kiirgas nii jõuline kutse, et Raat hakkas kartma ja avas ruttu silmad, et olla tagasi oma ohutus igapäevaelus. Ent kutse kaja jäi temasse püsima nagu kahjutunnegi, et ta polnud julgenud kutset vastu võtta. Päevadega süvenes kahjutunne veelgi. Ei läinud ega läinud temast ära ja Raat imestas oma ettevaatlikkuse ja vaoshoituse üle. Aeglus oli tema elus uus nähtus.
Kas aeglus tulenes sellest, et Raat oli näinud lähedalt olemise tuuma? Või oli see siiski pelglikkus tundmatuse ees? Oli mis oli, Raat laskis asjadel minna nii nagu nad läksid, justkui oleks teadnud, et talle on antud veel palju päevi elada. Et ta jõuab oma hinge avardamisega veel tegelda. Või viivitas Raat sellepärast, et ei leidnud endale sobivat turvapaika? Raamatus rõhutati, et harjutuste sooritamise ajal tuleb ennast mõelda kohta, kus mõtlejal on hea olla. Ent Raatu ei rahuldanud ükski paik. Igal pool jäi millestki puudu. Oli küll viivuks turvaline ja samas kadus turvalisus ära, nagu oleks pagenud ohu eest.
Kutse aga ei läinud meelest, nagu ei läinud ka meelest korduv unenägu, mis oli alles lõpetamata, ja ta peab seda veel kord nägema, astuma bussi, kuid nüüd juba kindla suunitlusega sõita turvapaika. Jah, unenägu ning kutse olid omavahel seotud, ja Raat teadis äkki surmkindlalt, et kui ta sõidab lapsepõlve-Sompasse, on tal turvapaik käes. Seal on ta koos inimestega, kes olid talle kunagi olulised.
Ent ootamatult oli ka Sompa küljes viga, mis oli kaotanud Sompa väe ära. Sompa peale oli laskunud suur must vari ja Raat ei saanud aru, kust ja millal see oli sinna tulnud. Vari levis üle Sompa nagu pilv ja pudenes siis väikesteks mustadeks tükkideks laiali. Ainult vanaema-vanaisa magamistuba jäi varjust puutumata. Tuba, kus ka Raat oli kunagi väiksena maganud, peatsi kohal vaigulõhnaline männioksakimp, mida vanaema igal nädalal uue vastu vahetas, et turgutada Raadu nõrka kopsu. Raadu nõrkade kopsude pärast seisis vanaema ka igal hommikul Raadu voodi ees, käes kruus lüpsisooja piimaga. Ja vaatamata lapsepõlve helgetele mälestustele, oli turvapaik ikkagi poolik, nagu oli Raadu elus praegu ehmatavalt palju poolikuid asju.
Alles suvel oli teda ehmatanud tema enda kallistamismänd, kui hommikul avas akna ja nägi äkki poolikut mändi õhus seismas. Esimese õhaga ta ei saanud aru, mis oli puuga juhtunud. Kuidas sai puu seista õhus? Ent taipamine tuli hetk hiljem, kui Raat nägi varju, mis oli puu pooleks lõiganud. Puu läks kohe terveks tagasi, kui päike taevavõlvil edasi liikus. Aga ükskõik kui palju päike taevas praegu ka ei liiguks, Sompa ei saa enam kunagi terveks, ta on üleni varju sees. Või saab, kui Raat oma uuenenud meeltega vaatab olnule tagasi?
Möödunud suvi oli üldse Raadule varjuderohke. Ta oli kohtunud koguni eriskummaliste varjudega, millega ta varem polnud kokku puutunud. Nagu orava vari. Raat oli jälginud üht oravat – neid oli Raadu aias palju – ja nägi, kuidas orav laia kaarega puult puule hüppas ja samas toimus varju sünd. Oravaga hüppas kaasa suur võimendatud vari, mis võttis hetkeks päikeselt valguse ja pani Raatu jahmatama. Orava vari jäi terveks päevaks tema meeltesse, isegi mitmeks päevaks ja oli tulnud nüüd ka talvesse kaasa. Iga kord, kui Raat orava varjule mõtles, tundis ta endas mühinat, mida orava hüpe oli puuvõras tekitanud. Õigemini võõristust, et varjul oli tohutu jõud panna puulehed liikvele.
Jah, maailm Raadu ümber oli liikumises, ainult tema ise näis paigal püsivat. Kas sellepärast igatseski Raat kõrghetki, et siis saab ka tema kinnijäänud kohalt lahti ja tõuseb taevasse, kus ta on alati tahtnud olla? Niikaua kui Raat mäletab ennast olemas olevat, on ta ikka tahtnud hõljuda. Lapsepõlves õhulise pilvena, hiljem juba armastust abiks võttes, sest ainult armastuses suutis ta udusulena kõrgemale tõusta. Sageli jäi küll Raat taeva ja maa vahele, pooleldi õhku, sest udusulel polnud ulatuslikumaks tõusuks kandevõimet, aga ka madalamal sai ta osa ääretusest ega kartnud sinna keskele kaotsi minna. Vahel oli Raadul tunne, et taevas olles oli ta päike. Üks paljudest päikestest, mis peegeldusid talle igalt poolt vastu, nii et sageli oli ta maailm tehtud kollasest valgusest. Nüüd aga hakkas maailm minetama kollast värvi, nagu Sompa oli minetanud oma turvatunde – ja see hämmastas Raatu.
Niigi oli tema ümbert kõik kadumas. Härm ja Aako olid juba ammu mulla all. Kas nüüd oli siis järg kollase valguse käes? Või hakkas kollane sellepärast kaduma, et Raat ei olnud enam kellelegi päike? Või lastelastele siiski oli? Ainult nad ei saanud sellest aru, nagu ka Raat omal ajal ei mõistnud, et vanaema oli nii suur päike. See arusaamine tuli hiljem. Aga miks siis nüüd ei olnud Sompa enam turvaline, kui iga ukselink mäletas seal vanaema liikumist?
Raat ohkas. Elu polnudki nii lihtne lahti harutada, kui see oli tükati pulstunud ja teiste armastusest kulunud. Nagu armastus ei toimikski enam. Aga kas ta oli kunagi toiminud? Kas Raadu armastus polnud ka oma parematel päevadelgi illusoorne ja petteline? Tiiblemine pealispinnal. Taevasse lendlemine, aga mitte sinnajäämine.
Ei, Härmi puhul polnud see kindlasti nii. Siis oli ta taevas kaua aega. Nii kaua, et kaotas iseenda ära. Ainult teiste puhul ei läinud kordamine enam korda. Nüüd ütleks Raat oma eluõhtu südamega: armastus polegi korratav. Ja kui ta siiski juhuslikult tabab, tekib ainult hetkeline armastustunne, ainult hetkeline, nii et õhkujäämine ei võigi õnnestuda.
Raat oli hämmastunud, et ta täna armastusele mõtles, ja veel niimoodi! Armastuse õnnestumisest ja nurjumisest. Aga ta mõtles, sest temas oli hakanud tärisema sisemine äratuskell, veidike rikkis ja roostene, mis ei lasknud tärinal valjusti laulda, ja see oli ehk isegi hea – üleliigne ehmatus jäi olemata. Ent sellest poolikust tärinast langesid koost ahistavad kammitsad, mis olid teda salamisi pikka aega hoidnud kinni, et ta ei saaks jälle õhku tõusta. Nüüd aga oli Raadu keha labürindis uus liikumine. Raat ei mõistnud veel seda, aga ta püüdis mõista. Liikumine kutsus teda kuhugi. Kutsus nagu endasse, aga Raat ei rutanud minekuga. Midagi takistas. Midagi, mis ei olnud temas veel selge. Ta teadis vaid üht, et tema kunagised pealispindsed armastused olid teinud teda õnnelikuks, ainult teda, mitte teisi. Aga oma õnne kõrval ei olnud ta teinud ka kurja. Tema mänguline armastus oli otsekui naerusuine päike. Õigemini naeratuste jagamine, mille sees oli pilgu puudutus.
Raat mõtles üldse sellel talvel palju. Elu aga liikus omasoodu vaikselt minevikuks. Minevikuks, mis võtab kõik oma hõlma ja teeb uue vanaks, nii et uus, mis on tulnud märkamatult Raadusse, polnudki enam uus. Uus oli hoopis Kirsika.
Ühel hommikul tuli ta Raadu juurde ja jutustas oma öise unenäo. Selles polnud midagi tavatut. Kirsika oli varemgi oma unenägusid rääkinud, aga seekordne oli teistsugune. Kui harilikult oli Kirsika ise oma unenäo keskpunkt, siis nüüd oli selleks Raat – ja see oli üllatav.
Ma sõitsin rongis. Vagun oli kitsas ja päev hämar nagu praegu, kus pole valgust peaaegu olemaski, jutustas Kirsika. Vagunis oli palju inimesi, enamasti vanu ja neid, kes olid juba manala teele läinud, ja ka sina olid nende hulgas. Sa olid minust eemal ja me ei rääkinud omavahel ühtki sõna.
Jälgisin hoolega inimesi. Aeg-ajalt peatus rong ja mõned läksid maha. Mõtlesin: kuhu nad küll lähevad? Üheski peatuses polnud näha jaamahoonet ja ka läheduses polnud maju, ning mul tekkis tunne, et inimesed kaovad puude vahele.
Siis, kui rong uuesti peatus, läksid ka sina maha ja mu hinge tekkis äkki suur rahutus. Ma ei tahtnud sul lasta üksinda minna ja hüppasin viimasel hetkel sulle järele, kuid viivitus oli siiski küllaldane, et kaotada sind silmist. Rong sõitis ära, aga ma ei näinud sind ikka veel kusagil. Teadsin vaid, et sa pead olema siin läheduses.
Rong oli peatunud seekord helges kohas. Ümberringi oli väga valge ja valgust näis jätkuvat nii kaugele, kui silm ulatas vaadata. Jalutasin selles heledas valguses edasi, kuni jõudsin mere äärde, kus peale valguse oli ka avarus ning ilu. Mere kohal lendas parv suuri linde. Nende kõhualused olid valged ja seljad mustad nagu pingviinidel, aga pingviinid nad ei olnud. Ma polnud varem selliseid linde näinud ja nende lend oli võimas vaatepilt, mis tõi minusse usu, et kõik, mis ma ette võtan, läheb korda.
Otsustasin sind otsida ja teadsin, et leian sind üles. Ainult enne otsimist tahtsin korraks õhku tõusta ja lennata
