile andestama. Nii et kui Raat tahab objektiivselt kirjutada, peab ta veel palju pilte ära saatma, et puhastada ennast ja Sompat. Alles siis saab Sompa tagasi oma mõõtmed ning muutub panoraamiks inimestele, kes seal kunagi hingasid.
Oi, kui palju Raat täna mõistis. Nüüd, kus ta oli
